I have spent my entire life either at the schoolhouse, on the way to the schoolhouse, or talking about what happens in the schoolhouse.
Olen terve oma elu veetnud kas koolimajas või teel sinna või rääkides, mida koolis tehakse.
(Laughter)
(Naer)
Both my parents were educators, my maternal grandparents were educators, and for the past 40 years, I've done the same thing. And so, needless to say, over those years I've had a chance to look at education reform from a lot of perspectives. Some of those reforms have been good. Some of them have been not so good. And we know why kids drop out. We know why kids don't learn. It's either poverty, low attendance, negative peer influences... We know why. But one of the things that we never discuss or we rarely discuss is the value and importance of human connection. Relationships.
Minu mõlemad vanemad olid õpetajad, mu emapoolsed vanavanemad olid õpetajad, ja ma ise olen viimased 40 aastat teinud täpselt sama asja. On ütlematagi selge, et nende aastate jooksul olen saanud näha haridusreforme väga erinevat nurga alt. On olnud reforme, mis on õnnestunud. on olnud neid, mis nii hästi pole õnnestunud. Teame, miks lapsed koolist välja langevad, samuti teame, miks lapsed ei õpi. Asi on kas vaesuses, puudumistes, või eakaaslaste negatiivses mõjus. See on meil teada. Aga on üks asi, millest kunagi ei räägita või räägitakse väga vähe, on inimliku kontakti väärtus ja olulisus. Suhted.
James Comer says that no significant learning can occur without a significant relationship. George Washington Carver says all learning is understanding relationships. Everyone in this room has been affected by a teacher or an adult. For years, I have watched people teach. I have looked at the best and I've looked at some of the worst.
James Comer on öelnud, et sisulist õppimist ei toimu, kui puudub hea läbisaamine. George Washington Carver ütleb, õppimine seisnebki just suhete mõistmises. Kõiki meid on elus mõjutanud mõni õpetaja või täiskasvanu. Olen aastaid vaadelnud, kuidas õpetatakse. Olen näinud parimaid ja olen ilmselt näinud ka halvimaid.
A colleague said to me one time, "They don't pay me to like the kids. They pay me to teach a lesson. The kids should learn it. I should teach it, they should learn it, Case closed."
Üks kolleeg ütles mulle kunagi: "Mulle ei maksta selle eest, et mulle lapsed meeldiksid. Mulle makstakse tundide andmise eest. Laste töö on õppimine. Mina õpetan ja nemad õpivad. Nii lihtne see ongi."
Well, I said to her, "You know, kids don't learn from people they don't like."
"Heakene küll," ütlesin talle, "Aga lapsed ei õpi nende käest, kes neile ei meeldi."
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
She said, "That's just a bunch of hooey."
Ta vastas, et see on lihtsalt mingi jama.
And I said to her,
Ütlesin talle:
"Well, your year is going to be long and arduous, dear."
"Kulla sõber, sinu aasta saab küll olema pikk ja kurnav."
Needless to say, it was. Some people think that you can either have it in you to build a relationship, or you don't. I think Stephen Covey had the right idea. He said you ought to just throw in a few simple things, like seeking first to understand, as opposed to being understood. Simple things, like apologizing. You ever thought about that? Tell a kid you're sorry, they're in shock.
Täpselt nii see ka läks. On neid, kes usuvad, et oskus teistega kontakti saavutada kas kaasasündinud või seda pole. Olen nõus Stephen Coveyga. Tema sõnul tuleks alustada lihtsatest asjadest, nagu püüda esmalt ise mõista, mitte nõuda, et sind mõistetaks. Lihtsad asjad nagu vabandamine. Olete kunagi sellele mõelnud? Paluge lapselt vabandust ja ta on imestusest šokis.
(Laughter)
(Naer)
I taught a lesson once on ratios. I'm not real good with math, but I was working on it.
Õpetasin ükskord suhtarve. Ma ei ole matemaatikas just tugev, aga ma võtsin asja ette.
(Laughter)
(Naer)
And I got back and looked at that teacher edition. I'd taught the whole lesson wrong.
Peale tundi vaatasin asja õpetaja käsiraamatust üle. Ma olin kogu tunni valesti õpetanud.
(Laughter)
(Naer)
So I came back to class the next day and I said, "Look, guys, I need to apologize. I taught the whole lesson wrong. I'm so sorry."
Järgmisel päeval klassi ette minnes ütlesin: "Vaadake lapsed, ma pean vabandama. Õpetasin teile kogu tunni valesti. Ma tõesti vabandan."
They said, "That's okay, Ms. Pierson. You were so excited, we just let you go."
Nad vastasid: "Pole hullu, õpetaja Pierson, Te olite nii tõsiselt asja kallal, et me ei hakanud midagi ütlema." (Naer) (Aplaus)
I have had classes that were so low, so academically deficient, that I cried. I wondered, "How am I going to take this group, in nine months, from where they are to where they need to be? And it was difficult, it was awfully hard. How do I raise the self-esteem of a child and his academic achievement at the same time?
Mul on olnud klasse, kus tase on olnud nii madal, nii halbade õpitulemustega, et nutt tuli peale. Murdsin pead, kuidas ma küll suudan selle klassi 9 kuuga viia nende praeguselt tasemelt sinna, kuhu neil on vaja jõuda. Ja see oli keeruline, tohutult raske. Kuidas tõsta samaaegselt lapse enesehinnangut ja tema õpitulemusi?
One year I came up with a bright idea. I told all my students, "You were chosen to be in my class because I am the best teacher and you are the best students, they put us all together so we could show everybody else how to do it."
Ükskord tuli mul aga hea mõte. Teatasin oma õpilastele: "Teid valiti minu klassi seepärast, et ma olen parim õpetaja ja teie olete parimad õpilased. Meil pandi ühte klassi kokku, et saaksime kõikidele eeskuju näidata."
One of the students said, "Really?"
Üks õpilane küsis: "Päriselt ka?"
(Laughter)
(Naer)
I said, "Really. We have to show the other classes how to do it, so when we walk down the hall, people will notice us, so you can't make noise. You just have to strut."
Vastasin, et jah, meil tuleb näidata teistele klassidele, kuidas seda tehakse ja kui me läheme mööda koridori, siis teised vaatavad meid, nii et lärmata ei tohi, Tuleb lihtsalt uhkelt kõndida.
(Laughter)
Ütlesin neile ka ühe lause, mida endale öelda:
And I gave them a saying to say: "I am somebody. I was somebody when I came. I'll be a better somebody when I leave. I am powerful, and I am strong. I deserve the education that I get here. I have things to do, people to impress, and places to go."
"Mina olen keegi. Olin seda juba siia tulles. Ja olen veelgi parem siis, kui siit lahkun. Ma olen tugev, ma olen tegija. Ma väärin haridust, mida siit saan. Ma teen asjad ära, mind imetletakse ja ma jõuan elus kaugele." Nad vastasid: "Jaa!"
And they said, "Yeah!"
(Laughter)
(Naer)
You say it long enough, it starts to be a part of you.
Kui seda piisavalt pikalt korrata siis muutub see osaks sinust.
(Applause)
(Aplaus)
I gave a quiz, 20 questions. A student missed 18. I put a "+2" on his paper and a big smiley face.
Andsin neile töö, kus oli 20 küsimust. Õpilane vastas 18 küsimust valesti. Kirjutasin töö servale +2 ja suure naerunäo.
(Laughter)
(Naer)
He said, "Ms. Pierson, is this an F?"
Ta küsis: "Õpetaja Pierson, kas see on F?"
I said, "Yes."
Vastasin, et jah.
(Laughter)
(Naer)
He said, "Then why'd you put a smiley face?"
Ta küsis: "Aga miks te panite sinna siis naerunäo?"
I said, "Because you're on a roll. You got two right. You didn't miss them all."
Vastasin: "Sest sul on hea hoog sees: sul oli kaks õiget vastust sa ei pannud sugugi kõike mööda."
(Laughter)
(Naer)
I said, "And when we review this, won't you do better?"
Küsisin, et kui me koos asja üle vaataksime, kas siis läheks paremini?
He said, "Yes, ma'am, I can do better."
Ja ta vastas, et jah, läheks küll.
You see, "-18" sucks all the life out of you. "+2" said, "I ain't all bad."
Sest vaata, -18 võtaks tuju täiesti ära, aga +2 tähendab, et ma pole lootusetu. (Aplaus)
For years, I watched my mother take the time at recess to review, go on home visits in the afternoon, buy combs and brushes and peanut butter and crackers to put in her desk drawer for kids that needed to eat, and a washcloth and some soap for the kids who didn't smell so good. See, it's hard to teach kids who stink.
Aastaid nägin, kuidas mu ema tegi koolivaheajal tööasju, käis pärastlõunal õpilaste kodudes, ostis kamme ja harju, maapähklivõid ja küpsiseid, hoidis neis oma lauasahtlis, laste jaoks, kel polnud süüa ja švammi ning seebitüki lastele, kes pesematusest haisesid. Sest lapsi, kes haisevad, on paha õpetada.
(Laughter)
(Naer)
And kids can be cruel. And so she kept those things in her desk, and years later, after she retired, I watched some of those same kids come through and say to her, "You know, Ms. Walker, you made a difference in my life. You made it work for me. You made me feel like I was somebody, when I knew, at the bottom, I wasn't. And I want you to just see what I've become."
Ja lapsed oskavad olla julmad. Nii et tal oli kõik see kraam lauasahtlis ja aastaid hiljem, kui ta jäi pensionile, nägin, kuidas mitmed neist samadest lastest astusid läbi, et talle öelda: "Teate, õpetaja Walker, teie muutsite mu elu. Tänu teile sain ma hakkama. Tänu teile tundsin, et olen midagi väärt, kui ise sisimas arvasin, et olen mõttetu. Tahtsin lihtsalt tulla, et näeksite, kuhu olen välja jõudnud."
And when my mama died two years ago at 92, there were so many former students at her funeral, it brought tears to my eyes, not because she was gone, but because she left a legacy of relationships that could never disappear.
Ja kui mu ema kaks aastat tagasi 92-aastasena suri, siis oli ta matustel nii palju endisi õpilasi, et see tõi mulle pisara silma, aga mitte sellepärast, et teda enam ei olnud vaid et ta oli suutnud saavutada lastega sellise kontakti, mis kunagi ei kao.
Can we stand to have more relationships? Absolutely. Will you like all your children? Of course not.
Kas suudame lastega rohkem kontakti saada? Kindlasti. Kas kõik lapsed alati meeldivad teile? Loomulikult mitte.
(Laughter)
(Naer)
And you know your toughest kids are never absent.
Millegipärast need kõige raskemad lapsed ei puudu kunagi...
(Laughter)
(Naer)
Never. You won't like them all, and the tough ones show up for a reason. It's the connection. It's the relationships. So teachers become great actors and great actresses, and we come to work when we don't feel like it, and we're listening to policy that doesn't make sense, and we teach anyway. We teach anyway, because that's what we do.
Mitte kunagi. Kõik lapsed ei saagi meeldida ja rasked lapsed on alati kohal, kuna selleks on põhjust. Asi on kontaktis ja suhetes. Ja isegi kui nad teile kõik ei meeldi, ei tohi nad seda mitte kunagi teada saada. Nii on õpetajad suurepärased näitlejad, kes tulevad tööle ka siis, kui selleks üldse tuju ei ole ja me järgime juhiseid, mis ei ole mõttekad, aga me jätkame ikka õpetamist. Jätkame oma õpetajatööd, sest see on meie elukutse.
Teaching and learning should bring joy. How powerful would our world be if we had kids who were not afraid to take risks, who were not afraid to think, and who had a champion? Every child deserves a champion, an adult who will never give up on them, who understands the power of connection, and insists that they become the best that they can possibly be.
Õpetamine ja õppimine peaksid valmistama rõõmu. Kui vägev võiks maailm olla, kui lapsed ei kardaks riskida, kui nad ei kardaks mõelda, ja kel oleks keegi, kes neid innustab? Iga laps on väärt, et teda innustataks, et oleks keegi täiskasvanu, kes temasse usuks ja mõistaks, milline jõud on selles, kui lapsega leitakse kontakt, ning teeks kõik selleks, et laps saaks realiseerida oma potentsiaali.
Is this job tough? You betcha. Oh God, you betcha. But it is not impossible. We can do this. We're educators. We're born to make a difference.
Kindlasti ei ole see kerge töö. Kohe kindlasti mitte. Aga see ei ole midagi võimatut. Me suudame seda, me oleme õpetajad. Meie eluülesanne on maailma muuta.
Thank you so much.
Suur aitäh teile!
(Applause)
(Aplaus)