I'd like to introduce you to my mom.
Tahaksin teile tutvustada oma ema.
(Laughter)
(Naer)
I'm guessing that's not what you expected, and it's not what I expected either, and thank goodness I realized that an Asian man was not my mom before I hugged him, because that would have been so awkward.
Ilmselt ei ole päris see, mida ootasite, ega mina ka mitte. Ja jumal tänatud, et tabasin ära, et see Aasia mees polegi mu ema, enne kui teda kallistama läksin, sest see oleks nii piinlik olnud.
Recognizing people isn't one of my strengths due to a genetic visual impairment that has no correction or cure. As a result, I am legally blind, though I prefer "partially sighted" because it's more optimistic.
Inimeste äratundmine ei kuulu mu tugevuste hulka, sest mul on geneetiline nägemispuue, mis on ravimatu. Seetõttu olen ma ametlikult pime, kuigi eelistan nimetust “osalise nägemisega”
(Laughter)
sest see on optimistlikum.
(Naer)
And I'm entitled to the label "disabled."
Mul on õigus nimetada ennast "puudega inimeseks"
I hate the word disabled when it's used to describe people. It detonates a mindset of less than that utterly disregards capacity, ability, potential, instead prioritizing brokenness and lack.
Ma vihkan, et inimesi liigitatakse ”puudega inimesteks”. See rõhutab puudulikkust jättes täiesti kõrvale inimese suutlikkuse, oskused ja potentsiaali seades selle asemel esikohale tema mittetoimimise ja vajaku.
The perspective can be overt. What can't he do for himself that I'm going to have to do for him? She'll probably need some accommodation that no other employee at this business needs. Sometimes, the hidden bias is so sweetly conveyed. "Wow, Susan, look at everything you've done in your career and your life. How did you do all of that and be visually impaired?"
Selline suhtumine võib olla päris avalik: “Mida kõike ma tema eest ära tegema pean hakkama?” "Ta vajab kindlasti eritingimusi, mida ükski teine selle firma töötaja ei vaja.” Teinekord on see varjatud eelarvamus väga võluvalt looritatud: "Vau, Susan, sa oled oma elus ja töös nii kaugele jõudnud! Kuidas sa seda kõike suutsid, olles tõsise nägemispuudega?”
(Laughter)
(Naer)
I fail at being disabled.
Mul ei tule see puudega inimeseks olemine üldse välja.
(Laughter)
(Naer)
So in the spirit of incentivizing the rampant failure of people all over the world and enticing the so-called normal to just give it a rest already, here are five tips to fail at being disabled.
Õhutamaks kõiki maailma inimesi suurejooneliselt ebaõnnestuma ja ahvatlemaks nn normaalsust sellega lõpuks ära harjuma, jagan teiega viit nippi, kuidas üle olla sellest sildist “puudega”.
Tip one: know your superpowers. The best team I ever led in my career was based on superpowers, and we even gave ourselves fancy-pantsy titles like "the Pillar of Masterly Acumen." "The Biscuit Butterer."
Esimene nipp: tunne oma supervõimeid. Parim tiim, mida ma juhtinud olen, tegutses tänu oma supervõimetele, võtsime endale isegi väga peened nimed nagu “Tarkusesammas" “Suhkrusai"
(Laughter)
(Naer)
"The Voice of Reason."
"Mõistuse hääl"
Because we relied on our strengths, our best strengths, we achieved tremendous outcomes. The trait that prevents me from recognizing my mom allows me to smoothly adapt, to quickly absorb and accurately process an exhausting volume of cues, tease out what's important, determine multiple processes or potentials for any situation that I'm in, and then select the one that makes the most sense, all in a matter of seconds. I see what other people do not. Some people think that's a superpower, but my real superpowers are ricocheting off of glass walls --
Kuna toetusime oma tugevustele, oma parimatele külgedele, suutsime saavutada uskumatuid tulemusi. Seesama omadus, mille tõttu ma ei tunne ära oma ema, võimaldab mul kiirelt kohaneda, kiiresti võtta vastu ja töödelda meeletut kogust infot leida üles see, mis on oluline, näha ükskõik millises olukorras erinevaid protsesse ja võimalusi ja valida välja neist kõige mõistlikum. Ja kõike vaid mõne hetkega. Näen asju, mida teised inimesed ei näe. Mõned peavad seda supervõimeks, aga mu tõeliseks supervõimeks on hoopis klaasseintelt tagasipõrkumine --
(Laughter)
(Naer)
and letting my friends walk around with kale in their teeth.
ja sõprade hammastel roheliste salatiliblede mittemärkamine
(Laughter)
(Naer)
It's true. Don't have lunch with me, or dinner.
Päriselt ka. Minuga ei tasu lõunale või õhtusöögile minna
Tip two: be supremely skilled, supremely skilled at getting it wrong. It is important to be as equally confident in your superpowers as you are in you FUBARs. That's "effed up beyond all recognition" for you millennials.
Teine nipp: ole superhea, ülimalt hea eksija. Usu oma supervõimetesse sama kindlalt kui oma TPVdesse. Noorematele selgituseks: TPV on “täiesti pekkikeeratud värk".
(Laughter)
Näiteks nii:
Here's a good example. It is not a great idea to say, "Don't worry, everything in here is too small for me to see" when you accidentally walk into the men's room --
Ei tasu öelda, et ärge pange mind tähele, siin on kõik liiga väike, et ma midagi üldse näeksin... ...olles kogemata meeste WCsse sattunud.
(Laughter)
(Naer)
at one of the world's largest sporting arenas --
…või maailma ühel suurimal staadionil --
(Laughter)
(Naer)
or anywhere. I really wish that one wasn't true. I'm serious. It is better to just walk out and let them think you're drunk.
või kus iganes. Ma nii tahaks, et seda poleks juhtunud. Tõsiselt, parem on minema jalutada ja lasta teistel mõelda, et oled purjus.
(Laughter)
(Naer)
Tip three: know that everyone is disabled in some way, like when you have a cold and you can't smell and you realize that the milk that you splashed in your coffee was sour only after you've tasted it. Very recently, a woman walked up to me frantic. She could not find the bakery she was looking for. As I motioned in the direction I thought she should go, saying, "There are no stores on this side of the street so your best bet is to cross --"
Kolmas nipp: pea meeles, et kõigil meil on mõni puue, näiteks kui on nohu ja ei tunne lõhna et selle, piim on tilgastanud avastad alles siis kui oled esimese kohvilonksu võtnud. Hiljuti tuli tänaval mu juurde üks ärritunud naine, kes kuidagi ei leidnud üht pagariäri. Näitasin käega sinna suunas, kus see minu arust olema pidi ja ütlesin: “Siinpool tänavat ei ole ühtegi poodi, nii et pigem tasuks teil üle tee...”
"Oh my goodness," she interrupted. "There it is. All I needed was another set of eyes."
“Appikene”, hüüatas ta, “seal see ju ongi. Mul oli lihtsalt üht lisa silmapaari vaja".
(Laughter)
(Naer)
I just let her have it. I would have said that, you know, being logical and paying attention and staying calm would have done the trick, but who am I?
Ma ei hakanud temaga vaidlema. Oleksin öelnud, tegelikult oleks loogiline mõtlemine ja keskendumine ja rahulikkus teda sama hästi aidanud, aga kes olen mina seda ütlema?
Tip four: point out the disability in others. This one is best reserved -- very important note -- this one is best reserved for people you know well, because random strangers typically don't appreciate teachable moments. A few years ago, my parents and I went to see the Rockettes, Radio City's high-kicking dancers. I leaned over to my dad.
Neljas näpunäide: juhi tähelepanu teiste puudustele. Seda nippi tasub kasutada – kuulake nüüd hoolega – seda tasub kasutada heade tuttavate puhul, sest võõrad ei oska tavaliselt neid õpetlikke momente hinnata. Paar aastat tagasi käisin vanematega vaatamas The Rockettes šõud, Radio City jalgu loopivaid tantsijaid. Kallutasin end isa poole ja sosistasin:
"The two Rockettes on the left aren't kicking in a straight line."
“Kaks vasakpoolset tantsijat ei hoia teistega sirget rida.”
"Yes, they are."
“Hoiavad küll.”
"No, they're not."
“Ei hoia."
"Yes, they are, and how do you know? You can't see."
“Hoiavad küll, ja kuidas sina seda tead? Sa ei näe ju."
But I know what a straight line looks like. I had snapped a picture during our back and forth and presented him the evidence that proved I was right. He looked at the picture. I leaned in further.
Ma ju tean, milline sirge rida välja näeb! Tegin meie vaidluse ajal esinejatest pilti ja näitasin seda talle tõestamaks, et mul oli õigus. Mu isa vaatas fotot. Kummardusin lähemale:
"Who's disabled now?"
“Kumb meist nüüd see puudega on?”
Tip five: pursue audacious goals. Flip expectation upside down and shove limitation off a cliff to meet its demise. There is a college football linebacker who blitzes, tackles, recovers fumbles while having one hand. There is a teacher who successfully transfers knowledge and inspires countless students while living with Down syndrome. And for me, on my long list, to cycle from Kathmandu, Nepal, to Darjeeling, India on the backseat of a bicycle built for two. It will be an exciting 620-mile adventure, and I'm sure I will have the blurry photos to show for it.
Viies nipp: unista suurelt. Keera ootused pea peale ja tõuka piirangud kaljuservalt alla kildudeks. Ühe ülikooli jalgpallimeeskonnas on mees, kes kaitseb, peatab ja säilitab tasakaalu, ja seda kõike ühekäelisena. Tean üht õpetaja, kes edukalt annab edasi teadmisi ja inspireerib nii paljusid õpilasi, kuigi tal on Downi sündroom. Ja mis puutub minusse, siis muuhulgas sõidan rattaga Katmandust Nepalis Darjeelingusse Indias kaheinimese jalgratta tagaistmel. See saab olema põnev, 1000 km pikkune seiklus, ja koju jõudes võin sellest näidata palju hägusaid pilte.
(Laughter)
(Naer)
Oh, before we go on, I forgot to introduce you to my mom. I need to do that. And here she is, as she would appear to me if I were looking through a crowd of people looking for her. Or is that an Asian man?
Aga enne järgmist esinejat sooviksin teile tutvustada oma ema. Ma lihtsalt pean seda tegema. Siin ta on, nii nagu ta mulle paistaks, kui üritaksin teda rahvamassist leida. Või on see hoopis üks Aasia mees?
Thank you.
Aitäh.
(Applause)
(Aplaus)