Why do so many people reach success and then fail? One of the big reasons is, we think success is a one-way street. So we do everything that leads up to success, but then we get there. We figure we've made it, we sit back in our comfort zone, and we actually stop doing everything that made us successful. And it doesn't take long to go downhill. And I can tell you this happens, because it happened to me.
Miks nii paljud jõuavad tippu ning siis langevad? Üks suurimaid põhjuseid on arvamus, et edukus on ühesuunaline tänav. Me teeme kõik, et jõuda edukalt tippu. Siis olemegi seal. Arvame, et saime hakkama, vajume oma mugavustsooni ja loobume tegemast kõike, mis tegi meid edukaks. Ja ei lähe kaua, kui asjad hakkavad allamäge minema. Ma võin teile kinnitada, et nii see juhtub. Sest minuga see juhtus.
Reaching success, I worked hard, I pushed myself. But then I stopped, because I figured, "Oh, you know, I made it. I can just sit back and relax."
Tipu poole püüeldes tegin kõvasti tööd, sundisin end tagant. Kuid siis lõpetasin, sest mõtlesin: "Saingi hakkama! Võin rahulikult võtta ja end lõdvaks lasta."
Reaching success, I always tried to improve and do good work. But then I stopped because I figured, "Hey, I'm good enough. I don't need to improve any more."
Tipu poole püüeldes katsusin alati edeneda ja teha korralikult tööd. Kuid siis lõpetasin, sest mõtlesin: "Olen piisavalt hea. Mul pole vaja enam ennast täiendada."
Reaching success, I was pretty good at coming up with good ideas. Because I did all these simple things that led to ideas. But then I stopped, because I figured I was this hot-shot guy and I shouldn't have to work at ideas, they should just come like magic. And the only thing that came was creative block. I couldn't come up with any ideas.
Tipu poole püüeldes oli mul alati häid ideid. Sest tegin kõiki neid lihtsaid asju, mis ideid tekitavad. Kuid siis lõpetasin. Sest mõtlesin, et olen kõva tegija ega peaks ideede leidmiseks vaeva nägema. Need peaks tulema võluväel. Kuid ainus asi, mis tuli, oli loominguline kriis. Mul ei tulnud pähe ühtki ideed.
Reaching success, I always focused on clients and projects, and ignored the money. Then all this money started pouring in. And I got distracted by it. And suddenly I was on the phone to my stockbroker and my real estate agent, when I should have been talking to my clients.
Tipu poole püüeldes keskendusin alati klientidele ja projektidele ning raha polnud tähtis. Siis aga hakkas raha tulema. Ja see hajutas mu tähelepanu. Ühtäkki pidasin telefonikõnesid oma börsimaakleri ja kinnisvaraagendiga, kui oleksin pidanud rääkima oma klientidega.
And reaching success, I always did what I loved. But then I got into stuff that I didn't love, like management. I am the world's worst manager, but I figured I should be doing it, because I was, after all, the president of the company.
Tipu poole püüeldes tegelesin alati sellega, mida armastasin. Kuid siis hakkasin tegelema asjadega, mida ma ei armastanud, nagu firma juhtimine. Ma olen maailma halvim juht. Kuid arvasin, et peaksin seda tegema. Olin ju firma president.
Well, soon a black cloud formed over my head and here I was, outwardly very successful, but inwardly very depressed. But I'm a guy; I knew how to fix it. I bought a fast car. (Laughter) It didn't help. I was faster but just as depressed.
Peagi kerkisid mu pea kohale sünged pilved ja siin ma olin, väliselt väga edukas, kuid seesmiselt väga masendunud. Kuid ma olen ju mees. Ma tean, kuidas asja parandada. Ostsin omale kiire auto. (Naer) See ei aidanud. Liikusin kiiremini, kuid masenduses olin ikka.
So I went to my doctor. I said, "Doc, I can buy anything I want. But I'm not happy. I'm depressed. It's true what they say, and I didn't believe it until it happened to me. But money can't buy happiness." He said, "No. But it can buy Prozac." And he put me on anti-depressants. And yeah, the black cloud faded a little bit, but so did all the work, because I was just floating along. I couldn't care less if clients ever called. (Laughter)
Läksin arsti juurde ja ütlesin: "Doktor, ma võin osta mida iganes, kuid ma pole õnnelik. Olen masenduses. See ütlus on tõsi, aga ma ei uskunud enne, kui pidin ise kogema. Raha eest ei saa osta õnne." Ta ütles: "Ei, kuid sa saad osta Prozacit." Ja ta määras mulle antidepressandid. Sünge pilv mu pea kohal hajus veidi, kuid sedasama tegi ka minu töö. Ma lihtsalt hõljusin ringi. Ning mind ei kõigutanud, kas kliendid helistavad või mitte. (Naer)
And clients didn't call. (Laughter) Because they could see I was no longer serving them, I was only serving myself. So they took their money and their projects to others who would serve them better.
Ja nad ei helistanudki. (Naer) Sest nad nägid, et ma neid enam ei teenindanud. Teenindasin vaid iseennast. Nad võtsid oma raha ja projektid ning läksid sinna, kus neid paremini teenindati.
Well, it didn't take long for business to drop like a rock. My partner and I, Thom, we had to let all our employees go. It was down to just the two of us, and we were about to go under. And that was great. Because with no employees, there was nobody for me to manage.
Ei võtnud kaua, kui kogu äri varises kokku. Mu partner Thom ja mina, me pidime vallandama kõik töötajad. Jäime kahekesi ja olime äärepealt põhja minemas. Ja see oli väga hea. Sest kui polnud töötajaid, polnud ka vaja kedagi juhtida.
So I went back to doing the projects I loved. I had fun again, I worked harder and, to cut a long story short, did all the things that took me back up to success. But it wasn't a quick trip. It took seven years.
Hakkasin jälle tegelema projektidega, mida armastasin. Mul oli jälle lõbus. Töötasin kõvemini. Ja et mitte liiga pikkalt jutustada - tegin kõiki neid asju, mis muutsid mu jälle edukaks. Kuid see ei käinud kiiresti. Kulus seitse aastat.
But in the end, business grew bigger than ever. And when I went back to following these eight principles, the black cloud over my head disappeared altogether. And I woke up one day and I said, "I don't need Prozac anymore." And I threw it away and haven't needed it since.
Kuid lõpuks oli mu äri paremal järjel kui kunagi varem. Kui pöördusin tagasi nende kaheksa põhimõtte juurde, siis sünge pilv mu pea kohalt kadus täielikult. Ärkasin ühel päeval ning ütlesin: "Ma ei vaja enam Prozacit." Viskasin selle ära ega vaja seda tänase päevani.
I learned that success isn't a one-way street. It doesn't look like this; it really looks more like this. It's a continuous journey. And if we want to avoid "success-to-failure-syndrome," we just keep following these eight principles, because that is not only how we achieve success, it's how we sustain it. So here is to your continued success. Thank you very much. (Applause)
Õppisin, et edukus ei ole ühesuunaline tänav. Ta ei ole selline. Ta on pigem selline. See on pidev teekond. Ja kes tahab vältida "tipust languseni sündroomi", see vaid järgigu neid kaheksat põhimõtet. Sest need mitte ainult ei aita meil tippu jõuda, vaid aitavad seal ka püsida. Jätkuvat edu teile! Suur tänu! (Aplaus)