Okay, now I don't want to alarm anybody in this room, but it's just come to my attention that the person to your right is a liar.
Olgu, ma ei taha kedagi siin ruumis hirmutada, kuid minu tähelepanu on püüdnud see,
(Laughter)
et teist paremal istuv inimene on valetaja.
Also, the person to your left is a liar. Also the person sitting in your very seats is a liar. We're all liars. What I'm going to do today is I'm going to show you what the research says about why we're all liars, how you can become a liespotter and why you might want to go the extra mile and go from liespotting to truth seeking, and ultimately to trust building.
(Naer) Samuti on inimene teist vasakul valetaja. Ja ka teie toolis istuv inimene on valetaja. Me oleme kõik valetajad. Mida ma täna teen, on see et näitan teile, mida ütleb uuring selle kohta, miks me kõik valetajad oleme, kuidas saada valede tabajaks ning miks peaksid tahtma teha lisapingutusi ning minna valede tabamisest tõe otsingutele ning lõpuks usalduse tekitamiseni.
Now, speaking of trust, ever since I wrote this book, "Liespotting," no one wants to meet me in person anymore, no, no, no, no, no. They say, "It's okay, we'll email you."
Rääkides usaldusest, alates sellest kui kirjutasin raamatu "Liespotting", ei taha keegi enam minuga silmast silma kohtuda, ei, ei, ei, ei, ei. Nad ütlevad: "Pole hullu, me saadame teile meili."
(Laughter)
(Naer)
I can't even get a coffee date at Starbucks. My husband's like, "Honey, deception? Maybe you could have focused on cooking. How about French cooking?"
Ma ei saa isegi kohtumist Starbucksis. Mu abikaasa küsib: "Kallis, pettus? Võib-olla oleksid võinud keskenduda hoopis kokandusele. Kuidas oleks prantsuse kokandusega?"
So before I get started, what I'm going to do is I'm going to clarify my goal for you, which is not to teach a game of Gotcha. Liespotters aren't those nitpicky kids, those kids in the back of the room that are shouting, "Gotcha! Gotcha! Your eyebrow twitched. You flared your nostril. I watch that TV show 'Lie To Me.' I know you're lying." No, liespotters are armed with scientific knowledge of how to spot deception. They use it to get to the truth, and they do what mature leaders do everyday; they have difficult conversations with difficult people, sometimes during very difficult times. And they start up that path by accepting a core proposition, and that proposition is the following: Lying is a cooperative act. Think about it, a lie has no power whatsoever by its mere utterance. Its power emerges when someone else agrees to believe the lie.
Nii et enne kui ma alustan, selgitan teile oma eesmärki, milleks ei ole õpetada "Vahele jäid!" mängu. Valede tabajad pole need pisivigu otsivad lapsed, need lapsed ruumi tagaosas, kes karjuvad: "Vagele jäid! Vahele jäid! Su kulm tõmbles. Su ninasõõre laienes. Ma vaatan seda saadet "Lie To Me". Ma tean, et sa valetad." Ei, valede tabajad on varustatud teaduslike teadmistega, kuidas tabada pettust. Nad kasutavad seda tõeni jõudmiseks ning nad teevad seda, mida kogenud liidrid teevad iga päev; neil on rasked vestlused raskete inimestega, vahel väga rasketel aegadel. Ning nad alustavad seda rada aktsepteerides põhilist eeskirja, ning see eeskiri on järgnev: valetamine on koostööd nõudev tegevus. Mõtle selle peale - valel pole tühja avaldusena mingit mõju. Selle võim ilmneb siis, kui keegi teine nõustub seda valet uskuma.
So I know it may sound like tough love, but look, if at some point you got lied to, it's because you agreed to get lied to. Truth number one about lying: Lying's a cooperative act. Now not all lies are harmful. Sometimes we're willing participants in deception for the sake of social dignity, maybe to keep a secret that should be kept secret, secret. We say, "Nice song." "Honey, you don't look fat in that, no." Or we say, favorite of the digiratti, "You know, I just fished that email out of my Spam folder. So sorry."
Ma tean, et see võib kõlada karmilt, kuid vaata, kui mingil hetkel sulle valetati, oli see sellepärast, et sa nõustusid endale valetamisega. Tõde number üks valetamise kohta: valetamine on koostööd nõudev tegevus. Mitte kõik valed pole kahjulikud. Mõnikord oleme me pettuses innukad osalejad sotsiaalse väärikuse säilitamiseks, võib-olla selleks, et hoida saladust, mida tuleb salajas hoida, saladuses. Me ütleme: "Hea laul". "Kallis, sa ei näe selles paks välja, ei." Või me ütleme, mis on eriti arvutiasjatundjate lemmik, "Tead, ma just õngitsesin selle e-maili oma rämpsposti kaustast välja. Palun vabandust."
But there are times when we are unwilling participants in deception. And that can have dramatic costs for us. Last year saw 997 billion dollars in corporate fraud alone in the United States. That's an eyelash under a trillion dollars. That's seven percent of revenues. Deception can cost billions. Think Enron, Madoff, the mortgage crisis. Or in the case of double agents and traitors, like Robert Hanssen or Aldrich Ames, lies can betray our country, they can compromise our security, they can undermine democracy, they can cause the deaths of those that defend us.
Kuid on aegu, kui me oleme pettuses soovimatud osalejad. Ning sellel võivad meile olla olulised kulud. Eelmisel aastal nähti 997 miljardit dollarit korporatiivsetes pettustes ainuüksi Ameerika Ühendriikides. See on veidi alla triljoni dollari. See on seitse protsenti aastatuludest. Pettus võib maksta miljardeid. Mõelge Enronile, Madoffile, hüpoteegikriisidele. Või topeltagentide ning reeturite, nagu näiteks Robert Hanssen või Aldrich Amesi puhul, valed võivad meie riigi reeta, need võivad ohustada meie turvalisust, õõnestada demokraatiat, nad võivad tuua surma nendele, kes meid kaitsevad.
Deception is actually serious business. This con man, Henry Oberlander, he was such an effective con man, British authorities say he could have undermined the entire banking system of the Western world. And you can't find this guy on Google; you can't find him anywhere. He was interviewed once, and he said the following. He said, "Look, I've got one rule." And this was Henry's rule, he said, "Look, everyone is willing to give you something. They're ready to give you something for whatever it is they're hungry for." And that's the crux of it. If you don't want to be deceived, you have to know, what is it that you're hungry for?
Pettus on tegelikult tõsine asi. See pettur, Henry Oberlander, oli nii efektiivne pettur, et Briti ametivõimud ütlevad, et ta oleks võinud õõnestada kogu läänemaailma pangasüsteemi. Ning sa ei leia seda meest Google'ist; sa ei leia teda kuskilt. Teda intervjueeriti kord ning ta ütles järgnevat. Ta ütles: "Vaadake, mul on üks reegel." Ja see oli Henry reegel, nagu ta ütles, "Vaata, igaüks on valmis sulle midagi andma. Nad on valmis sulle andma midagi vastutasuks selle eest, mida nemad vajavad." Ja selles peitub asja tuum. Kui sa ei taha petetud saada, siis pead teadma, mis on see, millest sa puudust tunned?
And we all kind of hate to admit it. We wish we were better husbands, better wives, smarter, more powerful, taller, richer -- the list goes on. Lying is an attempt to bridge that gap, to connect our wishes and our fantasies about who we wish we were, how we wish we could be, with what we're really like. And boy are we willing to fill in those gaps in our lives with lies.
Ja me kõik vihkame seda endale tunnistada. Me soovime, et oleksime paremad abikaasad, paremad naised, targemad, võimsamad, pikemad, rikkamad - nimekiri läheb edasi. Valetamine on katse ületada see tühimik, ühendada enda soovid ja fantaasiad selle kohta, kes me sooviksime olla, kuidas me sooviksime olla, sellega, millised me tegelikult oleme. Ning me oleme tõesti valmis need tühimikud oma elus täitma valedega.
On a given day, studies show that you may be lied to anywhere from 10 to 200 times. Now granted, many of those are white lies. But in another study, it showed that strangers lied three times within the first 10 minutes of meeting each other.
Uuringud näitavad, et igal päeval võidakse sulle valetada vahemikus 10 kuni 200 korda. Arvesse on võetud, et paljud neist on hädavaled. Kuid ühes teises uuringus paljastati, et võõrad valetasid kolm korda esimese kümne minuti jooksul võõraga kohtudes.
(Laughter)
(Naer)
Now when we first hear this data, we recoil. We can't believe how prevalent lying is. We're essentially against lying. But if you look more closely, the plot actually thickens. We lie more to strangers than we lie to coworkers. Extroverts lie more than introverts. Men lie eight times more about themselves than they do other people. Women lie more to protect other people. If you're an average married couple, you're going to lie to your spouse in one out of every 10 interactions. Now, you may think that's bad. If you're unmarried, that number drops to three.
Kui me esimest korda neid andmeid kuuleme, me tõmbume tagasi. Me ei suuda uskuda, kui valdav valetamine on. Põhimõtteliselt oleme me valetamise vastu. Kuid lähemalt uurides muutub olukord keerulisemaks. Me valetame rohkem võõrastele kui me valetame töökaaslastele. Ekstroverdid valetavad rohkem kui introverdid. Mehed valetavad enda kohta kaheksa korda rohkem kui teiste kohta. Naised valetavad rohkem teiste inimeste kaitsmiseks. Kui te olete tavaline abielupaar, siis valetate ilmselt oma abikaasale ühe korra iga 10 suhtluse kohta. Sa võid nüüd mõelda, et see on halb. Kui sa abielus pole, kukub see number kolmeni.
Lying's complex. It's woven into the fabric of our daily and our business lives. We're deeply ambivalent about the truth. We parse it out on an as-needed basis, sometimes for very good reasons, other times just because we don't understand the gaps in our lives. That's truth number two about lying. We're against lying, but we're covertly for it in ways that our society has sanctioned for centuries and centuries and centuries. It's as old as breathing. It's part of our culture, it's part of our history. Think Dante, Shakespeare, the Bible, News of the World.
Valetamine on keeruline. See on pikitud meie igapäevaelusse ning äritegevusse. Me oleme valetamise suhtes vastakad. Me liigendame selle vajalikkuse põhjal, vahel väga heade põhjustega, teistel juhtudel ainult sellepärast, et me ei mõista tühimikke enda elus. See on tõde number kaks valetamise kohta. Me oleme valetamise vastu, kuid salaja oleme me selle poolt viisidel, mida meie ühiskond on lubanud sajandeid ja sajandeid ja sajandeid. See on sama vana kui hingamine. See on osa meie kultuurist, osa ajaloost. Mõelge Dantele, Shakespeare'ile,
(Laughter)
piiblile, Maailma Uudistele.
Lying has evolutionary value to us as a species.
(Naer)
Researchers have long known that the more intelligent the species, the larger the neocortex, the more likely it is to be deceptive. Now you might remember Koko. Does anybody remember Koko the gorilla who was taught sign language? Koko was taught to communicate via sign language. Here's Koko with her kitten. It's her cute little, fluffy pet kitten. Koko once blamed her pet kitten for ripping a sink out of the wall.
Valetamisel on evolutsiooniline väärtus meile kui liigile. Uurijad on ammu teadnud, et mida intelligentsem liik, seda suurem otsmikusagar, ning seda suurema tõenäosusega on see petlik. Te võite mäletada Kokot. Kas keegi mäletab gorilla Kokot, kellele õpetati viipekeelt? Kokot õpetati suhtlema viipekeele teel. Siin on näha Koko tema kassipojaga. See on tema armas, väike ning kohev kassipoeg. Koko süüdistas kord oma kassipoega
(Laughter)
valamu seinast väljarebimises.
We're hardwired to become leaders of the pack. It's starts really, really early. How early? Well babies will fake a cry, pause, wait to see who's coming and then go right back to crying. One-year-olds learn concealment.
(Naer) Meile on sisse kodeeritud vajadus saada grupi liidriks. See algab väga, väga varakult. Kui varakult? Imikud võltsivad nutmist, teevad pausi, ootavad, et näha, kes tuleb, ning siis jätkavad nutmisega. 1-aastased õpivad varjamist.
(Laughter)
(Naer)
Two-year-olds bluff. Five-year-olds lie outright. They manipulate via flattery. Nine-year-olds, masters of the cover-up. By the time you enter college, you're going to lie to your mom in one out of every five interactions. By the time we enter this work world and we're breadwinners, we enter a world that is just cluttered with Spam, fake digital friends, partisan media, ingenious identity thieves, world-class Ponzi schemers, a deception epidemic -- in short, what one author calls a post-truth society. It's been very confusing for a long time now.
2-aastased blufivad. 5-aastased lausa valetavad. Nad manipuleerivad meelitustega. 9-aastased on varjamises meistrid. Selleks ajaks, kui astud ülikooli, valetad sa oma emale kord iga 5 suhtluskorra kohta. Selleks ajaks, kui siseneme töömaailma ning oleme perekonna toitjad, siseneme maailma, mis on täis kuhjatud rämpsposti, võltse internetisõpru, oma asja ajavat meediat, geniaalseid identiteedivargaid, maailmatasemel Ponzi skeemi elluviijaid, pettuse epideemia - lühidalt öeldes midagi, mida üks autor nimetab tõejärgseks ühiskonnaks. See on olnud väga segadusseajav juba pikemat aega.
What do you do? Well, there are steps we can take to navigate our way through the morass. Trained liespotters get to the truth 90 percent of the time. The rest of us, we're only 54 percent accurate. Why is it so easy to learn? There are good liars and bad liars. There are no real original liars. We all make the same mistakes. We all use the same techniques. So what I'm going to do is I'm going to show you two patterns of deception. And then we're going to look at the hot spots and see if we can find them ourselves. We're going to start with speech.
Mida teha? On mõningad sammud, mille me saame astuda, et leida oma tee üle selle libeda jää. Treenitud valede tabajad jõuavad tõeni 99% juhtudest. Meie, ülejäänud, oleme aga ainult 54% täpsed. Miks on seda nii lihtne õppida? On olemas head valetajad ning halvad valetajad. Pole olemas sünnipäraseid valetajaid. Me kõik teeme samu vigu. Me kõik kasutame samu tehnikaid. Nii et mida ma nüüd teen, on see, et näitan teile kahte pettuste mustrit. Ning siis uurime valupunkte ning vaatame, kas oleme suutelised need ise üles leidma. Alustame kõnega. Bill Clinton: Ma tahan, et te mind kuulaksite.
(Video) Bill Clinton: I want you to listen to me. I'm going to say this again. I did not have sexual relations with that woman, Miss Lewinsky. I never told anybody to lie, not a single time, never. And these allegations are false. And I need to go back to work for the American people. Thank you.
Ma ei ütle seda uuesti. Mul ei olnud seksuaalsuhteid selle naise, miss Lewinskyga. Ma ei käskinud kellelgi valetada, mitte ühtegi korda, mitte kunagi. Ning need süüdistused on valed. Ning nüüd pean ma minema tagasi, et töötada ameeriklaste heaks. Aitäh.
(Applause)
Pamela Meyer: Okay, what were the telltale signs? Well first we heard what's known as a non-contracted denial. Studies show that people who are overdetermined in their denial will resort to formal rather than informal language. We also heard distancing language: "that woman." We know that liars will unconsciously distance themselves from their subject, using language as their tool. Now if Bill Clinton had said, "Well, to tell you the truth ..." or Richard Nixon's favorite, "In all candor ..." he would have been a dead giveaway for any liespotter that knows that qualifying language, as it's called, qualifying language like that, further discredits the subject. Now if he had repeated the question in its entirety, or if he had peppered his account with a little too much detail -- and we're all really glad he didn't do that -- he would have further discredited himself.
Pamela Meyer: Olgu, mis olid äraandvad märgid? Esimesena kuulsime midagi, mis on tuntud kui mitte-kitsenenud eitus. Uuringud näitavad, et inimesed, kes on liigselt veendunud oma eituses, kasutavad pigem formaalset kui igapäevast kõneviisi. Samuti kuulsime me distantseeruvat kõneviisi: "see naine". Me teame, et valetajad tekitavad enda ja teema vahele distantsi, kasutades selleks kõneviisi. Kui Bill Clinton oleks öelnud: "Noh, tõtt öeldes..." või Richard Nixoni lemmikfraasi "Täie avameelsusega...", oleks ta olnud kindel äraandja igale valede tabajale, kes teab, et kõneviisi piiritlemine, nagu seda kutsutakse, niiviisi kõneviisi piiritlemine, tekitab usaldamatust teema vastu. Kui ta oleks korranud tervet küsimust, või kui ta oleks lisanud veidi liiga palju detaile - ning me kõik oleme väga õnnelikud, et ta seda ei teinud - oleks ta võinud tekitada iseenda vastu usaldamatust.
Freud had it right. Freud said, look, there's much more to it than speech: "No mortal can keep a secret. If his lips are silent, he chatters with his fingertips." And we all do it no matter how powerful you are. We all chatter with our fingertips. I'm going to show you Dominique Strauss-Kahn with Obama who's chattering with his fingertips.
Freudil oli õigus. Freud ütles, et vaadake, selles on palju enamat kui lihtsalt kõne: "Üksi surelik ei suuda saladust hoida. Kui ta huuled on vaiksed, lobiseb ta oma sõrmeotstega." Ja me kõik teeme seda, vaatamata sellele, kui vägevad me oleme. Me kõik lobiseme oma sõrmeotstega. Ma näitan teile Dominique Strauss-Kahni Obamaga, kes lobiseb oma sõrmeotstega.
(Laughter)
(Naer)
Now this brings us to our next pattern, which is body language. With body language, here's what you've got to do. You've really got to just throw your assumptions out the door. Let the science temper your knowledge a little bit. Because we think liars fidget all the time. Well guess what, they're known to freeze their upper bodies when they're lying. We think liars won't look you in the eyes. Well guess what, they look you in the eyes a little too much just to compensate for that myth. We think warmth and smiles convey honesty, sincerity. But a trained liespotter can spot a fake smile a mile away. Can you all spot the fake smile here? You can consciously contract the muscles in your cheeks. But the real smile's in the eyes, the crow's feet of the eyes. They cannot be consciously contracted, especially if you overdid the Botox. Don't overdo the Botox; nobody will think you're honest.
See viib meid järgmise mustrini, milleks on kehakeel. Kehakeelega peab käituma järgmiselt - sa pead lihtsalt oma oletused välja viskama. Lase teadusel oma teadmisi karastada. Me arvame, et valetajad nihelevad kogu aeg. Aga arvake mis - nad on tuntud selle järgi, et nad seiskavad oma ülakeha, kui nad valetavad. Me arvame, et valetajad ei vaata sulle silma. Aga arvake uuesti - nad vaatavad sulle isegi veidi liiga palju silma, lihtsalt et seda müüti kompenseerida. Me arvame, et soojus ning naeratused annavad edasi ausust ning siirust. Kuid treenitud valede tabaja suudab võltsnaeratuse ära tabada miili kauguselt. Kas te suudate siin võltsnaeratuse ära tabada? Sa võid teadlikult pingutada lihaseid põskedes. Kuid tõeline naeratus on silmades, kanavarvastes silmade juures. Neid ei saa tahtlikult pingutada, eriti siis kui Botoxiga on liiale mindud.
Now we're going to look at the hot spots. Can you tell what's happening in a conversation? Can you start to find the hot spots to see the discrepancies between someone's words and someone's actions? Now, I know it seems really obvious, but when you're having a conversation with someone you suspect of deception, attitude is by far the most overlooked but telling of indicators.
Ära liialda Botoxiga; keegi ei usu, et sa oled aus. Nüüd vaatame valupunkte. Kas sa oskad öelda, mis toimub vestluses? Kas sa oskad leida valupunktid, et näha lahkhelisid kellegi sõnade ning tegude vahel? Ma tean, et see tundub väga ilmselge, kuid kui sa pead ülal vestlust kellegagi, keda kahtlustad pettuses, on hoiak kõige rohkem ütlev, kuid kõige tihedamini läbi sõrmede vaadatav indikaator.
An honest person is going to be cooperative. They're going to show they're on your side. They're going to be enthusiastic. They're going to be willing and helpful to getting you to the truth. They're going to be willing to brainstorm, name suspects, provide details. They're going to say, "Hey, maybe it was those guys in payroll that forged those checks." They're going to be infuriated if they sense they're wrongly accused throughout the entire course of the interview, not just in flashes; they'll be infuriated throughout the entire course of the interview. And if you ask someone honest what should happen to whomever did forge those checks, an honest person is much more likely to recommend strict rather than lenient punishment.
Aus inimene on koostööaldis. Nad näitavad, et on sinu poolel. Nad on entusiastlikud. Nad on innukad ning abivalmid, aitamaks sul jõuda tõeni. Nad on valmis tegema ajurünnakut, nimetama kahtlusaluseid, pakkuma detaile. Nad ütlevad: "Hei, võib-olla olid need, kes tšekke võltsisid, need mehed palgalehtedega." Nad saavad maruvihaseks, kui tajuvad, et neid süüdistatakse alusetult terve intervjuu vältel, mitte ainult osade juures; nad on maruvihasd terve intervjuu vältel. Ning kui sa küsid kelleltki ausalt, mis peaks juhtuma nendega, kes võltsisid tšekke, on suurem tõenäosus, et aus inimene soovitab karmi, mitte leebet karistust.
Now let's say you're having that exact same conversation with someone deceptive. That person may be withdrawn, look down, lower their voice, pause, be kind of herky-jerky. Ask a deceptive person to tell their story, they're going to pepper it with way too much detail in all kinds of irrelevant places. And then they're going to tell their story in strict chronological order. And what a trained interrogator does is they come in and in very subtle ways over the course of several hours, they will ask that person to tell that story backwards, and then they'll watch them squirm, and track which questions produce the highest volume of deceptive tells.
Oletame, et sul on käsil täpselt sama vestlus kellegagi, kes on petlik. See inimene võib olla endassetõmbunud, ta võib vaadata maha, madaldada häält, teha pause, olla püsimatu. Paluge petlikul inimesel endale oma lugu rääkida, nad vürtsitavad seda liiga paljude detailidega ebaolulistes kohtades. Ning siis räägivad nad oma lugu rangelt kronoloogilises järjekorras. Ning mida treenitud ülekuulaja teeb, on see, et nad tulevad sisse ning väga peenel viisil, mitme tunni vältel, paluvad sel inimesel rääkida lugu tagurpidi, ja siis jälgivad nad neid vingerdamas, ning nad jälgivad, millised küsimused saavad kõige suurema arvu petlikke väiteid.
Why do they do that? Well, we all do the same thing. We rehearse our words, but we rarely rehearse our gestures. We say "yes," we shake our heads "no." We tell very convincing stories, we slightly shrug our shoulders. We commit terrible crimes, and we smile at the delight in getting away with it. Now, that smile is known in the trade as "duping delight."
Miks nad seda teevad? Me teeme kõik sama asja. Me harjutame oma sõnu, kuid me harjutame oma žeste väga harva. Me ütleme "jah", me raputame pead "ei". Me ütleme väga veenvaid lugusid, me kehitame kergelt õlgu. Me sooritame jõledaid kuritegusid, ning me naeratame naudingus, et me pääseme puhta nahaga. See naeratus on tuntud kui "haneks tõmbamise rõõm".
And we're going to see that in several videos moving forward, but we're going to start -- for those of you who don't know him, this is presidential candidate John Edwards who shocked America by fathering a child out of wedlock. We're going to see him talk about getting a paternity test. See now if you can spot him saying, "yes" while shaking his head "no," slightly shrugging his shoulders.
Ja me näeme seda edasi liikudes mitmes videos, aga me alustame - nende jaoks kes teda ei tea, see on presidendikandidaat John Edwards, kes šokeeris Ameerikat saades abieluvälise lapse isaks. Me näeme teda rääkimas isadustesti tegemisest. Vaadake nüüd, kas te suudate ta tabada ütlemas "jah", samal ajal kui ta raputab pead "ei", vaikselt õlgu kehitades.
(Video) John Edwards: I'd be happy to participate in one. I know that it's not possible that this child could be mine, because of the timing of events. So I know it's not possible. Happy to take a paternity test, and would love to see it happen.
John Edwards: Ma olen väga rahul, et saan sellest osa võtta. Ma tean, et see pole võimalik, et see laps võib olla minu oma sündmuste ajastuse pärast. Nii et ma tean, et see pole võimalik. Teen rõõmuga isadustesti,
Interviewer: Are you going to do that soon? Is there somebody --
ning vaatan hea meelega selle täideviimist. Intervjueerija: Kas te teete seda varsti? Kas on keegi --
JE: Well, I'm only one side. I'm only one side of the test. But I'm happy to participate in one.
JE: Noh, ma olen ainult üks pool. Ma olen ainult testi üks pool. Aga ma olen rõõmuga nõus osalema.
PM: Okay, those head shakes are much easier to spot once you know to look for them. There are going to be times when someone makes one expression while masking another that just kind of leaks through in a flash. Murderers are known to leak sadness. Your new joint venture partner might shake your hand, celebrate, go out to dinner with you and then leak an expression of anger. And we're not all going to become facial expression experts overnight here, but there's one I can teach you that's very dangerous and it's easy to learn, and that's the expression of contempt. Now with anger, you've got two people on an even playing field. It's still somewhat of a healthy relationship. But when anger turns to contempt, you've been dismissed. It's associated with moral superiority. And for that reason, it's very, very hard to recover from. Here's what it looks like. It's marked by one lip corner pulled up and in. It's the only asymmetrical expression. And in the presence of contempt, whether or not deception follows -- and it doesn't always follow -- look the other way, go the other direction, reconsider the deal, say, "No thank you. I'm not coming up for just one more nightcap. Thank you."
PM: Olgu, neid pearaputusi on palju kergem tabada, kui sa tead neid otsida. Tuleb aegu, kui keegi teeb ühe ilme, varjates sellga teist, mis enam-vähem lekib läbi. Mõrvarid on tuntud lekitama kurbust. Su uus ühisfirma partner võib su kätt suruda, tähistada, sinuga õhtusöögile minna ning siis välja näidata vihast ilmet. Ja meist kõigist ei saa üleöö näoilmete eksperdid, kuid on üks, mis on väga ohtlik, ning seda on lihtne õppida, ning see on põlguse ilme. Viha puhul on sul kaks inimest, kes on võrdsel tasemel. See on siiski mõningal määral tervislik suhe. Kuid kui vihast saab põlgus, oled sa vabastatud. Seda seostatakse moraalse üleolekuga. Ning sel põhjusel on sellest väga, väga raske taastuda. See näeb välja selline. Seda märgitakse ühe suurnurgaga, mis on tõmmatud üles ning sisse. See on ainus asümmeetriline ilme. Ning põlguse olemasolul, vahet pole kas pettus järgneb - ning see ei pruugi alati järgneda - vaata teises suunas, mine teises suunas, mõtle pakkumine ümber, ütle: "Ei, aitäh. Ma ei tule veel ühe dringi jaoks üles. Aitäh."
Science has surfaced many, many more indicators. We know, for example, we know liars will shift their blink rate, point their feet towards an exit. They will take barrier objects and put them between themselves and the person that is interviewing them. They'll alter their vocal tone, often making their vocal tone much lower.
Teadus on pinnale aidanud veel mitmeid indikaatoreid. Me teame, näiteks me teame, et valetajad muudavad enda pilgutamissagedust, suunavad jalad väljapääsu poole. Nad võtavad barjääriks esemeid ning panevad need enda ning inimese, kes neid intervjueerib, vahele. Nad muudavad oma hääletooni, tihti muudavad nad oma hääletooni tunduvalt madalamaks.
Now here's the deal. These behaviors are just behaviors. They're not proof of deception. They're red flags. We're human beings. We make deceptive flailing gestures all over the place all day long. They don't mean anything in and of themselves. But when you see clusters of them, that's your signal. Look, listen, probe, ask some hard questions, get out of that very comfortable mode of knowing, walk into curiosity mode, ask more questions, have a little dignity, treat the person you're talking to with rapport. Don't try to be like those folks on "Law & Order" and those other TV shows that pummel their subjects into submission. Don't be too aggressive, it doesn't work.
Siin on konks. Need käitumismallid on vaid käitumismallid. Need ei ole tõend pettusest. Need on hoiatavad punased lipud. Me oleme elusolendid. Me teeme pidevalt petlikke žeste. Need ei tähenda aga endast midagi. Kuid kui sa näed nende kobarat, on see su hoiatussignaal. Jälgi, kuula, kombi pinda, küsi raskeid küsimusi, murra välja mugavast "teadmise" seisundist, liigu uudishimulikku seisundisse, küsi rohkem küsimusi, säilita väärikus, kohtle inimest, kellega sa räägid, pideva kontaktiga. Ära ürita olla nagu need inimesed sarjas "Seaduse nimel" või neis teistes telesarjades, mis taovad oma kahtlusalused allumisele. Ära ole liiga agressiivne, see ei toimi.
Now, we've talked a little bit about how to talk to someone who's lying and how to spot a lie. And as I promised, we're now going to look at what the truth looks like. But I'm going to show you two videos, two mothers -- one is lying, one is telling the truth. And these were surfaced by researcher David Matsumoto in California. And I think they're an excellent example of what the truth looks like.
Nüüd oleme veidi rääkinud kuidas rääkida kellegagi, kes valetab ning kuidas tabada valet. Ning nagu ma lubasin, nüüd vaatame me, milline näeb välja tõde. Aga ma näitan teile kahte videot, kahte ema - üks valetab, teine räägib tõtt. Ning need ilmusid tänu uurija David Matsumotole Californiast. Ja ma arvan et need on fantastilised näited sellest,
This mother, Diane Downs, shot her kids at close range, drove them to the hospital while they bled all over the car, claimed a scraggy-haired stranger did it. And you'll see when you see the video, she can't even pretend to be an agonizing mother. What you want to look for here is an incredible discrepancy between horrific events that she describes and her very, very cool demeanor. And if you look closely, you'll see duping delight throughout this video.
milline tõde välja näeb. See ema, Diane Downs, tulistas oma lapsi lähedalt, sõidutas nad haiglasse kui nad autos veritsesid, väitis, et seda tegi rääbakas võõras. Ja te näete, kui videot vaatate, ta ei suuda isegi teeselda, et on piinades ema. Mida te siin vaatama peaks, on uskumatu lahknevus kohutavate sündmuste, mida ta kirjeldab, ning tema väga, väga jaheda käitumisviisi vahel. Ning kui te vaatate lähedalt, näete te ta haneks tõmbamise rõõmu.
(Video) Diane Downs: At night when I close my eyes, I can see Christie reaching her hand out to me while I'm driving, and the blood just kept coming out of her mouth. And that -- maybe it'll fade too with time -- but I don't think so. That bothers me the most.
Diane Downs: Õhtuti, kui ma silmad sulgen, näen ma Christie't sirutamas oma kätt minu poole kui ma juhin, ning verd, mis lihtsalt voolas ta suust välja. Ja see... võib- olla tuhmub see ajaga... kuid ma ei usu. See häirib mind kõige rohkem.
PM: Now I'm going to show you a video
PM: Nüüd näitan ma teile videot
of an actual grieving mother, Erin Runnion, confronting her daughter's murderer and torturer in court. Here you're going to see no false emotion, just the authentic expression of a mother's agony.
päriselt leinavast emast, Erin Runnionist, kes astub kohtus vastu oma tütre mõrvarile ning piinajale. Siin ei näe te ühtegi võltsi emotsiooni, lihtsalt võltsimatut ilmet ema agooniast.
(Video) Erin Runnion: I wrote this statement on the third anniversary of the night you took my baby, and you hurt her, and you crushed her, you terrified her until her heart stopped. And she fought, and I know she fought you. But I know she looked at you with those amazing brown eyes, and you still wanted to kill her. And I don't understand it, and I never will.
Erin Runnion: ma kirjutasin selle avalduse kolmandal aastapäeval, kui sa võtsid minult mu lapsukese, ning sa tegid talle haiget, ning sa purustasid ta, sa hirmutasid teda kuni ta süda seiskus. Ja ta võitles, ja ma tean et ta võitles su vastu. Ning ma tean et ta vaatas sind nende hämmastavate pruunide silmadega, ning sa tahtsid teda ikka tappa. Ja ma ei mõista seda, ja ei hakka kunagi mõistma.
PM: Okay, there's no doubting the veracity of those emotions.
PM: Olgu, siin pole mingit põhjust kahelda nende emotsioonide tõepärasuses.
Now the technology around what the truth looks like is progressing on, the science of it. We know, for example, that we now have specialized eye trackers and infrared brain scans, MRI's that can decode the signals that our bodies send out when we're trying to be deceptive. And these technologies are going to be marketed to all of us as panaceas for deceit, and they will prove incredibly useful some day. But you've got to ask yourself in the meantime: Who do you want on your side of the meeting, someone who's trained in getting to the truth or some guy who's going to drag a 400-pound electroencephalogram through the door?
Nüüd see tehnoloogia, mis keerleb selle ümber, milline tõde välja näeb, areneb edasi, ka selle teadus. Me teame näiteks, et meil on nüüd spetsialiseeritud silmaradarid ning infrapunaga ajuskännerid, MRI'd, mis võivad dekodeerida signaale, mis meie kehad välja saadavad, kui üritame olla petlikud. Ja neid tehnoloogiaid hakatakse meile kõigile turustama kui imeravi pettuste vastu, ning need saavad kunagi hämmastavalt kasulikuks. Kuid vahepeal pead sa endalt küsima: Keda sa kohtumisel enda poolele tahad - kedagi, keda on treenitud jõudma välja tõeni, või kedagi, kes veab 180-kilose elektroentsefalogrammi läbi ukseava?
Liespotters rely on human tools. They know, as someone once said, "Character's who you are in the dark." And what's kind of interesting is that today, we have so little darkness. Our world is lit up 24 hours a day. It's transparent with blogs and social networks broadcasting the buzz of a whole new generation of people that have made a choice to live their lives in public. It's a much more noisy world. So one challenge we have is to remember, oversharing, that's not honesty. Our manic tweeting and texting can blind us to the fact that the subtleties of human decency -- character integrity -- that's still what matters, that's always what's going to matter. So in this much noisier world, it might make sense for us to be just a little bit more explicit about our moral code.
Valede tabajad toetuvad inimtööriistadele. Nad teavad, nagu keegi kunagi ütles, "Karakterid, kes sa oled pimedas." Ja mis on päris huvitav, on see, et täna on meil nii vähe pimedust. Meie maailm on süüdatud 24 tundi päevas. See on läbipaistev blogide ja sotsiaalvõrgustikega, mis teadustavad terve uue inimestegeneratsiooni suminat, kes on teinud enda otsuseks elada oma elu avalikkuse ees. See on palju kärarikkam maailm. Nii et üks väljakutse mis meil on, on mäletada, ülejagamine, see pole ausus. Meie maniakaalne tweetimine ja sõnumite saatmine võib meid pimestada kuni faktini, et inimeste sündsustunde nüanss - karakteri puutumatus - on ikka, mis loeb, see on see, mis jääb alatiseks lugema. Nii et siin palju kärarikkamas maailmas võib see meile loogiline tunduda, et tuleb olla veidi rohkem otsene
When you combine the science of recognizing deception
meie moraalikoodeksiga.
with the art of looking, listening, you exempt yourself from collaborating in a lie. You start up that path of being just a little bit more explicit, because you signal to everyone around you, you say, "Hey, my world, our world, it's going to be an honest one. My world is going to be one where truth is strengthened and falsehood is recognized and marginalized." And when you do that, the ground around you starts to shift just a little bit.
Kui kombineerida pettuste äratundmise teaduse vaatamise ning kuulamise kunstiga, vabastad sa ennast valedes osalemisest. Sa alustad seda rada olles ainult natuke otsesem, sest sa annad kõigile enda ümber märku, sa ütled : "Hei, minu maailm, meie maailm, see saab olema aus. Minu maailm saab olema koht, kus tõde on kindlustatud ning valelikkus tuntakse ära ning see muudetakse tähtsusetuks." Ning kui sa seda teed, siis pind su ümber hakkab pisut nihkuma.
And that's the truth. Thank you.
Ja see on tõde. Aitäh.
(Applause)
(Aplaus)