You're looking at a woman who was publicly silent for a decade. Obviously, that's changed, but only recently.
Teie ees seisab naine, kes oli aastaid avalikkuse ees vait. Nagu näha, on olukord muutunud, kuid seda alles hiljuti.
It was several months ago that I gave my very first major public talk, at the Forbes "30 Under 30 Summit" -- 1,500 brilliant people, all under the age of 30. That meant that in 1998, the oldest among the group were only 14, and the youngest, just four. I joked with them that some might only have heard of me from rap songs. Yes, I'm in rap songs.
Alles mõne kuu eest pidasin avalikkuse ees oma esimese pikema kõne "Forbes 30 Under 30" tippkohtumisel, kus oli 1500 geniaalset inimest, kõik nooremad kui 30 aastat. See tähendab, et 1998. aastal oli vanim kohalolija kõigest 14 ja noorim vaid 4-aastane. Ütlesin naljatamisi, et mõned võivad tunda mind vaid räpplugude kaudu.
(Laughter)
Jah, minust lauldakse räpplugudes.
Almost 40 rap songs.
Ligi 40 räpploos. (Naer.)
(Laughter)
But the night of my speech, a surprising thing happened. At the age of 41, I was hit on by a 27-year-old guy.
Tol õhtul, kui ma kõnet pidasin, juhtus üks üllatav seik. Mulle, 41-aastasele, tegi lähenemiskatse 27-aastane noormees.
(Laughter)
I know, right? He was charming, and I was flattered, and I declined. You know what his unsuccessful pickup line was? He could make me feel 22 again.
Eks ole? Ta oli võluv ja mina olin meelitatud, ja lükkasin ta ettepaneku tagasi. Kas teate, mis ta ebaõnnestunud lähenemislause oli? "Minuga tunned end jälle 22-aastasena!"
(Laughter)
(Naer) (Aplaus)
(Applause)
I realized, later that night, I'm probably the only person over 40 who does not want to be 22 again.
Mõistsin hiljem tol õhtul, et ilmselt olen ma ainus üle 40, kes ei taha olla jälle 22.
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
At the age of 22, I fell in love with my boss. And at the age of 24, I learned the devastating consequences.
22-aastaselt armusin ma oma ülemusse ja 24-aastaselt sain tunda selle hävitavaid tagajärgi.
Can I see a show of hands of anyone here who didn't make a mistake or do something they regretted at 22? Yep. That's what I thought. So like me, at 22, a few of you may have also taken wrong turns and fallen in love with the wrong person, maybe even your boss. Unlike me, though, your boss probably wasn't the president of the United States of America.
Kas praegu võiksid tõsta käe need, kes ei teinud vigu või midagi, mida nad kahetsesid, kui olid 22? Jah. Nii ma arvasingi. Nagu minagi, on mõned teist 22-aastaselt sattunud eksiteele ja armunud valesse inimesse, võib-olla isegi oma ülemusse. Aga erinevalt minust, polnud sinu ülemus ilmselt Ameerika Ühendriikide president.
(Laughter)
Of course, life is full of surprises.
Muidugi, elu on täis üllatusi.
Not a day goes by that I'm not reminded of my mistake, and I regret that mistake deeply.
Ei möödu ühtegi päeva, mil mulle minu viga meelde ei tuletataks. Ja ma kahetsen tehtut väga.
In 1998, after having been swept up into an improbable romance, I was then swept up into the eye of a political, legal and media maelstrom like we had never seen before. Remember, just a few years earlier, news was consumed from just three places: reading a newspaper or magazine, listening to the radio or watching television. That was it. But that wasn't my fate. Instead, this scandal was brought to you by the digital revolution. That meant we could access all the information we wanted, when we wanted it, anytime, anywhere. And when the story broke in January 1998, it broke online. It was the first time the traditional news was usurped by the internet for a major news story -- a click that reverberated around the world.
1998. aastal, kui ma olin sattunud võimatusse armusuhtesse, sattusin ma ka ülepeakaela sellisesse poliit-, õigus- ja meediakeerisesse, mida keegi polnud varem näinud. Meenutagem, et vaid paar aastat enne seda sai uudised vaid kolmest kanalist: lugedes ajalehte või ajakirja, kuulates raadiot või vaadates telerit. Sellega asi piirdus. Minu saatus oli aga teistsugune. Minu skandaalne lugu toodi teieni digitaalse revolutsiooni kaudu. See tähendas, et meil oli ligipääs kogu infole, mis meid huvitas, mil iganes seda soovisime, igal ajal ja igas kohas. Kui uudis 1998. aasta jaanuaris lahvatas, levis see kulutulena internetis. Esimest korda juhtus, et traditsioonilised uudised jäid internetis leviva suure uudisloo varju. See oli hiireklikk, mis kaikus üle kogu maailma.
What that meant for me personally was that overnight, I went from being a completely private figure to a publicly humiliated one, worldwide. I was patient zero of losing a personal reputation on a global scale almost instantaneously.
Mulle isiklikult tähendas see, et muutusin üleöö tavalisest eraisikust kogu maailma ees avalikult alandatud inimeseks. Olin justkui nullpatsient, kaotades oma maine globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt.
This rush to judgment, enabled by technology, led to mobs of virtual stone-throwers. Granted, it was before social media, but people could still comment online, e-mail stories, and, of course, e-mail cruel jokes. News sources plastered photos of me all over to sell newspapers, banner ads online, and to keep people tuned to the TV. Do you recall a particular image of me, say, wearing a beret?
See hukkamõistutorm, mida tehnoloogia võimaldas, tõi endaga kaasa massiliselt virtuaalseid kiviloopijaid. See oli küll enne sotsiaalmeedia võidukäiku, kuid inimesed said siiski internetis kommenteerida, saata meiliga uudiseid ja jagada õelaid nalju. Uudisteagentuurid kasutasid mu fotosid kõikjal, et müüa ajalehti ja internetis ribareklaami ja et hoida inimesi teleri ees. Kas mäletate üht pilti minust, kus ma kannan baretti?
Now, I admit I made mistakes -- especially wearing that beret.
Tunnistan, et olen teinud vigu, eriti, kui selle bareti pähe panin.
(Laughter)
Kuid tähelepanu ja hukkamõist, mis mulle osaks sai - mitte sellele, mida ma tegin,
But the attention and judgment that I received -- not the story, but that I personally received -- was unprecedented. I was branded as a tramp, tart, slut, whore, bimbo, and, of course, "that woman." I was seen by many, but actually known by few. And I get it: it was easy to forget that that woman was dimensional, had a soul and was once unbroken.
vaid just mulle isiklikult, oli pretsedenditu. Mind tituleeriti libuks, litsiks, linnukeseks, hooraks, bimboks ja muidugi - selleks naiseks. Mind teadsid paljud, aga tegelikult tundsid vähesed. Ja ma saan aru: lihtne on unustada, et see naine on keegi, keegi, kellel on hing, kes kord polnud sellist viga teinud.
When this happened to me 17 years ago, there was no name for it. Now we call it "cyberbullying" and "online harassment." Today, I want to share some of my experience with you, talk about how that experience has helped shape my cultural observations, and how I hope my past experience can lead to a change that results in less suffering for others.
Kui minuga see 17 aastat tagasi juhtus, polnud sel nähtusel veel nime. Nüüd nimetatakse seda küberkiusamiseks ja ahistamiseks internetis. Täna tahaksin ma jagada teiega oma kogemusi, rääkida sellest, kuidas see lugu aitas kujundada mu vaadet elule, ja kuidas ma loodan, et minu kunagi läbielatud kogemused aitavad muuta maailma, nii et teistel tuleks vähem kannatada.
In 1998, I lost my reputation and my dignity. I lost almost everything. And I almost lost my life.
1998. aastal kaotasin ma oma maine ja väärikuse. Ma kaotasin peaaegu kõik. Ja peaaegu et kaotasin oma elu.
Let me paint a picture for you. It is September of 1998. I'm sitting in a windowless office room inside the Office of the Independent Counsel, underneath humming fluorescent lights. I'm listening to the sound of my voice, my voice on surreptitiously taped phone calls that a supposed friend had made the year before. I'm here because I've been legally required to personally authenticate all 20 hours of taped conversation. For the past eight months, the mysterious content of these tapes has hung like the sword of Damocles over my head. I mean, who can remember what they said a year ago? Scared and mortified, I listen, listen as I prattle on about the flotsam and jetsam of the day; listen as I confess my love for the president, and, of course, my heartbreak; listen to my sometimes catty, sometimes churlish, sometimes silly self being cruel, unforgiving, uncouth; listen, deeply, deeply ashamed, to the worst version of myself, a self I don't even recognize.
Kujutage ette järgmist pilti. On september 1998. Ma istun akendeta kabinetis sõltumatu eriuurija büroos sumisevate päevavalguslampide all. Ma kuulan, kuidas kõlab mu hääl, minu enda hääl salaja salvestatud telefonikõnedes, mida arvatav sõber umbes aasta eest salvestas. Olen siin, sest mind on seaduslikult kohustatud isiklikult kinnitama 20 tunni pikkuse salvestise autentsust. Möödunud kaheksa kuu jooksul on nende salvestiste müstiline sisu rippunud kui Damoklese mõõk mu pea kohal. Kes mäletab seda, mida ta on aasta tagasi rääkinud? Hirmunult ja alandatult ma kuulan, kuulan, kuidas ma lobisen igapäevasest tühjast-tähjast, kuulan, kuidas ma räägin oma armumisest presidenti ja muidugi, murtud südamest. Kuulan vahel õela, vahel matslikku, vahel rumalat ennast rääkimas, olemas julm, andestamatu, jäme, kuulan, sügavas sügavas häbis iseenda halvimat versiooni, keda ma isegi enam ära ei tunne.
A few days later, the Starr Report is released to Congress, and all of those tapes and transcripts, those stolen words, form a part of it. That people can read the transcripts is horrific enough. But a few weeks later, the audiotapes are aired on TV, and significant portions made available online. The public humiliation was excruciating. Life was almost unbearable.
Paar päeva hiljem antakse kongressile üle Starri raport, millega on kaasas kõik need salvestised ja ärakirjad, minult varastatud sõnadega. Et inimesed neid kirjutisi loevad, on juba piisavalt kohutav, kuid paar nädalat hiljem lastakse helisalvestised televisioonis eetrisse ja suur osa neist tehakse kättesaadavaks internetis. Avalik alandus oli piinav. Elu muutus peaaegu väljakannatamatuks.
This was not something that happened with regularity back then in 1998, and by "this," I mean the stealing of people's private words, actions, conversations or photos, and then making them public -- public without consent, public without context and public without compassion.
See ei olnud tavaline tol 1998. aastal, "selle" all ma mõtlen, et varastatakse inimese privaatsed sõnad, teod, vestlused või fotod ja tehakse need avalikuks, avalikuks ilma nõusolekuta, avalikuks ilma kontekstita ja avalikuks ilma kaastundeta.
Fast-forward 12 years, to 2010, and now social media has been born. The landscape has sadly become much more populated with instances like mine, whether or not someone actually made a mistake, and now, it's for both public and private people. The consequences for some have become dire, very dire.
Mingem 12 aastat edasi, aastasse 2010 ja nüüd on sotsiaalmeedia sündinud. Kahjuks on pildil palju rohkem minu loo sarnaseid lugusid, on siis keegi tegelikult teinud vea või mitte, ning pole vahet, kas tegu on avaliku elu tegelase või tavalise inimesega. Mõne jaoks on tagajärjed olnud kohutavad, väga kohutavad.
I was on the phone with my mom in September of 2010, and we were talking about the news of a young college freshman from Rutgers University, named Tyler Clementi. Sweet, sensitive, creative Tyler was secretly webcammed by his roommate while being intimate with another man. When the online world learned of this incident, the ridicule and cyberbullying ignited. A few days later, Tyler jumped from the George Washington Bridge to his death. He was 18.
Meil oli emaga telefonis üks jutuajamine septembris 2010 ja me arutasime uudist ühest Rutgersi ülikooli esmakursuslasest, kelle nimi oli Tyler Clementi. Meeldiva, tundelise, loomingulise Tyleri tabas veebikaameraga tema toakaaslane, kui Tyler armatses ühe teise mehega. Kui virtuaalmaailm sellest teada sai, lahvatas naeruvääristamise ja küberkiusamise laine. Paar päeva hiljem hüppas Tyler end George Washingtoni sillalt surnuks. Ta oli 18-aastane.
My mom was beside herself about what happened to Tyler and his family, and she was gutted with pain in a way that I just couldn't quite understand. And then eventually, I realized she was reliving 1998, reliving a time when she sat by my bed every night, reliving -- (Chokes up)
Mu ema oli endast väljas selle pärast, mis juhtus Tyleri ja ta perega, ja ta tundis nii suurt vaeva ja valu, et ma ei suutnud seda kohe päris hästi mõista, aga siis mulle lõpuks koitis, et ta elas uuesti üle 1998. aastat, meenutades aega, mil ta istus igal õhtul mu voodi kõrval, aega, mil ta käskis mul pesema minnes vannitoa uks lahti jätta
sorry -- reliving a time when she made me shower with the bathroom door open, and reliving a time when both of my parents feared that I would be humiliated to death, literally.
ja aega, mil mõlemad mu vanemad kartsid, et mind alandatakse surnuks, sõna otseses mõttes.
Today, too many parents haven't had the chance to step in and rescue their loved ones. Too many have learned of their child's suffering and humiliation after it was too late. Tyler's tragic, senseless death was a turning point for me. It served to recontextualize my experiences, and I then began to look at the world of humiliation and bullying around me and see something different.
Tänapäeval on liiga palju neid vanemaid, kel pole olnud võimalust vahele astuda ja oma kalleid lapsi päästa. Liiga paljud on saanud oma laste kannatustest ja alandusest teada siis, kui on juba liiga hilja. Tyleri traagiline ja mõttetu surm oli minu jaoks pöördepunkt. See aitas mul endaga toimunu uude konteksti panna. Hakkasin vaatama seda alandamist ja kiusamist täis maailma ning nägema seda teise pilguga.
In 1998, we had no way of knowing where this brave new technology called the internet would take us. Since then, it has connected people in unimaginable ways -- joining lost siblings, saving lives, launching revolutions ... But the darkness, cyberbullying, and slut-shaming that I experienced had mushroomed. Every day online, people -- especially young people, who are not developmentally equipped to handle this -- are so abused and humiliated that they can't imagine living to the next day. And some, tragically, don't. And there's nothing virtual about that.
1998. aastal polnud meil kuidagi võimalik teada, kuhu see julge, uus tehnoloogia, mida nimetatakse internetiks, meid võib viia. Sellest alates on see ühendanud inimesi ennenägematul moel, viinud kokku kaduma läinud sugulasi, päästnud elusid, algatanud revolutsioone, kuid ka pimedus, küberkiusamine ja litsiks sõimamine, mida minagi kogesin, on samuti hoogsalt kasvanud. Igapäevaseid netikasutajaid, eriti noori, kes ei ole piisavalt küpsed, et sellega toime tulla, on sedavõrd palju väärkoheldud ja alandatud, et nad ei näe enam võimalust edasi elada. Ja kahjuks mõned ei elagi. Ja see on tegelik reaalsus.
Childline, a UK nonprofit that's focused on helping young people on various issues, released a staggering statistic late last year: from 2012 to 2013, there was an 87 percent increase in calls and e-mails related to cyberbullying. A meta-analysis done out of the Netherlands showed that for the first time, cyberbullying was leading to suicidal ideations more significantly than offline bullying. And you know, what shocked me -- although it shouldn't have -- was other research last year that determined humiliation was a more intensely felt emotion than either happiness or even anger.
Briti mittetulundusühing ChildLine, kes keskendub laste aitamisele, andis eelmise aasta lõpul välja rabava statistika: ajavahemikul 2012-2013 kasvas 87% telefonikõnede ja meilide arv, mis olid seotud kübekiusamisega. Hollandis tehtud metaanalüüs näitas, et esimest korda oli küberkiusamine enesetapumõtete põhjustajana tugevasti ees igasugusest internetivälisest kiusamisest. Ja kas teate, mis mind šokeeris, kuigi poleks pidanud, oli üks teine mullune uuring, kus selgus, et häbitunne oli kõige intensiivsemalt tunnetatud emotsioon, mis ületas isegi rõõmu ja viha.
Cruelty to others is nothing new. But online, technologically enhanced shaming is amplified, uncontained and permanently accessible. The echo of embarrassment used to extend only as far as your family, village, school or community. But now, it's the online community too. Millions of people, often anonymously, can stab you with their words, and that's a lot of pain. And there are no perimeters around how many people can publicly observe you and put you in a public stockade. There is a very personal price to public humiliation, and the growth of the internet has jacked up that price.
Julmuses teiste vastu pole midagi uut, kuid virtuaalne, tehnoloogiliselt forsseeritud häbistamine on võimendunud, kontrollimatu ja püsivalt kättesaadav. Häbiteod, millest vanasti levisid kuuldused vaid pere, küla, kooli või naabruskonna piires, on nüüd teada kõikidele netikasutajatele. Miljonid inimesed, sageli anonüümsed, võivad torgata sind oma sõnadega ja see teeb palju haiget, ja pole mingeid piiranguid, kui palju inimesi võib sind avalikult jälgida ning sind avalikku häbiposti lüüa. Tuleb maksta väga isiklikku hinda avaliku alandamise eest ja interneti levik on selle hinna lakke löönud.
For nearly two decades now, we have slowly been sowing the seeds of shame and public humiliation in our cultural soil, both on- and offline. Gossip websites, paparazzi, reality programming, politics, news outlets and sometimes hackers all traffic in shame. It's led to desensitization and a permissive environment online, which lends itself to trolling, invasion of privacy and cyberbullying. This shift has created what Professor Nicolaus Mills calls "a culture of humiliation." Consider a few prominent examples just from the past six months alone. Snapchat, the service which is used mainly by younger generations and claims that its messages only have the life span of a few seconds. You can imagine the range of content that that gets. A third-party app which Snapchatters use to preserve the life span of the messages was hacked, and 100,000 personal conversations, photos and videos were leaked online, to now have a life span of forever. Jennifer Lawrence and several other actors had their iCloud accounts hacked, and private, intimate, nude photos were plastered across the internet without their permission. One gossip website had over five million hits for this one story. And what about the Sony Pictures cyberhacking? The documents which received the most attention were private e-mails that had maximum public embarrassment value.
Juba ligi 20 aastat oleme tasapisi külvanud häbi ja avaliku alanduse seemneid meie kultuurikihti, seda nii internetis kui tavaelus. Klatšisaidid, paparatsod, tõsielusarjad, poliitika, uudistekanalid ja vahel ka häkkerid - kõik teenivad alanduse pealt. Selle tagajärjeks on tundetus ja kõikelubav internetikeskkond, mis võimaldab trollimist, privaatsuse rikkumist ja küberkiusamist. See muudatus on loonud, nagu professor Nicolaus Mills seda nimetab, alandamiskultuuri. Mõtle mõnele prominentsele näitele kõigest viimase 6 kuu jooksul. Snapchat on teenus, mida kasutab peamiselt noorem generatsioon ja mille sõnumite eluiga on väidetavalt kõigest paar sekundit. Võib vaid ette kujutada, millise sisuga sõnumeid sealt võib leida. Kolmanda osapoole rakendusse, mida snäptsätterid kasutasid, et sõnumeid säilitada, häkiti sisse ning 100 000 privaatvestlust, fotot ja videot lekkisid internetti, kus nende säilimisaeg on igavene. Jennifer Lawrence'i ja mitme teise näitleja iCloudi kontodesse häkiti sisse ning privaatsed, intiimsed alastifotod levisid mööda internetti laiali ilma näitlejate nõusolekuta. Ühel klatšisaidil kogus viis miljonit klikki ainuüksi see lugu. Ja kuidas olid lood Sony Picturesi häkkimisega? Dokumendid, mis suurima tähelepanu osaliseks said, olid privaatmeilid, millel oli avaliku häbistamise seisukohalt suurim väärtus.
But in this culture of humiliation, there is another kind of price tag attached to public shaming. The price does not measure the cost to the victim, which Tyler and too many others -- notably, women, minorities and members of the LGBTQ community -- have paid, but the price measures the profit of those who prey on them. This invasion of others is a raw material, efficiently and ruthlessly mined, packaged and sold at a profit. A marketplace has emerged where public humiliation is a commodity, and shame is an industry. How is the money made? Clicks. The more shame, the more clicks. The more clicks, the more advertising dollars. We're in a dangerous cycle. The more we click on this kind of gossip, the more numb we get to the human lives behind it. And the more numb we get, the more we click. All the while, someone is making money off of the back of someone else's suffering. With every click, we make a choice. The more we saturate our culture with public shaming, the more accepted it is, the more we will see behavior like cyberbullying, trolling, some forms of hacking and online harassment. Why? Because they all have humiliation at their cores. This behavior is a symptom of the culture we've created. Just think about it.
Kuid selles alandamiskultuuris on avalikul häbistamisel veel teistsugunegi hinnasilt. Selle peal ei ole see hind, mida ohvrid, nagu Tyler ja liiga paljud teised, eriti naised, vähemusrühmitused ja seksuaalvähemused on maksnud, vaid see hind sisaldab kasumit, mida lõikavad need, kes neile jahti peavad. Selline võõrsissetung on tooraine, mida tõhusalt ja jõhkralt kaevandatakse, pakendatakse ja kasu saamiseks müüakse. Tekkinud on turg, kus avalik alandamine on tarbekaup ja häbistamine tööstus. Kuidas seal raha tehakse? Klikkidega. Mida rohkem häbi, seda rohkem klikke. Mida rohkem klikke, seda rohkem reklaamiraha. Oleme ohtlikus nõiaringis. Mida rohkem me klikime sellisel keelepeksul, seda tuimemaks me muutume selle taga olevate inimeste suhtes ja mida tuimemaks me muutume, seda rohkem me klikime. Samal ajal aga teenib keegi teiste kannatuste arvelt kõva raha. Iga klikiga me teeme valiku. Mida rohkem on meie ümber avalikku häbistamist, seda vastuvõetavam see on, ja seda enam me puutume kokku küberkiusamisega, trollimisega, teatud liiki häkkimisega ja ahistamisega internetis. Miks? Sest kõige selle tuumaks on alandamine. Selline käitumine on meie endi loodud kultuuri sümptom. Sellele tasub mõelda.
Changing behavior begins with evolving beliefs. We've seen that to be true with racism, homophobia and plenty of other biases, today and in the past. As we've changed beliefs about same-sex marriage, more people have been offered equal freedoms. When we began valuing sustainability, more people began to recycle. So as far as our culture of humiliation goes, what we need is a cultural revolution. Public shaming as a blood sport has to stop, and it's time for an intervention on the internet and in our culture.
Muutused käitumises saavad alguse veendumuste kujunemisest. Oleme näinud, kuidas see peab paika rassismi, homofoobia ja paljude teiste eelarvamuste puhul praegu ja minevikus. Kui muutsime vaadet samasooliste abielu suhtes, tagati rohkematele inimestele võrdsed õigused. Kui hakkasime väärtustama säästlikkust, hakkas rohkem inimesi asju taaskasutama. Mis puudutab aga alandamiskultuuri, siis vajame kultuurirevolutsiooni. Avalik häbistamine kui veresport peab lõppema ning aeg on sekkuda internetti ja meie kultuuri.
The shift begins with something simple, but it's not easy. We need to return to a long-held value of compassion, compassion and empathy. Online, we've got a compassion deficit, an empathy crisis.
Muudatused saavad alguse millestki lihtsast, kuid see ei tule kergelt. Tuleb pöörduda tagasi põhiväärtuste, kaastunde ja empaatia, juurde. Internetis on kaastunde defitsiit ja empaatia kriis.
Researcher Brené Brown said, and I quote, "Shame can't survive empathy." Shame cannot survive empathy. I've seen some very dark days in my life. It was the compassion and empathy from my family, friends, professionals and sometimes even strangers that saved me. Even empathy from one person can make a difference. The theory of minority influence, proposed by social psychologist Serge Moscovici, says that even in small numbers, when there's consistency over time, change can happen. In the online world, we can foster minority influence by becoming upstanders. To become an upstander means instead of bystander apathy, we can post a positive comment for someone or report a bullying situation. Trust me, compassionate comments help abate the negativity. We can also counteract the culture by supporting organizations that deal with these kinds of issues, like the Tyler Clementi Foundation in the US; in the UK, there's Anti-Bullying Pro; and in Australia, there's PROJECT ROCKIT.
Teadlane Brené Brown ütles, ma tsiteerin: "Häbi ei jää ellu empaatia kõrval." Häbi ei jää ellu empaatia kõrval. Mul on olnud elus väga süngeid päevi ning kaastunne ja empaatia minu perelt, sõpradelt, arstidelt ja vahel isegi võhivõõrastelt, oli see, mis mind päästis. Isegi ühe inimese empaatiline suhtumine võib palju muuta. Vähemuse mõju teooria, mille esitas sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici, ütleb, et isegi kui tegu on vähemusega, siis tänu järjekindlusele võib see põhjustada muutuse. Me võime kübermaailmas edendada vähemuse mõju, kui hakkame sekkujateks. Sekkujaks hakkamine tähendab, et apaatse kõrvaltvaatamise asemel me postitame positiivse kommentaari või teavitame kiusamisest. Uskuge mind, toetavad kommentaarid aitavad negatiivsust lämmatada. Saame alanduskultuurile vastu töötada, kui toetame organisatsioone, mis selliste probleemidega tegelevad, nagu Tyler Clementi Foundation USAs. Anti-Bullying Pro Inglismaal ja Project Rockit Austraalias.
We talk a lot about our right to freedom of expression. But we need to talk more about our responsibility to freedom of expression. We all want to be heard, but let's acknowledge the difference between speaking up with intention and speaking up for attention. The internet is the superhighway for the id. But online, showing empathy to others benefits us all and helps create a safer and better world. We need to communicate online with compassion, consume news with compassion and click with compassion. Just imagine walking a mile in someone else's headline.
Me räägime palju sõnavabadusest, aga rohkem tuleks rääkida vastutusest, mis sõnavabadusega kaasneb. Me kõik tahame, et meid kuuldakse, aga tehkem vahet sellel, kas räägitakse, et midagi korda saata. või räägitakse, et tähelepanu saada. Internet on alateadvuse kiirtee, aga kui me suhtume internetis teistesse osavõtlikult, tuleb see kasuks kõigile ning aitab muuta maailma turvalisemaks ja paremaks. Meil tuleb internetis suhelda teistega arvestavalt, lugeda uudiseid teistega arvestavalt ja klikkida teistega arvestavalt. Pane end hetkeks selle kingadesse, kelle sammudest kisendab uudisloo pealkiri.
I'd like to end on a personal note. In the past nine months, the question I've been asked the most is "Why?" Why now? Why was I sticking my head above the parapet? You can read between the lines in those questions, and the answer has nothing to do with politics. The top-note answer was and is "Because it's time." Time to stop tiptoeing around my past, time to stop living a life of opprobrium and time to take back my narrative.
Tahaksin lõpetuseks öelda midagi isiklikku. Viimased üheksa kuud on küsimus, mida mulle sageli esitatakse - miks? Miks nüüd? Miks ma küünitan oma pea üle kaitsemüüri? Nende küsimuste tagamaad on kerge märgata ja vastusel pole mingit pistmist poliitikaga. Peamine vastus oli ja on - sest aeg on käes. On aeg lõpetada keerutamine oma mineviku ümber, aeg lõpetada põlualuse elu ja aeg võtta enda kätte tagasi oma narratiiv.
It's also not just about saving myself. Anyone who is suffering from shame and public humiliation needs to know one thing: You can survive it. I know it's hard. It may not be painless, quick or easy, but you can insist on a different ending to your story. Have compassion for yourself. We all deserve compassion and to live both online and off in a more compassionate world.
See pole lihtsalt isiklik päästeoperatsioon. Igaüks, kes on pidanud kannatama häbi ja avalikku alandamist, peaks teadma ühte asja: sellega on võimalik edasi elada. Ma tean, see ei ole kerge. See ei pruugi käia valutult, kiiresti ega lihtsalt, aga sa võid nõuda oma loole teistsugust lõppu. Ole enda vastu kaastundlik. Me kõik oleme väärt, et meist hoolitaks. ning väärt elama nii internetis kui tavaelus palju hoolivamas maailmas.
Thank you for listening.
Aitäh kuulamast!
(Applause and cheers)
(Aplaus)