I'd like to start with a couple of quick examples. These are spinneret glands on the abdomen of a spider. They produce six different types of silk, which is spun together into a fiber, tougher than any fiber humans have ever made. The nearest we've come is with aramid fiber. And to make that, it involves extremes of temperature, extremes of pressure and loads of pollution. And yet the spider manages to do it at ambient temperature and pressure with raw materials of dead flies and water. It does suggest we've still got a bit to learn. This beetle can detect a forest fire at 80 kilometers away. That's roughly 10,000 times the range of man-made fire detectors. And what's more, this guy doesn't need a wire connected all the way back to a power station burning fossil fuels.
Tahaksin alustada mõne lühida näitega. Need on võrgunäsad ämbliku kõhu all. Need toodavad kuut tüüpi siidi, mis keerutatakse kokku kiuks, mis on tugevam kui ükski kiud, mida inimesed on kunagi tootnud. Meie lähim leiutis sellele on aramiidkiud. Selle valmistamiseks läheb vaja äärmuslikku temperatuuri, äärmuslikku rõhku ja see tekitab tohutult saastet. Kuid ämblik suudab seda teha ümbritseva temperatuuri ja rõhuga, toorainest, mis moodustub surnud kärbestest ja veest. See viitab, et meil on veel veidike õppida. See mardikas suudab tajuda metsatulekahju 80 km kauguselt. See on umbes 10 000 korda kaugemalt kui inimese toodetud tuledetektorid. Enamgi veel, mardikas ei vaja juhet, mis oleks ühendatud fossiilkütust põletava jõujaamaga.
So these two examples give a sense of what biomimicry can deliver. If we could learn to make things and do things the way nature does, we could achieve factor 10, factor 100, maybe even factor 1,000 savings in resource and energy use. And if we're to make progress with the sustainability revolution, I believe there are three really big changes we need to bring about. Firstly, radical increases in resource efficiency. Secondly, shifting from a linear, wasteful, polluting way of using resources to a closed-loop model. And thirdly, changing from a fossil fuel economy to a solar economy. And for all three of these, I believe, biomimicry has a lot of the solutions that we're going to need.
Need näited annavad aimu sellest, mida suudab biomimikri. Kui me õpiksime valmistama asju samamoodi nagu loodus, suudaksime saavutada 10-kordse, 100-kordse, võib-olla isegi 1000-kordse kokkuhoiu ressursside ja energia kasutuses. Kui me tahame saavutada edu jätkusuutlikkuse revolutsiooniga, peame me minu arvates teostama kolm väga suurt muutust. Esiteks suurendama radikaalselt ressursikasutuse efektiivsust. Teiseks liikuma lineaarse, raiskava, saastava ressursikasutuse juurest suletud ahela mudeli juurde. Kolmandaks, asendama fossiilkütuste majanduse päikeseenergia majandusega. Kõigis neis kolmes punktis pakub biomimikri minu arust palju vajalikke lahendusi.
You could look at nature as being like a catalog of products, and all of those have benefited from a 3.8-billion-year research and development period. And given that level of investment, it makes sense to use it. So I'm going to talk about some projects that have explored these ideas. And let's start with radical increases in resource efficiency. When we were working on the Eden Project, we had to create a very large greenhouse in a site that was not only irregular, but it was continually changing because it was still being quarried. It was a hell of a challenge, and it was actually examples from biology that provided a lot of the clues. So for instance, it was soap bubbles that helped us generate a building form that would work regardless of the final ground levels. Studying pollen grains and radiolaria and carbon molecules helped us devise the most efficient structural solution using hexagons and pentagons.
Me võime vaadelda loodust kui kataloogi toodetest, mis on läbi teinud 3,8 miljardi aastase uuringu- ja arendusperioodi. Arvestades, kui palju sellesse on investeeritud, on nutikas seda ära kasutada. Räägin mõnedest projektidest, mis on neid ideid rakendanud. Alustame ressursikasutuse efektiivsuse radikaalsest tõstmisest. Kui me töötasime Eedeni projektiga, pidime ehitama väga suure kasvuhoone krundile, mis ei olnud mitte ainult ebatasane, vaid muutus pidevalt, sest seal käisid kaevandustööd. See oli kõva väljakutse, millega toimetulekuks saime mitmeid nippe justnimelt bioloogiast võetud näidetest. Näiteks aitasid seebimullid meil töötada välja ehitise vormi, mis toimiks vundamendi tasemest sõltumata. Uurides õietolmu, merelisi algloomi ja süsinikumolekule õnnestus meil välja mõelda kõige tõhusam struktuurne lahendus, kasutades kuusnurki ja viisnurki.
The next move was that we wanted to try and maximize the size of those hexagons. And to do that we had to find an alternative to glass, which is really very limited in terms of its unit sizes. And in nature there are lots of examples of very efficient structures based on pressurized membranes. So we started exploring this material called ETFE. It's a high-strength polymer. And what you do is you put it together in three layers, you weld it around the edge, and then you inflate it. And the great thing about this stuff is you can make it in units of roughly seven times the size of glass, and it was only one percent of the weight of double-glazing. So that was a factor-100 saving. And what we found is that we got into a positive cycle in which one breakthrough facilitated another. So with such large, lightweight pillows, we had much less steel. With less steel we were getting more sunlight in, which meant we didn't have to put as much extra heat in winter. And with less overall weight in the superstructure, there were big savings in the foundations. And at the end of the project we worked out that the weight of that superstructure was actually less than the weight of the air inside the building.
Järgmise asjana tahtsime teha need kuusnurgad nii suureks kui võimalik. Selleks pidime leidma alternatiivi klaasile, mida on võimalik kasutada üksnes piiratud mõõdus tükkidena. Ja looduses on palju näiteid väga tõhusatest struktuuridest, mis moodustuvad surve all olevatest membraanidest. Hakkasime uurima materjali nimega ETFE. See on ülitugev polümeer. Seda on võimalik kolme kihina kokku panna, servadest ühendada ja õhku täis puhuda. Suurepärane asi selle materjali juures on see, et seda saab valmistada tükkidena, mis on enam-vähem seitse korda suuremad kui klaas. Ja selle kaal oli vaid 1% topeltklaasi kaalust. Nii et see oli 100-kordne kokkuhoid. Leidsime, et sattusime positiivsesse tsüklisse, kus üks läbimurre muutis järgmise lihtsamaks. Selliste suurte, kergekaaluliste patjade abil õnnestus kasutada palju vähem terast. Tänu vähemale terasele paistis sisse rohkem päikesevalgust, mis tähendas, et me ei pidanud talvel nii palju kütma. Tänu pealisehituse väiksemale kaalule hoidsime vundamendi pealt kõvasti kokku. Projekti lõpus arvutasime välja, et pealisehitus kaalus vähem kui ehitise sees leiduv õhk.
So I think the Eden Project is a fairly good example of how ideas from biology can lead to radical increases in resource efficiency -- delivering the same function, but with a fraction of the resource input. And actually there are loads of examples in nature that you could turn to for similar solutions. So for instance, you could develop super-efficient roof structures based on giant Amazon water lilies, whole buildings inspired by abalone shells, super-lightweight bridges inspired by plant cells. There's a world of beauty and efficiency to explore here using nature as a design tool.
Ma arvan, et Eedeni projekt on üsna hea näide sellest, kuidas bioloogiast võetud ideed võivad radikaalselt suurendada ressursikasutuse tõhusust - andes sama tulemuse, samas kui sisse on pandud üksnes murdosa ressurssidest. Looduses on palju näiteid, mida võiks kasutada samasuguste lahenduste saamiseks. Näiteks võiks arendada ülitõhusaid katusekonstruktsioone, mille aluseks oleks hiiglaslik Amazonase vesiroos, terveid maju, mis on inspireeritud merikõrva karpidest, ülikergeid sildu, mis on inspireeritud taimerakkudest. Maailm on täis ilu ja tõhusust, mida uurida, kui kasutada loodust disainitööriistana.
So now I want to go onto talking about the linear-to-closed-loop idea. The way we tend to use resources is we extract them, we turn them into short-life products and then dispose of them. Nature works very differently. In ecosystems, the waste from one organism becomes the nutrient for something else in that system. And there are some examples of projects that have deliberately tried to mimic ecosystems. And one of my favorites is called the Cardboard to Caviar Project by Graham Wiles. And in their area they had a lot of shops and restaurants that were producing lots of food, cardboard and plastic waste. It was ending up in landfills. Now the really clever bit is what they did with the cardboard waste. And I'm just going to talk through this animation.
Nüüd räägime ideest, kuidas minna lineaarselt mudelilt üle suletud ahela mudelile. Tavaliselt kasutame ressursse nii, et me võtame nad, muudame lühikese kasutusajaga toodeteks ja siis viskame minema. Loodus toimib hoopis teisiti. Ökosüsteemides muutuvad ühe organismi jäätmed mõne teise organismi toiduks samas süsteemis. On näiteid projektidest, mis on teadlikult püüdnud imiteerida ökosüsteeme. Üks minu lemmikuid on projekt "Papp kaaviariks", mille eestvedaja on Graham Wiles. Nende ümbruskonnas asus palju poode ja restorane, mis tekitasid palju toidu-, papi- ja plastikjäätmeid. Need jõudsid prügimäele. Nad tegid papijäätmetega midagi väga nutikat. Ma selgitan, mida see animatsioon kujutab.
So they were paid to collect it from the restaurants. They then shredded the cardboard and sold it to equestrian centers as horse bedding. When that was soiled, they were paid again to collect it. They put it into worm recomposting systems, which produced a lot of worms, which they fed to Siberian sturgeon, which produced caviar, which they sold back to the restaurants. So it transformed a linear process into a closed-loop model, and it created more value in the process. Graham Wiles has continued to add more and more elements to this, turning waste streams into schemes that create value. And just as natural systems tend to increase in diversity and resilience over time, there's a real sense with this project that the number of possibilities just continue increasing. And I know it's a quirky example, but I think the implications of this are quite radical, because it suggests that we could actually transform a big problem -- waste -- into a massive opportunity.
Neile maksti selle eest, et papp restoranidest kokku korjata. Nad rebisid papi ribadeks ja müüsid ratsaspordikeskusesse hobustele allapanuks. Kui see oli määrdunud, maksti neile uuesti, et see ära viia. Nad panid selle kompostihoidlasse, ja kasvatasid seal hulga ussikesi, mille nad söötsid siberi tuuradele, mis tootsid kaaviari, mille nad restoranidele tagasi müüsid. Seega muudeti lineaarne protsess suletud ahela süsteemiks ja protsessi käigus loodi lisakasu. Graham Wiles on jätkanud elementide lisamist sellele süsteemile, muutes prügivood kasulikeks skeemideks. Samamoodi nagu looduslikud süsteemid muutuvad aja jooksul mitmekesisemaks ja vastupidavamaks, näib ka selle projekti puhul, et võimaluste arv üha kasvab. Ma tean, et see on veider näide, aga minu meelest on selle tähendus üsna radikaalne, kuna see viitab sellele, et me suudaksime tegelikult muuta suure probleemi - prügi - hiilgavaks võimaluseks.
And particularly in cities -- we could look at the whole metabolism of cities, and look at those as opportunities. And that's what we're doing on the next project I'm going to talk about, the Mobius Project, where we're trying to bring together a number of activities, all within one building, so that the waste from one can be the nutrient for another. And the kind of elements I'm talking about are, firstly, we have a restaurant inside a productive greenhouse, a bit like this one in Amsterdam called De Kas. Then we would have an anaerobic digester, which could deal with all the biodegradable waste from the local area, turn that into heat for the greenhouse and electricity to feed back into the grid. We'd have a water treatment system treating wastewater, turning that into fresh water and generating energy from the solids using just plants and micro-organisms. We'd have a fish farm fed with vegetable waste from the kitchen and worms from the compost and supplying fish back to the restaurant. And we'd also have a coffee shop, and the waste grains from that could be used as a substrate for growing mushrooms.
Eriti linnades - me võiksime vaadata linnade ainevahetust ja näha selles võimalusi. Täpselt seda teeme me järgmise projektiga, millest ma räägin, see on Mobiuse projekt, mille käigus me püüame ühendada hulka tegevusi ühe hoone siseselt, nii et ühe jäätmed võiksid muutuda teise toiduks. Elemendid, millest ma räägin, on esiteks - meil on restoran toimivas kasvuhoones, umbes nagu see Amsterdami restoran De Kas. Siis oleks meil anaeroobne kompostilava, mis võiks töödelda kõiki ümbruskonna biolagunevaid jäätmeid, muuta need kasvuhoone kütteks ja elektriks, mille saab tagasi võrku lasta. Meil oleks vee käitlemise süsteem, mis käitleks reovett, muutes selle joogiveeks ja tootes tahketest osakestest energiat, kasutades ainult taimi ja mikroorganisme. Meil oleks kalafarm, mida toidetakse köögist tulnud köögiviljajäätmetega ja kompostist tulnud ussikestega ning kala saadetaks tagasi restorani. Samuti oleks meil kohvik ning kohviubade jäätmeid võiks kasutada substraadina seente kasvatamiseks.
So you can see that we're bringing together cycles of food, energy and water and waste all within one building. And just for fun, we've proposed this for a roundabout in central London, which at the moment is a complete eyesore. Some of you may recognize this. And with just a little bit of planning, we could transform a space dominated by traffic into one that provides open space for people, reconnects people with food and transforms waste into closed loop opportunities.
Nagu näete, toome me kogu toidu, energia, vee ja jäätmete ringluse kokku ühte hoonesse. Pakkusime seda lihtsalt lõbu pärast ühe ringtee jaoks Londoni kesklinnas, mis praegusel hetkel riivab silma. Mõned teist ehk tunnevad selle koha ära. Väikese planeerimise abil võiksime muuta selle liiklusrägastiku kohaks, mis on inimestele avatud, aitab neil toidu abil suhelda ja võimaldab prügi kasutada suletud ahela süsteemis.
So the final project I want to talk about is the Sahara Forest Project, which we're working on at the moment. It may come as a surprise to some of you to hear that quite large areas of what are currently desert were actually forested a fairly short time ago. So for instance, when Julius Caesar arrived in North Africa, huge areas of North Africa were covered in cedar and cypress forests. And during the evolution of life on the Earth, it was the colonization of the land by plants that helped create the benign climate we currently enjoy. The converse is also true. The more vegetation we lose, the more that's likely to exacerbate climate change and lead to further desertification. And this animation, this shows photosynthetic activity over the course of a number of years, and what you can see is that the boundaries of those deserts shift quite a lot, and that raises the question of whether we can intervene at the boundary conditions to halt, or maybe even reverse, desertification.
Viimane projekt, millest tahan rääkida, on Sahara metsa projekt, mille kallal me praegu töötame. Kedagi teist võib üllatada, et üsna suured piirkonnad, kus on praegu kõrb, olid hiljuti metsaga kaetud. Näiteks kui Julius Caesar saabus Põhja-Aafrikasse, olid suured alad Põhja-Aafrikas kaetud seedri- ja küpressimetsadega. Sedamööda, kuidas elu Maa peal arenes, aitas maa koloniseerimine taimede poolt luua mõõduka kliima, mida praegu naudime. Vastupidine on samuti tõsi. Mida rohkem taimestikku me kaotame, seda tõenäolisemalt tabab meid veelgi rängem kliimamuutus ja kõrbeala laienemine. See animatsioon näitab fotosünteetilist tegevust mitmete aastate jooksul. Nagu näete, on nende kõrbete piirid muutuvad üsna palju. See tõstatab küsimuse, kas me saame piiri peal sekkuda, et peatada maa kõrbeks muutumist või seda isegi tagasi pöörata.
And if you look at some of the organisms that have evolved to live in deserts, there are some amazing examples of adaptations to water scarcity. This is the Namibian fog-basking beetle, and it's evolved a way of harvesting its own fresh water in a desert. The way it does this is it comes out at night, crawls to the top of a sand dune, and because it's got a matte black shell, is able to radiate heat out to the night sky and become slightly cooler than its surroundings. So when the moist breeze blows in off the sea, you get these droplets of water forming on the beetle's shell. Just before sunrise, he tips his shell up, the water runs down into his mouth, has a good drink, goes off and hides for the rest of the day. And the ingenuity, if you could call it that, goes even further. Because if you look closely at the beetle's shell, there are lots of little bumps on that shell. And those bumps are hydrophilic; they attract water. Between them there's a waxy finish which repels water. And the effect of this is that as the droplets start to form on the bumps, they stay in tight, spherical beads, which means they're much more mobile than they would be if it was just a film of water over the whole beetle's shell. So even when there's only a small amount of moisture in the air, it's able to harvest that very effectively and channel it down to its mouth. So amazing example of an adaptation to a very resource-constrained environment -- and in that sense, very relevant to the kind of challenges we're going to be facing over the next few years, next few decades.
Kui te vaatate mõningaid organisme, mis on arenenud eluks kõrbes, leidub hämmastavaid näiteid vähese veega toimetulekust. See on Namiibia udukoguja põrnikas, kes on arendanud välja meetodi ise kõrbes joogivett koguda. Ta tuleb öösel välja, ronib liivaluite otsa, ja kuna tal on must mati pinnaga kest, suudab ta kiirata soojust öisesse õhku ja muutuda veidi jahedamaks kui ümbritsev keskkond. Nii et kui merelt puhub niisket õhku, moodustuvad põrnika kestale veepiisakesed. Just enne päikesetõusu tõstab ta oma kesta üles, vesi voolab talle suhu, ta joob janu täis ja peidab end kogu ülejäänud päeva. Tema leidlikkus, kui seda nii võib nimetada, läheb veelgi kaugemale. Sest kui te vaatate lähedalt põrnika kesta, näete seal palju väikeseid mügaraid. Need mügarad tõmbavad vett ligi. Nende vahel on vahajas kiht, mis tõrjub vett. Selle toimel juhtub see, et kui piisad hakkavad mügarate otsa tekkima, säilivad nad kompaktsete, ümarate tilkadena, mis tähendab, et nad on palju mobiilsemad, kui nad oleksid juhul, kui põrnika kest oleks lihtsalt kaetud veekihiga. Nii et isegi kui õhus on vaid veidi niiskust, on ta ikka võimeline seda väga efektiivselt koguma ja endale suhu juhtima. Hämmastav näide kohanemisest väga nappe ressursse pakkuva keskkonnaga - millel on vägagi suur seos väljakutsetega, millega meie silmitsi seisame tulevate aastate ja aastakümnete jooksul.
We're working with the guy who invented the Seawater Greenhouse. This is a greenhouse designed for arid coastal regions, and the way it works is that you have this whole wall of evaporator grills, and you trickle seawater over that so that wind blows through, it picks up a lot of moisture and is cooled in the process. So inside it's cool and humid, which means the plants need less water to grow. And then at the back of the greenhouse, it condenses a lot of that humidity as freshwater in a process that is effectively identical to the beetle. And what they found with the first Seawater Greenhouse that was built was it was producing slightly more freshwater than it needed for the plants inside. So they just started spreading this on the land around, and the combination of that and the elevated humidity had quite a dramatic effect on the local area. This photograph was taken on completion day, and just one year later, it looked like that. So it was like a green inkblot spreading out from the building turning barren land back into biologically productive land -- and in that sense, going beyond sustainable design to achieve restorative design.
Me teeme koostööd mehega, kes leiutas merevee kasvuhoone. See kasvuhoone on kavandatud põuaste rannikualade jaoks ja töötab nii, et teil on terve seinatäis aurutusvõresid ja te tilgutate sellele merevett, nii et kui tuul sellest läbi puhub, haarab ta hulga niiskust kaasa ja muutub seeläbi jahedamaks. Nii on sees jahe ja niiske, mis tähendab, et taimed vajavad kasvamiseks vähem vett. Kasvuhoone tagumises osas kondenseeritakse suur osa niiskusest mageveeks täpselt samasuguse protsessi käigus nagu põrnika puhul. Kui esimene merevee kasvuhoone ehitati, avastasid nad, et see toodab veidi rohkem magevett, kui sealsed taimed vajasid. Nad hakkasid sellega kastma ümbritsevat maapinda. Sellel ja suurenenud niiskustasemel oli ümbruskonnale tohutu mõju. See foto tehti siis, kui ehitis valmis sai, ja aasta hiljem nägi see välja nii. See oli nagu roheline tindiplekk, mis ehitisest välja voolas, muutes viljatu maa bioloogiliselt produktiivseks pinnaseks - ja selles mõttes saavutas jätkusuutlik disain taastava disainini taseme.
So we were keen to scale this up and apply biomimicry ideas to maximize the benefits. And when you think about nature, often you think about it as being all about competition. But actually in mature ecosystems, you're just as likely to find examples of symbiotic relationships. So an important biomimicry principle is to find ways of bringing technologies together in symbiotic clusters. And the technology that we settled on as an ideal partner for the Seawater Greenhouse is concentrated solar power, which uses solar-tracking mirrors to focus the sun's heat to create electricity. And just to give you some sense of the potential of CSP, consider that we receive 10,000 times as much energy from the sun every year as we use in energy from all forms -- 10,000 times. So our energy problems are not intractable. It's a challenge to our ingenuity. And the kind of synergies I'm talking about are, firstly, both these technologies work very well in hot, sunny deserts. CSP needs a supply of demineralized freshwater. That's exactly what the Seawater Greenhouse produces. CSP produces a lot of waste heat. We'll be able to make use of all that to evaporate more seawater and enhance the restorative benefits. And finally, in the shade under the mirrors, it's possible to grow all sorts of crops that would not grow in direct sunlight. So this is how this scheme would look. The idea is we create this long hedge of greenhouses facing the wind. We'd have concentrated solar power plants at intervals along the way.
Tahtsime seda võimalikult hästi ära kasutada ning biomimikri ideid rakendades saavutada maksimaalset. Kui me mõtleme looduse üle, siis mõtleme sageli, et see põhineb konkurentsil. Kuid tegelikult võib küpsetest ökosüsteemidest leida sama tõenäoliselt näiteid sümbioossetest suhetest. Üks biomimikri olulisi põhimõtteid on leida viise, kuidas panna tehnoloogiaid kokku sümbioosseteks kogumikeks. Tehnoloogia, mille võtsime sihikule kui ideaalse partneri merevee kasvuhoonele, oli kontsentreeritud päikeseenergia, mis kasutab päikest järgivaid peegleid, et koondada päikesevalgust ja toota selle abil elektrit. Et anda teile aimu kontsentreeritud päikeseenergia potentsiaalist, mõelge sellele, et me saame igal aastal päikeselt 10 000 korda rohkem energiat, kui me kasutame energiat kõigis selle erinevates vormides - 10 000 korda. Meie energiaprobleemid ei ole lahendamatud. See on lihtsalt väljakutse meie leidlikkusele. Ja mis puutub sünergiatesse, millest ma räägin, esiteks toimivad mõlemad neist tehnoloogiatest palavas, päikeselises kõrbes. Kontsentreeritud päikeseenergia vajab demineraliseeritud magevee varu. Täpselt seda toodab merevee kasvuhoone. Kontsentreeritud päikeseenergia toodab palju üleliigset kuumust. Me saame seda ära kasutada, et rohkem merevett aurustada ja luua kasutegureid veelgi juurde. Ja lõpuks on peeglite all varjus võimalik kasvatada igasugust põlluvilja, mis otseses päikesevalguses ei kasvaks. Nii näeks see plaan välja. Idee on luua pikk rodu kasvuhooneid suunaga tuule poole. Seal oleksid kontsentreeritud päikeseenergia jõujaamad teatud vahemaade tagant.
Some of you might be wondering what we would do with all the salts. And with biomimicry, if you've got an underutilized resource, you don't think, "How am I going to dispose of this?" You think, "What can I add to the system to create more value?" And it turns out that different things crystallize out at different stages. When you evaporate seawater, the first thing to crystallize out is calcium carbonate. And that builds up on the evaporators -- and that's what that image on the left is -- gradually getting encrusted with the calcium carbonate. So after a while, we could take that out, use it as a lightweight building block. And if you think about the carbon in that, that would have come out of the atmosphere, into the sea and then locked away in a building product.
Mõned teist võivad mõelda, et mida kogu selle soolaga teha. Biomimikris on nii, et kui teil on kasutamata ressurss, siis te ei mõtle: "Kuidas sellest lahti saada?" Te mõtlete: "Mida ma saan süsteemile juurde liita, et luua lisaväärtust?" Tuleb välja, et erinevad asjad kristalliseeruvad erinevas staadiumis. Kui te aurustate merevett, kristalliseerub esimesena, kaltsiumkarbonaat. See ladestub aurutisse - seda näete vasakpoolsel pildil - sinna ladestub pisitasa kaltsiumkarbonaat. Mõne aja pärast võime selle välja võtta ja kasutada kerge ehitusplokina. Kui mõelda, kui palju on seal süsinikku, mis võiks sattuda atmosfäärist merre, siis nüüd on see ehitusmaterjali suletud.
The next thing is sodium chloride. You can also compress that into a building block, as they did here. This is a hotel in Bolivia. And then after that, there are all sorts of compounds and elements that we can extract, like phosphates, that we need to get back into the desert soils to fertilize them. And there's just about every element of the periodic table in seawater. So it should be possible to extract valuable elements like lithium for high-performance batteries. And in parts of the Arabian Gulf, the seawater, the salinity is increasing steadily due to the discharge of waste brine from desalination plants. And it's pushing the ecosystem close to collapse. Now we would be able to make use of all that waste brine. We could evaporate it to enhance the restorative benefits and capture the salts, transforming an urgent waste problem into a big opportunity. Really the Sahara Forest Project is a model for how we could create zero-carbon food, abundant renewable energy in some of the most water-stressed parts of the planet as well as reversing desertification in certain areas.
Järgmiseks asjaks on naatriumkloriid. Sellest võib samuti pressida ehitusploki, nagu on tehtud siin. See on hotell Boliivias. Lisaks sellele on igasuguseid ühendeid ja elemente, mida on võimalik eraldada, nagu fosfaate, mis on vaja kõrbepinda tagasi panna, et see viljakaks muuta. Ja merevees esinevad peaaegu kõik perioodilisustabelis leiduvad elemendid. Niisiis peaks olema võimalik eraldada väärtuslikke elemente nagu liitiumit suure võimsusega akude jaoks. Teatud piirkondades Pärsia lahel suureneb merevee soolasus pidevalt seoses kasutatud merevee väljavooluga veepuhastusjaamadest. See on viinud ökosüsteemi katastroofi äärele. Kuid me võiksime merevee jääke ära kasutada. Me võiksime seda aurustada, et seda tulusalt ära kasutada ja soolad eraldada, muutes reoveeprobleemi suureks võimaluseks. Sahara metsaprojekt on hea näide sellest, kuidas saaksime toota ilma süsinikujalajäljeta toitu ja ohtralt taastuvenergiat ühes Maa kõige põuasemas piirkonnas ning pöörata ümber maa kõrbeks muutumise protsessi.
So returning to those big challenges that I mentioned at the beginning: radical increases in resource efficiency, closing loops and a solar economy. They're not just possible; they're critical. And I firmly believe that studying the way nature solves problems will provide a lot of the solutions. But perhaps more than anything, what this thinking provides is a really positive way of talking about sustainable design. Far too much of the talk about the environment uses very negative language. But here it's about synergies and abundance and optimizing. And this is an important point.
Tulles tagasi suurte väljakutseteni, mida ma alguses mainisin: radikaalne tõus ressursside tõhusas kasutamises, suletud ahelad ja päikeseenergia. Need ei ole mitte üksnes võimalikud, vaid hädavajalikud. Ma usun kindlalt, et uurides seda, kuidas loodus probleeme lahendab, leiame me palju lahendusi. Kuid ennekõike annab see mõtlemine väga positiivse viisi rääkida jätkusuutlikust disainist. Keskkonnast rääkides kasutatakse liiga sageli väga negatiivseid sõnu. Kuid meie räägime sünergiast, küllusest ja optimeerimisest. Ja see on oluline.
Antoine de Saint-Exupery once said, "If you want to build a flotilla of ships, you don't sit around talking about carpentry. No, you need to set people's souls ablaze with visions of exploring distant shores." And that's what we need to do, so let's be positive, and let's make progress with what could be the most exciting period of innovation we've ever seen.
Antoine de Saint-Exupery ütles: "Kui sa tahad ehitada flotilli laevu, siis sa ei istu ega räägi puusepatööst. Ei, sa pead sütitama inimeste hingi nägemustega kaugete rannikute uurimisest." Seda peame meiegi tegema, nii et olgem positiivsed ja tehkem edusamme selles, mis võib osutuda kõige põnevamaks innovatsiooniperioodiks, mida oleme kunagi näinud.
Thank you.
Tänan teid.
(Applause)
(Aplaus)