What you're doing, right now, at this very moment, is killing you. More than cars or the Internet or even that little mobile device we keep talking about, the technology you're using the most almost every day is this, your tush. Nowadays people are sitting 9.3 hours a day, which is more than we're sleeping, at 7.7 hours. Sitting is so incredibly prevalent, we don't even question how much we're doing it, and because everyone else is doing it, it doesn't even occur to us that it's not okay. In that way, sitting has become the smoking of our generation.
(Aplaus) See, mida te just teete siin ja praegu, on teile surmavalt kahjulik. Asi, mida me kasutame rohkem kui autot või internetti või isegi seda nutiseadet, millest pidevalt räägitakse, rohkem kui igapäevast tehnoloogiat, kasutame me seda kohta siin - oma tagumenti! Tänapäeval istutakse keskmiselt 9.3 tundi päevas, rohkem kui magame - 7.7 tundi. Istumine on niivõrd tavaline, et me isegi ei pane tähele, kui palju me tegelikult istume, ja kuna kõik teevad seda, ei tule meile pähegi, et see võiks olla probleem. Ja nii on istumisest saanud meie põlvkonna suitsetamine.
Of course there's health consequences to this, scary ones, besides the waist. Things like breast cancer and colon cancer are directly tied to our lack of physical [activity], Ten percent in fact, on both of those. Six percent for heart disease, seven percent for type 2 diabetes, which is what my father died of. Now, any of those stats should convince each of us to get off our duff more, but if you're anything like me, it won't.
Muidugi mõjub see tervisele halvasti ja mitte ainult vöökohale. Näiteks rinna- ja käärsoolevähk on otseselt seotud vähese liikumisega. Mõlema puhul lausa 10% juhtudest. 6% südamehaigustest, II tüüpi diabeedil 7% juhtudest, sellesse suri ka mu isa. See statistika peaks panema meist igaüht oma tagumikku rohkem liigutama. Kui sa aga oled nagu mina, siis ei pane.
What did get me moving was a social interaction. Someone invited me to a meeting, but couldn't manage to fit me in to a regular sort of conference room meeting, and said, "I have to walk my dogs tomorrow. Could you come then?" It seemed kind of odd to do, and actually, that first meeting, I remember thinking, "I have to be the one to ask the next question," because I knew I was going to huff and puff during this conversation. And yet, I've taken that idea and made it my own. So instead of going to coffee meetings or fluorescent-lit conference room meetings, I ask people to go on a walking meeting, to the tune of 20 to 30 miles a week. It's changed my life.
Mis mind liikuma pani, oli sotsiaalne suhtlus. Mind paluti tulla koosolekule, kuid kuna tavalises nõupidamisteruumis sobivat aega ei leidnud siis tehti mulle selline ettepanek: "Pean homme oma koeri jalutama. Kas saaksid kaasa tulla?" See tundus küll veidi imelik... Ja mäletan, et sel esimesel koosolekul mõtlesin: "Ma peaksin ise küsima järgmise küsimuse." Sest teadsin, et ma ähiksin-puhiksin kogu edasise vestluse. Sellest hoolimata ma võtsin selle idee ja tegin selle enda omaks. Selle asemel, et pidada koosolekut kohvitassi taga või kunstvalgusega nõupidamisteruumis, kutsun ma inimesed jalutuskoosolekule, mida tuleb kokku 30-50 km nädalas. See on muutnud mu elu.
But before that, what actually happened was, I used to think about it as, you could take care of your health, or you could take care of obligations, and one always came at the cost of the other. So now, several hundred of these walking meetings later, I've learned a few things.
Varasemalt mõtlesin ma alati, et on võimalik hoolitseda oma tervise eest või täita oma kohustusi, aga ühte neist saab teha ainult teise arvelt. Nüüd, pärast sadu tunde jalutuskoosolekuid, olen nii mõndagi õppinud.
First, there's this amazing thing about actually getting out of the box that leads to out-of-the-box thinking. Whether it's nature or the exercise itself, it certainly works.
Esiteks, et selline mõnus tööruumi raamidest väljaminek viib raamidest väljas mõtlemiseni. Kas mõjutab seda värske õhk või liikumine, aga asi toimib.
And second, and probably the more reflective one, is just about how much each of us can hold problems in opposition when they're really not that way. And if we're going to solve problems and look at the world really differently, whether it's in governance or business or environmental issues, job creation, maybe we can think about how to reframe those problems as having both things be true. Because it was when that happened with this walk-and-talk idea that things became doable and sustainable and viable.
Ja teine, ehk kaalukamgi, on see, et valikud, mis sageli tunduvad must-valged, tegelikult seda sugugi ei ole. Kui püüame lahendusi otsides vaadata maailma teise pilguga, olgu see juhtimises või äris, keskkonnateemades, töökohtade loomises, siis ehk suudame nende probleemide tavapärastest raamidest välja murda ja leida lahenduse, mis toetab mõlema poole huvisid. Sest just niimoodi läks selle jalutuskoosoleku ideega. See osutus tehtavaks, jätkusuutlikuks ja elujõuliseks.
So I started this talk talking about the tush, so I'll end with the bottom line, which is, walk and talk. Walk the talk. You'll be surprised at how fresh air drives fresh thinking, and in the way that you do, you'll bring into your life an entirely new set of ideas.
Alustasin seda kõnet viitega taguotsale, Ja nüüd on tagumine aeg kokkuvõtteks, milleks on - käi ja räägi. Käi ja räägi. Sa üllatud, kuidas värskes õhus kõndimine paneb mõtted käima, ja niimoodi toimides genereerid sa oma elus palju uusi ideid.
Thank you.
Suur tänu!
(Applause)
(Aplaus)