Believe me or not, I come offering a solution to a very important part of this larger problem, with the requisite focus on climate. And the solution I offer is to the biggest culprit in this massive mistreatment of the earth by humankind, and the resulting decline of the biosphere. That culprit is business and industry, which happens to be where I have spent the last 52 years since my graduation from Georgia Tech in 1956. As an industrial engineer, cum aspiring and then successful entrepreneur. After founding my company, Interface, from scratch in 1973, 36 years ago, to produce carpet tiles in America for the business and institution markets, and shepherding it through start-up and survival to prosperity and global dominance in its field, I read Paul Hawken's book, "The Ecology of Commerce," the summer of 1994. In his book, Paul charges business and industry as, one, the major culprit in causing the decline of the biosphere, and, two, the only institution that is large enough, and pervasive enough, and powerful enough, to really lead humankind out of this mess. And by the way he convicted me as a plunderer of the earth.
Uskuge või mitte, kuid ma tulen pakkuma lahendust olulisele osale laiemast probleemist, millel on suur mõju meie kliimale. Ma pakun lahendust kõige suuremale süüdlasele seoses maa tohutu väärkasutusega inimkonna poolt ning seoses sellest tuleneva biosfääri allakäiguga. Peasüüdlaseks on äri ja tööstus. See on valdkond, millega olen tegelenud viimased 52 aastat pärast Georgia osariigi tehnikaülikooli lõpetamist 1956. Tööstusinsenerina, seejärel algaja ja hiljem eduka ettevõtjana. Pärast seda, kui lõin 1973. aastal, 36 aastat tagasi, tühja koha pealt oma firma nimega Interface, mis toodab Ameerikas vaipkatteid astutuste ja ettevõtete jaoks, ning juhtisin seda läbi käimalükkamise ja raskuste kuni õitsengu ja ülemaailmse liidrikohani oma vallas, lugesin ma Paul Hawkinsi raamatut "Kaubanduse ökoloogia" 1994. aasta suvel. Oma raamatus ründab Paul äri ja tööstust esiteks kui peasüüdlasi biosfääri allakäigu põhjustamises ja teiseks väidab, et nad moodustavad ainsana piisavalt suure, laiahaardelise ja võimsa institutsiooni, mis suudaks inimkonna sellest jamast välja juhtida. Muuseas, minu mõistis ta süüdi kui maa rüüstaja.
And I then challenged the people of Interface, my company, to lead our company and the entire industrial world to sustainability, which we defined as eventually operating our petroleum-intensive company in such a way as to take from the earth only what can be renewed by the earth, naturally and rapidly -- not another fresh drop of oil -- and to do no harm to the biosphere. Take nothing: do no harm. I simply said, "If Hawken is right and business and industry must lead, who will lead business and industry? Unless somebody leads, nobody will." It's axiomatic. Why not us? And thanks to the people of Interface, I have become a recovering plunderer.
Siis esitasin ma väljakutse Interface'i, oma firma inimestele, et juhtida meie ettevõte ja kogu tööstusmaailm jätkusuutlikkuse teele. Me defineerisime selle nii, et lõpuks peame suutma pidada oma firmat - mis tarbib palju naftat - selliselt, et võtame maa seest vaid seda, mida maa suudab looduslikult ja kiiresti taastoota, mitte kasutada tilkagi uut naftat, ning mitte kahjustada biosfääri. Ära võta midagi. Ära kahjusta. Ma ütlesin lihtsalt, et kui Hawkinsil on õigus ning kui äri ja tööstus peavad olema juhtpositsioonil, siis kes juhib äri ja tööstust? Kui keegi meist ei juhi, siis ei juhigi mitte keegi. See on enesestmõistetav. Miks mitte meie? Ja tänu Interface'i inimestele on minust saanud meelt parandanud rüüstaja.
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
I once told a Fortune Magazine writer that someday people like me would go to jail. And that became the headline of a Fortune article. They went on to describe me as America's greenest CEO. From plunderer to recovering plunderer, to America's greenest CEO in five years -- that, frankly, was a pretty sad commentary on American CEOs in 1999. Asked later in the Canadian documentary, "The Corporation," what I meant by the "go to jail" remark, I offered that theft is a crime. And theft of our children's future would someday be a crime. But I realized, for that to be true -- for theft of our children's future to be a crime -- there must be a clear, demonstrable alternative to the take-make-waste industrial system that so dominates our civilization, and is the major culprit, stealing our children's future, by digging up the earth and converting it to products that quickly become waste in a landfill or an incinerator -- in short, digging up the earth and converting it to pollution.
Kord ütlesin ma Fortune'i ajakirjanikule, et ühel päeval pandaks minusugused vangi. Ja sellest sai Fortune'i artikli pealkiri. Oma kirjutises nimetasid nad mind Ameerika kõige rohelisemaks tegevdirektoriks. Rüüstajast meelt parandanud rüüstajaks ja edasi Ameerika kõige rohelisemaks tegevdirektoriks, viie aastaga. Ausalt öeldes oli see päris kurb kommentaar Ameerika tegevdirektorite kohta aastal 1999. Hiljem küsiti minult Kanada dokfilmis "Korporatsioon", et mida ma selle vangipanekuga öelda tahtsin, ning ma vastasin, et vargus on kuritegu. Ning meie laste tuleviku varastamine saab ühel päeval kuriteoks. Kuid ma taipasin, et selleks, et meie laste tuleviku varastamist võiks kuriteoks lugeda, peab olema selge ja tõendatav alternatiiv endisele võta-tooda-raiska tööstussüsteemile, mis meie tsivilisatsioonis domineerib ja on meie laste tuleviku varguses peasüüdlane, mis kaevab maa üles ja teeb sellest tooteid, mis kiirelt prahiks muutuvad ning visatakse prügimäele või põletusahju. Lühidalt - maa kaevatakse üles ja see muudetakse saasteks.
According to Paul and Anne Ehrlich and a well-known environmental impact equation, impact -- a bad thing -- is the product of population, affluence and technology. That is, impact is generated by people, what they consume in their affluence, and how it is produced. And though the equation is largely subjective, you can perhaps quantify people, and perhaps quantify affluence, but technology is abusive in too many ways to quantify. So the equation is conceptual. Still it works to help us understand the problem.
Paul ja Anne Erlichi sõnul ning vastavalt tuntud keskkonnamõju valemile, on mõju - halb asi - rahvastiku, jõukuse ja tehnoloogia vili. Tähendab, keskkonnamõju põhjustavad inimesed, see, mida nad oma jõukuses tarbivad ja see, kuidas neid asju toodetakse. Kuigi see valem on suuresti subjektiivne, sa võid püüda numbriga väljendada inimesi ja võib-olla ka jõukust, kuid tehnoloogia kuritarvitused on liiga mitmekesised, et neid numbriga mõõta. Nii et valem on põhimõtteline. Siiski aitab see meil probleemi mõista.
So we set out at Interface, in 1994, to create an example: to transform the way we made carpet, a petroleum-intensive product for materials as well as energy, and to transform our technologies so they diminished environmental impact, rather than multiplied it. Paul and Anne Ehrlich's environmental impact equation: I is equal to P times A times T: population, affluence and technology. I wanted Interface to rewrite that equation so that it read I equals P times A divided by T. Now, the mathematically-minded will see immediately that T in the numerator increases impact -- a bad thing -- but T in the denominator decreases impact. So I ask, "What would move T, technology, from the numerator -- call it T1 -- where it increases impact, to the denominator -- call it T2 -- where it reduces impact?
1994. aastal otsustasime me Interface'is anda eeskuju ning muuta seda, kuidas me vaipu valmistame. See on toode, mis tarbib palju naftat nii materjali kui energia mõttes. Otsustasime muuta oma tehnoloogiaid selliselt, et need vähendaksid keskkonnamõju, mitte ei mitmekordistaks seda. Paul ja Anne Ehrlichi keskkonnamõju valem: I võrdub P korda A korda T. I = keskkonnamõju, P = rahvastik, A = jõukus, T = tehnoloogia. Ma soovisin, et Interface kirjutaks selle valemi ümber järgmiselt: I võrdub P korda A jagatud T-ga. Matemaatilise mõtlemisega inimesed märkavad kohe, et T murru lugejana suurendab mõju - mis on halb. Kuid T murru nimetajana vähendab mõju. Seega küsin: "Mis tõstaks T ehk tehnoloogia murru lugeja kohalt - nimetame seda T1 - kus see suurendab mõju, murru nimetajaks - nimetame seda T2 - kus see vähendab mõju?
I thought about the characteristics of first industrial revolution, T1, as we practiced it at Interface, and it had the following characteristics. Extractive: taking raw materials from the earth. Linear: take, make, waste. Powered by fossil fuel-derived energy. Wasteful: abusive and focused on labor productivity. More carpet per man-hour. Thinking it through, I realized that all those attributes must be changed to move T to the denominator. In the new industrial revolution extractive must be replaced by renewable; linear by cyclical; fossil fuel energy by renewable energy, sunlight; wasteful by waste-free; and abusive by benign; and labor productivity by resource productivity. And I reasoned that if we could make those transformative changes, and get rid of T1 altogether, we could reduce our impact to zero, including our impact on the climate. And that became the Interface plan in 1995, and has been the plan ever since.
Ma mõtlesin tunnustele, mis on omased esimesele tööstusrevolutsioonile, T1, nagu me seda Interface'is praktikas kasutasime, ning seda iseloomustasid järgmised tunnused. Ekstraheeriv: võtab toorainet maa seest. Lineaarne: võta, tooda, raiska. Tarbib fossiilkütusest saadud energiat. Raiskav: kuritarvitav ja keskendub töö tootlikkusele. Rohkem vaipa töötunni kohta. Seda läbi mõeldes taipasin, et kõik need tunnused tuleb ümber muuta, et tõsta T murru nimetaja kohale. Uue tööstusrevolutsiooni käigus tuleb ekstraheeriv asendada taastuvaga, lineaarne tsüklilisega, fossiilkütuse energia taastuva energiaga, päikesevalgusega. Raiskav mitteraiskavaga. Ja kuritarvitav healoomulisega. Ning töö tootlikkus ressursside tootlikkusega. Ma väitsin, et kui suudame need suured muutused läbi viia ja T1-st täielikult vabaneda, siis võime vähendada oma mõjufaktori nullini, kaasa arvatud meie mõju kliimale. Ja sellest saigi Interface'i plaan aastal 1995. Ning see plaan on meil tänaseni.
We have measured our progress very rigorously. So I can tell you how far we have come in the ensuing 12 years. Net greenhouse gas emissions down 82 percent in absolute tonnage. (Applause) Over the same span of time sales have increased by two-thirds and profits have doubled. So an 82 percent absolute reduction translates into a 90 percent reduction in greenhouse gas intensity relative to sales. This is the magnitude of the reduction the entire global technosphere must realize by 2050 to avoid catastrophic climate disruption -- so the scientists are telling us. Fossil fuel usage is down 60 percent per unit of production, due to efficiencies in renewables. The cheapest, most secure barrel of oil there is is the one not used through efficiencies. Water usage is down 75 percent in our worldwide carpet tile business. Down 40 percent in our broadloom carpet business, which we acquired in 1993 right here in California, City of Industry, where water is so precious. Renewable or recyclable materials are 25 percent of the total, and growing rapidly. Renewable energy is 27 percent of our total, going for 100 percent. We have diverted 148 million pounds -- that's 74,000 tons -- of used carpet from landfills, closing the loop on material flows through reverse logistics and post-consumer recycling technologies that did not exist when we started 14 years ago.
Oleme oma edu väga hoolikalt mõõtnud. Võin teile rääkida, kui kaugele me 12 aastaga oleme jõudnud. Kasvuhoonegaaside kogumaht on vähenenud reaalse tonnaaži alusel 82%. (Aplaus) Sama perioodi jooksul on müük tõusnud kaks kolmandikku ja tulud kahekordistunud. Nii et 82-protsendiline reaalne vähenemine võrdub 90-protsendilise vähenemisega kasvuhoonegaaside mahus, kui võrrelda seda müügimahuga. See on suurusjärk, mille alusel peab reostust vähendama kogu maailma tehnosfäär aastaks 2050, et vältida kliima katastroofilist mõjutamist. Seda ütlevad meile teadlased. Fossiilkütuse kasutamine on vähenenud 60% tooteühiku kohta tänu taastuvate allikate efektiivsele kasutamisele. Kõige odavam ja kindlam barrel naftat on see, mis tänu tõhusamale kasutusele kokku hoitakse. Vee kasutamine on vähenenud 75% meie ülemaailmses vaipkatete tööstuses. See on vähenenud 40% telgedel kootud vaipade tööstuses, mille me omandasime aastal 1993 siin Kalifornias, Los Angelese eeslinnas nimega Industry (Tööstus), kus vesi on nii väärtuslik. Taastuvad või taaskasutatavad materjalid annavad 25% toorainest ja see number kasvab kiiresti. Taastuvenergia moodustab 27% meie kogumahust ja siht on 100%. Me oleme juhtinud prügimägedelt kõrvale 148 miljonit naela - see teeb 74 000 tonni - kasutatud vaipu. Sulgenud ringi materjali liikumises läbi kahesuunalise logistika ja tarbija järelt korduvkasutusse võtmise tehnoloogiate, mida polnud olemas 14 aasta eest, kui me alustasime.
Those new cyclical technologies have contributed mightily to the fact that we have produced and sold 85 million square yards of climate-neutral carpet since 2004, meaning no net contribution to global climate disruption in producing the carpet throughout the supply chain, from mine and well head clear to end-of-life reclamation -- independent third-party certified. We call it Cool Carpet. And it has been a powerful marketplace differentiator, increasing sales and profits. Three years ago we launched carpet tile for the home, under the brand Flor, misspelled F-L-O-R. You can point and click today at Flor.com and have Cool Carpet delivered to your front door in five days. It is practical, and pretty too.
Need uued tsüklilised tehnoloogiad on andnud suure panuse sellesse, et me oleme tootnud ja müünud 85 miljonit ruutjardi (77m2 milj) kliima suhtes neutraalset vaipa aastast 2004. See tähendab, et vaiba tootmisel ei esine mingit mõju kliimale kogu tootmis- ja turustamistsükli vältel alates toormest kuni kasutatud toote tagasisaamiseni. Sõltumatute kolmandate isikute poolt kinnitatud. Me kutsume seda Cool-vaibaks. Ja see on olnud turul võimas diferentsiaator, suurendades nii müüki kui tulusid. Kolm aastat tagasi tõime turule vaipkatte kodu jaoks nime all Flor, meelega valesti kirjutatud: F-L-O-R. Võite täna minna kodulehele Flor.com ja saada viie päeva jooksul endale koju Cool-vaiba. See on praktiline ja näeb ka ilus välja.
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
We reckon that we are a bit over halfway to our goal: zero impact, zero footprint. We've set 2020 as our target year for zero, for reaching the top, the summit of Mount Sustainability. We call this Mission Zero. And this is perhaps the most important facet: we have found Mission Zero to be incredibly good for business. A better business model, a better way to bigger profits. Here is the business case for sustainability. From real life experience, costs are down, not up, reflecting some 400 million dollars of avoided costs in pursuit of zero waste -- the first face of Mount Sustainability. This has paid all the costs for the transformation of Interface.
Enda arvates oleme umbes poolel teel oma eesmärgi poole - null mõju, ei mingit ökoloogilist jalajälge. Oleme selle nulli saavutamiseks seadnud eesmärgi aastaks 2020, et jõuda tippu, Jätkusuutlikkuse mäe harjale. Me kutsume seda missooniks Null. Ja see on ehk kõige olulisem tahk. Meie kogemus näitab, et missioon Null on ärile uskumatult kasulik. Parem ärimudel. Parem viis rohkem tulu teenida. Siin on äriplaan jätkusuutlikkuse toetuseks. Päriselust võetud kogemuse põhjal on kulud vähenenud, mitte kasvanud, mis peegeldab ligi 400 miljoni dollari suurust kokkuhoidu tänu püüdlustele nullreostuse poole. Jätkusuutlikkuse mäe esimene külg. See on katnud kõik Interface'i ümberkujundamise kulud.
And this dispels a myth too, this false choice between the environment and the economy. Our products are the best they've ever been, inspired by design for sustainability, an unexpected wellspring of innovation. Our people are galvanized around this shared higher purpose. You cannot beat it for attracting the best people and bringing them together. And the goodwill of the marketplace is astonishing. No amount of advertising, no clever marketing campaign, at any price, could have produced or created this much goodwill. Costs, products, people, marketplaces -- what else is there? It is a better business model.
Ning ühtlasi hajutab see müüdi petlikust valikust keskkonna ja majanduse vahel. Meie tooted on paremad kui kunagi varem, inspireeritud jätkusuutlikkusele meelestatud disainist, ootamatust innovatsiooniallikast. Meie inimesed on kui laetud sellest jagatud kõrgemast eesmärgist. Ei ole paremat võimalust meelitada ligi parimaid töötajaid ja neid omavahel kokku viia. Ning turu heatahtlikkus on lausa hämmastav. Kuitahes suur reklaam, kuitahes kaval kampaania, mistahes hinnaga, ei oleks võinud tekitada või luua nii palju head suhtumist. Kulud, tooted, inimesed, turg. Mida veel tahta? See on parem ärimudel.
And here is our 14-year record of sales and profits. There is a dip there, from 2001 to 2003: a dip when our sales, over a three-year period, were down 17 percent. But the marketplace was down 36 percent. We literally gained market share. We might not have survived that recession but for the advantages of sustainability. If every business were pursuing Interface plans, would that solve all our problems? I don't think so. I remain troubled by the revised Ehrlich equation, I equals P times A divided by T2. That A is a capital A, suggesting that affluence is an end in itself. But what if we reframed Ehrlich further? And what if we made A a lowercase 'a,' suggesting that it is a means to an end, and that end is happiness -- more happiness with less stuff.
Ja siin on meie 14 aasta tulemused müügi ja tulude osas. 2001. ja 2003. aasta vahel numbrid langevad: kolme aasta jooksul vähenes müük 17 protsenti. Kuid turg langes 36 protsenti. Me sõna otseses mõttes võitsime turuosa juurde. Me ei oleks võib-olla majanduslangust üle elanud, kui poleks olnud jätkusuutlikkuse eelist. Kui iga ettevõte järgiks samu plaane, mis Interface, kas see lahendaks kõik meie probleemid? Ma ei arva nii. Parandatud Ehrlichi valem teeb mulle endiselt muret. I võrdub P korda A jagatud T2-ga. See A on suur A, vihjates sellele, et jõukus on eesmärk omaette. Aga kui me Ehrlichi veel ümber teeme? Ja mis siis, kui me muudame A väikeseks a-ks, vihjates seega, et jõukus on vahend eesmärgi jaoks, ja see eesmärk on õnn. Suurem õnn vähemate asjadega.
You know that would reframe civilization itself -- (Applause) -- and our whole system of economics, if not for our species, then perhaps for the one that succeeds us: the sustainable species, living on a finite earth, ethically, happily and ecologically in balance with nature and all her natural systems for a thousand generations, or 10,000 generations -- that is to say, into the indefinite future. But does the earth have to wait for our extinction as a species? Well maybe so. But I don't think so.
Teate, see teeks ümber kogu meie tsivilisatsiooni ... (Aplaus) ... ja kogu majandussüsteemi, kui mitte meie liigi jaoks, siis võib-olla neile, kes tulevad pärast meid. Jätkusuutlikud liigid, kes elavad piiratud maailmas. Eetiliselt, õnnelikult ja ökoloogiliselt, tasakaalus looduse ja kõigi tema looduslike süsteemidega tuhandete põlvede vältel või kümne tuhande põlve vältel. Teisisõnu, edasi määramatusse tulevikku. Kuid kas Maa peab ootama meie kui liigi väljasuremist? Võib-olla tõesti. Kuid mina nii ei arva.
At Interface we really intend to bring this prototypical sustainable, zero-footprint industrial company fully into existence by 2020. We can see our way now, clear to the top of that mountain. And now the challenge is in execution. And as my good friend and adviser Amory Lovins says, "If something exists, it must be possible." (Laughter) If we can actually do it, it must be possible. If we, a petro-intensive company can do it, anybody can. And if anybody can, it follows that everybody can.
Meil Interface'is on päris tõesti kavas see prototüüpne, jätkusuutlik, null-ökoloogilise jalajäljega tööstusettevõte täielikult teoks teha aastaks 2020. Nüüd on meil tee selge. Otse üles sinna mäetippu. Ja nüüd lasub väljakutse selle täidesaatmisel. Nagu ütleb mu hea sõber ja nõuandja Amory Lovins: "Kui miski on olemas, peab see võimalik olema." (Naer) Kui me suudame selle tõesti teoks teha, peab see võimalik olema. Kui meie, hulganisti naftat tarbiv ettevõte, saame sellega hakkama, siis saab igaüks. Ja kui saab igaüks, järelikult saavad kõik.
Hawken fulfilled business and industry, leading humankind away from the abyss because, with continued unchecked decline of the biosphere, a very dear person is at risk here -- frankly, an unacceptable risk. Who is that person? Not you. Not I. But let me introduce you to the one who is most at risk here. And I myself met this person in the early days of this mountain climb. On a Tuesday morning in March of 1996, I was talking to people, as I did at every opportunity back then, bringing them along and often not knowing whether I was connecting. But about five days later back in Atlanta, I received an email from Glenn Thomas, one of my people in the California meeting. He was sending me an original poem that he had composed after our Tuesday morning together. And when I read it it was one of the most uplifting moments of my life. Because it told me, by God, one person got it. Here is what Glenn wrote. And here is that person, most at risk. Please meet "Tomorrow's Child."
Hawking pani paika äri ja tööstuse, juhtides inimkonna eemale kuristiku servalt. Kuna biosfääri kontrollimatu allakäigu tagajärjel on üks väga kallis inimene hädaohus. Ausalt öeldes lausa vastuvõetamatus hädaohus. Kes on see inimene? Mitte teie. Mitte mina. Lubage mul teile tutvustada seda, kes kõige suuremas ohus on. Ma ise kohtusin selle inimesega selle mäkketõusu alguses. Ühel teisipäeva hommikul 1996. aasta märtsis vestlesin ma inimestega, just nagu ma tol ajal igal võimalusel tegin. Püüdsin neid kaasata, tihti isegi teadmata, kas meie vahel tekib arusaamine. Kuid viis päeva hiljem, tagasi Atlantas, sain ma e-kirja Glenn Thomaselt, kes osales Kalifornia koosolekul. Ta saatis mulle enda tehtud luuletuse, mille ta oli kirjutanud pärast meie teisipäevahommikust kohtumist. Kui ma seda lugesin, tabas mind üks mu elu meeltülendavamaid hetki. Sest see ütles mulle, et jumala nimel, üks inimene sai minust aru. Siin on Glenni luuletus. Ja siin on inimene, kes on kõige suuremas hädaohus. Lubage tutvustada "Homset last".
"Without a name, an unseen face, and knowing not your time or place,
"Sa nimeta ja näota veel, sul teadmata koht aja teel,"
Tomorrow's child, though yet unborn, I met you first last Tuesday morn.
"küll sündimata, homse laps," "sind kohtasin ju eile vast."
A wise friend introduced us two. And through his sobering point of view
"Meid tutvustas üks sõber tark" "ja tema kaine vaatenurk"
I saw a day that you would see, a day for you but not for me.
"mul näitas ette ühte päeva, mida vaid su silmad näevad."
Knowing you has changed my thinking. For I never had an inkling
"Et olen õppind tundma sind, mu meeles käib uus mõttering," "sest eales arvanud ma poleks,"
that perhaps the things I do might someday, somehow threaten you.
"et minu teod siin täna oleks" "homme sulle mingiks ohuks."
Tomorrow's child, my daughter, son,
"Mu homse laps, mu tütar, poeg,"
I'm afraid I've just begun to think of you and of your good,
"Su tulevikku alles nüüdsest silmas pean"
though always having known I should.
"ehk meeles alati peaks püsima see, tean."
Begin, I will.
"Nüüd algan otsast."
The way the cost of what I squander, what is lost,
"Mis raisatu on väärt? Mis kaob, sel kulul pole äärt,"
if ever I forget that you will someday come and live here too."
"kui peaks mul eales meelest ununema," "et homme elad siin, mu laps, ju sina."
Well, every day of my life since, "Tomorrow's Child" has spoken to me with one simple but profound message, which I presume to share with you. We are, each and every one, a part of the web of life. The continuum of humanity, sure, but in a larger sense, the web of life itself. And we have a choice to make during our brief, brief visit to this beautiful blue and green living planet: to hurt it or to help it. For you, it's your call.
Iga päev pärast seda hetke mu elus räägib "Homse laps" mulle ühte lihtsat, kuid tähendusrikast asja, mida ma võtan õiguse teiega jagada. Meie oleme, igaüks meie seast, osake elu koest. Inimkonna jätkumisest, seda muidugi. Kuid laiemas mõttes, elu enda koest. Ja meil tuleb valida oma lühikese aja jooksul siin kaunil sinisel ja rohelisel, elaval planeedil. Kas seda kahjustada või aidata. Teie valik on teie enda teha.
Thank you.
Tänan teid.
(Applause)
(Aplaus)