So, when I was in art school, I developed a shake in my hand, and this was the straightest line I could draw. Now in hindsight, it was actually good for some things, like mixing a can of paint or shaking a Polaroid, but at the time this was really doomsday. This was the destruction of my dream of becoming an artist.
Siis kui õppisin kunstikoolis, tekkis mul kätesse värin. Kõige sirgem joon, mis mul välja tuli, oli selline. Tagantjärele vaadates oli see mõnikord isegi abiks. Näiteks selleks, et segada purgis värvi või raputada Polaroidi, aga toona tundus, et maailma lõpp on käes. Purunes minu unistus saada kunstnikuks.
The shake developed out of, really, a single-minded pursuit of pointillism, just years of making tiny, tiny dots. And eventually these dots went from being perfectly round to looking more like tadpoles, because of the shake. So to compensate, I'd hold the pen tighter, and this progressively made the shake worse, so I'd hold the pen tighter still. And this became a vicious cycle that ended up causing so much pain and joint issues, I had trouble holding anything. And after spending all my life wanting to do art, I left art school, and then I left art completely.
Värin tekkis sellest, kui ma ülima järjekindlusega praktiseerisin puäntillismi ja joonistasin aastaid imepisikesi täpikesi. Ajapikku muutusid need täiuslikult ümarad täpikesed kätevärina tõttu rohkem nagu konnakulleste sarnaseks. Värina vältimiseks püüdsin pliiatsit tugevamini käes hoida, aga see tegi asja ainult hullemaks. Niisiis pigistasin pliiatsit veelgi kõvemini. Tekkis justkui nõiaring, mille tulemuseks oli säärane valu ja liigeseprobleemid, et ma ei suutnud enam üldse midagi käes hoida. Olgugi, et olin alati tahtnud tegeleda kunstiga, jätsin kunstikooli pooleli ja lõpetasin ka kunstiga tegelemise.
But after a few years, I just couldn't stay away from art, and I decided to go to a neurologist about the shake and discovered I had permanent nerve damage. And he actually took one look at my squiggly line, and said, "Well, why don't you just embrace the shake?"
Läks mõõda paar aastat ja ma sain aru, et ei suuda kunstita elada. Otsustasin minna oma värinaga neuroloogi juurde. Selgus, et mul on pöördumatu närvikahjustus. Arst heitis põgusa pilgu minu sakilisele joonele ja küsis: "Aga mis takistab sul pöörata see värin enda kasuks?"
So I did. I went home, I grabbed a pencil, and I just started letting my hand shake and shake. I was making all these scribble pictures. And even though it wasn't the kind of art that I was ultimately passionate about, it felt great. And more importantly, once I embraced the shake, I realized I could still make art. I just had to find a different approach to making the art that I wanted.
Nii ma siis tegingi. Läksin koju, haarasin pliiatsi ja lihtsalt lasin oma käel väriseda. Tegin sakilise joonega igasuguseid pilte. Ja isegi kui see polnud päris minu stiil, oli kohutavalt hea tunne midagi teha. Aga mis veel olulisem -- taipasin, et kui panen käte värisemise enda kasuks tööle, suudan ikkagi luua kunsti. Tuli lihtsalt leida teistsugune lähenemisviis, et teha sellist kunsti, nagu mulle meeldib.
Now, I still enjoyed the fragmentation of pointillism, seeing these little tiny dots come together to make this unified whole. So I began experimenting with other ways to fragment images where the shake wouldn't affect the work, like dipping my feet in paint and walking on a canvas, or, in a 3D structure consisting of two-by-fours, creating a 2D image by burning it with a blowtorch. I discovered that, if I worked on a larger scale and with bigger materials, my hand really wouldn't hurt, and after having gone from a single approach to art, I ended up having an approach to creativity that completely changed my artistic horizons. This was the first time I'd encountered this idea that embracing a limitation could actually drive creativity.
Mulle meeldis endiselt puäntillismi fragmendirikkus, see, kuidas need pisikesed täpikesed sulavad kokku ühtseks tervikuks. Hakkasin katsetama, kuidas veel saaksin fragmentidest pilte luua nõnda, et kätevärin ei mõjutaks lõpptulemust. Näiteks tegin jalad värviseks ning kõndisin lõuendil või põletasin saelaudadest konstruktsioonile leegiheitjaga pildi. Avastasin, et suuremate pindade ja materjalidega töötades, ei olegi mu käsi eriti valus Kui varem nägin kunsti vaid ühest vaatenurgast siis nüüd jõudsin loova lähenemiseni, mis muutis täielikult minu kui kunstniku perspektiive. Just siis mõistsin esmakordselt, et piirangute enda kasuks pööramine võibki olla loovuse käivitajaks.
At the time, I was finishing up school, and I was so excited to get a real job and finally afford new art supplies. I had this horrible little set of tools, and I felt like I could do so much more with the supplies I thought an artist was supposed to have. I actually didn't even have a regular pair of scissors. I was using these metal shears until I stole a pair from the office that I worked at.
Tollal olin just kooli lõpetamas ja ootasin väga, et hakkan käima tööl ja saan lõpuks endale lubada uusi kunstitarbed. Mu olemasolev varustus oli äärmiselt vilets, olin kindel et minu tööd oleks oluliselt paremad, kui mul oleksid sellised kunstitarbed nagu ühel tõelisel kunstnikul. Tegelikult ei olnud mul isegi korralikke kääre. Kasutasin mingisuguseid plekikääre, kuni varastasin tööjuurest ühed käärid.
So I got out of school, I got a job, I got a paycheck, I got myself to the art store, and I just went nuts buying supplies. And then when I got home, I sat down and I set myself to task to really try to create something just completely outside of the box. But I sat there for hours, and nothing came to mind. The same thing the next day, and then the next, quickly slipping into a creative slump. And I was in a dark place for a long time, unable to create. And it didn't make any sense, because I was finally able to support my art, and yet I was creatively blank.
Kool saigi läbi, leidsin töö ja peale esimest palgpäeva suundusin otsejoones kunstitarvete poodi ja kaotasin seal igasuguse mõõdutunde. Poest koju jõudes istusin maha ning otsustasin kindlalt, et ma püüan luua midagi, mis oleks täiesti kastist väljas. Nii ma siis istusin tunde, aga ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Ei tulnud ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval. Üsna pea langesin loomingulisse kriisi. Olin seal pimedas augus päris pikalt, suutmata mitte midagi luua. Täiesti totter situatsioon, sest nüüd, kui võisin endale kunstiga tegelemist lubada, ei tulnud mul üldse vaimu peale.
But as I searched around in the darkness, I realized I was actually paralyzed by all of the choices that I never had before. And it was then that I thought back to my jittery hands. Embrace the shake. And I realized, if I ever wanted my creativity back, I had to quit trying so hard to think outside of the box and get back into it.
Kui ma seal siis pimeduses kobasin, taipasin, et mind oli halvanud valikuvõimaluste rohkus, mida mul kunagi varem polnud olnud. Sel hetkel meenusid mulle mu närvilised käed. Pööra värin enda kasuks. Sain aru, et kui ma tahan oma loovust tagasi saada, pean lõpetama pingutamise väljaspool kasti mõtlemise nimel ja minema hoopis kasti sisse tagasi.
I wondered, could you become more creative, then, by looking for limitations? What if I could only create with a dollar's worth of supplies? At this point, I was spending a lot of my evenings in -- well, I guess I still spend a lot of my evenings in Starbucks — but I know you can ask for an extra cup if you want one, so I decided to ask for 50. Surprisingly, they just handed them right over, and then with some pencils I already had, I made this project for only 80 cents. It really became a moment of clarification for me that we need to first be limited in order to become limitless.
Äkki pääseks loovus valla just siis, kui vaadata otsa oma piirangutele? Mida suudaksin luua siis, kui mul oleks vaid dollari eest vahendeid? Tollal möödusid mu õhtud sageli -- no ausalt öeldes on see ka praegu nii - Starbucksis. Tean, et sealt võib paluda lisatopsi, kui soovi on, ja ma otsustasin paluda 50 topsi. Oma üllatuseks saingi need topsid ja siis, kasutades pliiatseid, mis mul oli, tegin vaid 80-sendise eelarvega valmis sellise asja. Mind tabas äratundmine: esmalt vajamegi piiranguid, sest vaid nii saame piiritu tegevusvabaduse.
I took this approach of thinking inside the box to my canvas, and wondered what if, instead of painting on a canvas, I could only paint on my chest? So I painted 30 images, one layer at a time, one on top of another, with each picture representing an influence in my life. Or what if, instead of painting with a brush, I could only paint with karate chops? (Laughter) So I'd dip my hands in paint, and I just attacked the canvas, and I actually hit so hard that I bruised a joint in my pinkie and it was stuck straight for a couple of weeks.
Katsetasin seda kasti sees mõtlemise filosoofiat ka oma lõuenditel. Mis oleks, kui lõuendile maalimise asemel maaliksin oma kehale? Nõnda maalisingi rinnale 30 pilti, üks kiht korraga, üksteise peale. Igal pildil kujutasin midagi, mis mind oli elus mõjutanud. Mis aga oleks, kui pintsliga maalimise asemel, kasutaksin vaid karatelööke? (naer) Kastsingi oma käed värvi sisse ja lihtsalt ründasin lõuendit. Juhtumisi lõin nii kõvasti, et nikastasin ära oma väikese sõrme nii et see ei andnud mitu nädalat painduma.
(Laughter) (Applause)
(naer, aplaus)
Or, what if instead of relying on myself, I had to rely on other people to create the content for the art? So for six days, I lived in front of a webcam. I slept on the floor and I ate takeout, and I asked people to call me and share a story with me about a life-changing moment. Their stories became the art as I wrote them onto the revolving canvas.
Või mis oleks, kui selle asemel, et vaid iseendale loota usaldaksin oma kunstitöö hoopis teiste inimeste kätesse? Nõnda elasingi 6 päeva veebikaamera silma all. Magasin põrandal ja sõin kohaletellitud toitu ning palusin, et inimesed helistaksid mulle ja räägiksid mõnest seigast, mis muutis nende elu. Nende lugudest sündis kunstiteos, sest kandsin lood pöörlevale lõuendile.
(Applause) Or what if instead of making art to display, I had to destroy it? This seemed like the ultimate limitation, being an artist without art. This destruction idea turned into a yearlong project that I called Goodbye Art, where each and every piece of art had to be destroyed after its creation. In the beginning of Goodbye Art, I focused on forced destruction, like this image of Jimi Hendrix, made with over 7,000 matches. (Laughter) Then I opened it up to creating art that was destroyed naturally. I looked for temporary materials, like spitting out food -- (Laughter) — sidewalk chalk and even frozen wine.
(aplaus) Või mis oleks, kui teha kunsti mitte näitamiseks, vaid hävitamiseks? See tundus olevat piirangute tipp: olla kunstnik ilma kunstita. Hävitamise ideest kasvas välja aastapikkune projekt, millele panin nimeks "Hüvasti, kunst!". Iga kunstiteos tuli pärast valmimist hävitada. Projekti "Hüvasti, kunst!" alguses võtsin eesmärgiks taiese hävitamise jõumeetodil, nagu selle Jimi Hendrixi kujutise puhul, mis oli tehtud rohkem kui 7000 tikust. (naer) Seejärel tuli mulle mõte luua teosed, mis hävineksid iseenesest. Proovisin leida materjale, mis ei kestaks kaua, nagu väljasülitatud toit, (naer) kriidijoonistused asfaldil ja isegi külmutatud vein.
The last iteration of destruction was to try to produce something that didn't actually exist in the first place. So I organized candles on a table, I lit them, and then blew them out, then repeated this process over and over with the same set of candles, then assembled the videos into the larger image. So the end image was never visible as a physical whole. It was destroyed before it ever existed.
Viimases hävitamisteoses proovisin luua midagi sellist, mida tegelikult ei ole olemas olnudki. Selleks paigutasin ma lauale küünlad, panin need põlema ja puhusin ära. Tegin seda samade küünaldega mitmeid kordi ning monteerisin kõik need videod kokku üheks suureks kujutiseks. Seega ei olnud lõplikku kujutist füüsiliselt kunagi eksisteerinud Kujutis hävitati enne, kui ta sündis.
In the course of this Goodbye Art series, I created 23 different pieces with nothing left to physically display. What I thought would be the ultimate limitation actually turned out to be the ultimate liberation, as each time I created, the destruction brought me back to a neutral place where I felt refreshed and ready to start the next project. It did not happen overnight. There were times when my projects failed to get off the ground, or, even worse, after spending tons of time on them the end image was kind of embarrassing. But having committed to the process, I continued on,
Projekti "Hüvasti, kunst!" raames sündis 23 teost, siiski pole neist näitamiseks alles ühtegi. See, mida pidasin ületamatuks piiranguks, osutus tegelikult suurimaks vabanemiseks, kuna iga kord, kui oli sündinud kunstiteos, tõi selle hävitamine mind tagasi neutraalsele pinnale, kus tundsin end taas värskena ja valmis alustama uut projekti. See ei juhtunud aga üleöö. Tuli ette sedagi, et minu projektid ebaõnnestusid, või mis veelgi hullem, kulutasin neile meeletult aega ja lõpptulemus oli lihtsalt piinlik. Kuna uskusin sellesse protsessi, ei jätnud ma asja katki
and something really surprising came out of this. As I destroyed each project, I was learning to let go, let go of outcomes, let go of failures, and let go of imperfections. And in return, I found a process of creating art that's perpetual and unencumbered by results. I found myself in a state of constant creation, thinking only of what's next and coming up with more ideas than ever.
ja lõpuks viis see täiesti üllatava tulemuseni. Iga teose hävitamine õpetas mind lahti laskma. Laskma lahti saavutustest, ebaõnnestumistest ja vajakajäämistest. Vastutasuks avastasin, et loomisprotsess on igavene ja seda ei takista ootused lõpptulemusele. Avastasin, et olen pidevas loomehoos, mõtlen kogu aeg, mida võiks järgmiseks ette võtta. ja mul on meeletult igasuguseid ideid.
When I think back to my three years away from art, away from my dream, just going through the motions, instead of trying to find a different way to continue that dream, I just quit, I gave up. And what if I didn't embrace the shake? Because embracing the shake for me wasn't just about art and having art skills. It turned out to be about life, and having life skills. Because ultimately, most of what we do takes place here, inside the box, with limited resources. Learning to be creative within the confines of our limitations is the best hope we have to transform ourselves and, collectively, transform our world.
Kui mõtlen nüüd tagasi nendele 3 aastale ilma kunstita, eemal oma unistusest, lihtsalt päevi tuulde lastes selle asemel, et otsida alternatiive oma unistuste elluviimiseks, jätsin kõik sinnapaika ja andsin alla. Aga kui ma ei oleks kätevärinat enda kasuks pööranud? Sest värina omaksvõtmine ei puudutanud vaid kunstiloomingut ja - oskusi. Nagu selgus, oli küsimus elus endas ja oskuses elada. Sest kokkuvõttes toimub enamus meie elust just siinsamas, kasti sees, piiratud ressursside tingimustes. Kui õpime olema loovad oma võimaluste piires, võib juhtuda, et suudame muuta iseennast ning üheskoos muuta ka maailma.
Looking at limitations as a source of creativity changed the course of my life. Now, when I run into a barrier or I find myself creatively stumped, I sometimes still struggle, but I continue to show up for the process and try to remind myself of the possibilities, like using hundreds of real, live worms to make an image, using a pushpin to tattoo a banana, or painting a picture with hamburger grease.
Suhtudes piirangutesse kui loovuse allikasse, muutsin ma oma elu kulgu. Kui praegu satub mu teele mõni takistus või kui satun loomingulisesse kriisi, siis võib mul olla küll raske, aga ma jätkan tegutsemist ja püüan leida võimalusi edasiminekuks, näiteks teen pildi mitmest sajast elavast tõugust või tätoveerin knopkaga banaani, või maalin praadimisõliga ühe pildi.
(Laughter)
(naer)
One of my most recent endeavors is to try to translate the habits of creativity that I've learned into something others can replicate.
Üks minu viimastest ettevõtmistest on see, et püüan oma loova mõtlemise harjumused vormistada kuidagi nii, et ka teised saaksid seda järele teha.
Limitations may be the most unlikely of places to harness creativity, but perhaps one of the best ways to get ourselves out of ruts, rethink categories and challenge accepted norms. And instead of telling each other to seize the day, maybe we can remind ourselves every day to seize the limitation.
Piirangud on ehk viimane asi, mida loovuse käivitamiseks kasutatakse, aga võib-olla on see üks parimaid võimalusi, kuidas end rutiinist lahti raputada, senised kategooriad ümberhinnata ja astuda vastu üldtunnustatud normidele. Ja selle asemel, et rääkida teineteisele, et on vaja püüda hetke, võiksime endale igapäevaselt meelde tuletada, et püüda tuleks hoopis oma piirangut.
Thank you.
Aitäh.
(Applause)
(aplaus)