The world is changing with really remarkable speed. If you look at the chart at the top here, you'll see that in 2025, these Goldman Sachs projections suggest that the Chinese economy will be almost the same size as the American economy. And if you look at the chart for 2050, it's projected that the Chinese economy will be twice the size of the American economy, and the Indian economy will be almost the same size as the American economy. And we should bear in mind here that these projections were drawn up before the Western financial crisis.
Maailm muutub märkimisväärse kiirusega. Kui te vaatate ülemist graafikut, näete, et 2025. aastaks ennustab Goldman Sachsi prognoos, et Hiina majandus on peaaegu võrdne Ameerika majandusega. Kui te vaatate graafikut aastaks 2050, siis vastavalt prognoosile on Hiina majandus kaks korda nii suur kui Ameerika majandus ning India majandus on peaaegu sama suur kui Ameerika majandus. Meil tuleks meeles pidada, et need prognoosid tehti enne Lääne finantskriisi.
A couple of weeks ago, I was looking at the latest projection by BNP Paribas for when China will have a larger economy than the United States. Goldman Sachs projected 2027. The post-crisis projection is 2020. That's just a decade away. China is going to change the world in two fundamental respects. First of all, it's a huge developing country with a population of 1.3 billion people, which has been growing for over 30 years at around 10 percent a year.
Paar nädalat tagasi vaatasin viimast prognoosi, mille tegi BNP Paribas, ja selle järgi kasvab Hiina majandus suuremaks kui USA oma. Goldman Sachs prognoosis seda aastaks 2027. Kriisijärgne prognoos ütleb 2020. See on juba kümne aasta pärast. Hiina muudab maailma kahes põhimõttelises aspektis. Esiteks on see hiigelsuur arenguriik rahvastikuga 1,3 miljardit inimest, mis on kasvanud rohkem kui 30 aasta jooksul 10% võrra aastas.
And within a decade, it will have the largest economy in the world. Never before in the modern era has the largest economy in the world been that of a developing country, rather than a developed country. Secondly, for the first time in the modern era, the dominant country in the world -- which I think is what China will become -- will be not from the West and from very, very different civilizational roots.
Kümne aasta pärast on neil maailma suurim majandus. Alates uusaja algusest ei ole maailma suurim majandus mitte kunagi olnud arenguriigi oma, vaid alati arenenud riigi oma. Teiseks, esimest korda alates uusaja algusest ei ole maailmas domineerivaks riigiks - mis on see, milleks Hiina minu arvates saab - mitte ükski lääneriikidest, vaid see pärineb väga erinevast kultuuritaustast.
Now, I know it's a widespread assumption in the West that as countries modernize, they also westernize. This is an illusion. It's an assumption that modernity is a product simply of competition, markets and technology. It is not. It is also shaped equally by history and culture. China is not like the West, and it will not become like the West. It will remain in very fundamental respects very different. Now the big question here is obviously, how do we make sense of China? How do we try to understand what China is? And the problem we have in the West at the moment, by and large, is that the conventional approach is that we understand it really in Western terms, using Western ideas. We can't. Now I want to offer you three building blocks for trying to understand what China is like, just as a beginning.
Ma tean, et Läänes on laialt levinud arvamus, et kui riigid moderniseeruvad, siis nad võtavad omaks lääne elulaadi. See on illusioon. See põhineb eeldusel, et modernsus on üksnes konkurentsi, turumajanduse ja tehnoloogia tulem. See ei ole seda; samavõrra kujundavad seda ajalugu ja kultuur. Hiina ei ole Lääne moodi, ega ole Lääne moodi ka tulevikus. See jääb teatud fundamentaalsetes aspektides suuresti erinevaks. Oluliseks küsimuseks on mõistagi see, et kuidas võiksime meie Hiinat mõista? Kuidas meil õnnestuks mõista, mis on Hiina olemus? Laias laastus on meil hetkel Läänes selline probleem, et harjumuspärane lähenemine on see, et me mõistame seda Lääne seisukohast, Lääne mõtteviisist lähtuvalt. Sellel pole mõtet. Tahaksin teile pakkuda kolme alustala, mille abil mõista, milline on Hiina - lihtsalt alustuseks.
The first is this: that China is not really a nation-state. Okay, it's called itself a nation-state for the last hundred years, but everyone who knows anything about China knows it's a lot older than this. This was what China looked like with the victory of the Qin Dynasty in 221 B.C. at the end of the warring-state period -- the birth of modern China. And you can see it against the boundaries of modern China. Or immediately afterward, the Han Dynasty, still 2,000 years ago. And you can see already it occupies most of what we now know as Eastern China, which is where the vast majority of Chinese lived then and live now.
Esimene on see, et Hiina ei ole tegelikult rahvusriik. Jah, nad on kutsunud end rahvusriigiks viimased sada aastat. Aga igaüks, kes teab midagi Hiinast, teab, et see on palju vanem. Selline nägi Hiina välja pärast Quini dünastia võitu 221. aastal eKr, pärast sõdivate riikide ajastu lõppu - see oli kaasaegse Hiina sünd. Te näete seda võrdluses tänapäeva Hiina piiridega. Või kohe pärast seda, Hani dünastia, ikka 2000 aastat tagasi. Te võite näha, et see hõlmab juba suuremat osa sellest, mida me tunneme täna Ida-Hiinana, mis on piirkond, kus enamik hiinlastest elasid siis ja elavad ka praegu.
Now what is extraordinary about this is, what gives China its sense of being China, what gives the Chinese the sense of what it is to be Chinese, comes not from the last hundred years, not from the nation-state period, which is what happened in the West, but from the period, if you like, of the civilization-state. I'm thinking here, for example, of customs like ancestral worship, of a very distinctive notion of the state, likewise, a very distinctive notion of the family, social relationships like guanxi, Confucian values and so on. These are all things that come from the period of the civilization-state. In other words, China, unlike the Western states and most countries in the world, is shaped by its sense of civilization, its existence as a civilization-state, rather than as a nation-state. And there's one other thing to add to this, and that is this: Of course we know China's big, huge, demographically and geographically, with a population of 1.3 billion people. What we often aren't really aware of is the fact that China is extremely diverse and very pluralistic, and in many ways very decentralized. You can't run a place on this scale simply from Beijing, even though we think this to be the case. It's never been the case.
Selle juures on märkimisväärne, et see, mis paneb Hiina mõtestama end Hiinana, mis annab hiinlastele aluse mõtestada end hiinlastena, ei pärine viimasest sajast aastast, mitte rahvusriigi perioodist, mis on see, mis juhtus Läänes, vaid perioodist, mida võiks nimetada tsivilisatsioon-riigiks. Ma pean silmas näiteks tavasid, nagu esivanemate kummardamine, väga omalaadset arusaamist riigist, ka väga omalaadset arusaamist perekonnast, sotsiaalseid suhteid nagu guanxi, konfutsiaanlikke väärtusi jne. Kõik need asjad pärinevad tsivilisatsioon-riigi perioodist. Teisisõnu, erinevalt Läänest ja enamikust maailma ülejäänud riikidest kujundab Hiinat see, kuidas ta end tsivilisatsioonina mõtestab, kuidas ta eksisteerib tsivilisatsioon-riigina, mitte rahvusriigina. Siia lisandub veel üks asi: muidugi me teame, et Hiina on suur, hiiglaslik, nii demograafiliselt kui ka geograafiliselt, selle rahvastik on 1,3 miljardit inimest. Aga sageli ei teadvusta me tegelikult seda fakti, et Hiina on väga mitmekesine ja väga pluralistlik ja mitmes mõttes väga detsentraliseeritud. Nii hiiglaslikku ala ei saa juhtida üksnes Pekingist, kuigi me arvame, et nii on. See ei ole mitte kunagi nii olnud.
So this is China, a civilization-state, rather than a nation-state. And what does it mean? Well, I think it has all sorts of profound implications. I'll give you two quick ones. The first is that the most important political value for the Chinese is unity, is the maintenance of Chinese civilization. You know, 2,000 years ago, Europe: breakdown -- the fragmentation of the Holy Roman Empire. It divided, and it's remained divided ever since. China, over the same time period, went in exactly the opposite direction, very painfully holding this huge civilization, civilization-state, together.
Nii et selline on Hiina, tsivilisatsioon-riik, mitte rahvusriik. Aga mida see tähendab? Minu arvates on sellel mitmeid sügavaid tähendusi. Ma esitlen teile lühidalt kahte. Esiteks, hiinlaste jaoks on kõige olulisemaks poliitiliseks väärtuseks ühtsus, hiina tsivilisatsiooni säilitamine. Teate küll, mis juhtus 2000 aastat tagasi Euroopas: Püha Rooma keisririigi kokkuvarisemine ja killustumine. See jagunes tükkideks ja on jagunenud tänaseni. Sama perioodi jooksul liikus Hiina täpselt vastupidises suunas, hoides suure vaevaga koos seda hiiglaslikku tsivilisatsiooni, seda tsivilisatsioon-riiki.
The second is maybe more prosaic, which is Hong Kong. Do you remember the handover of Hong Kong by Britain to China in 1997? You may remember what the Chinese constitutional proposition was. One country, two systems. And I'll lay a wager that barely anyone in the West believed them. "Window dressing. When China gets its hands on Hong Kong, that won't be the case." Thirteen years on, the political and legal system in Hong Kong is as different now as it was in 1997. We were wrong. Why were we wrong? We were wrong because we thought, naturally enough, in nation-state ways. Think of German unification, 1990. What happened? Well, basically the East was swallowed by the West. One nation, one system. That is the nation-state mentality. But you can't run a country like China, a civilization-state, on the basis of one civilization, one system. It doesn't work. So actually the response of China to the question of Hong Kong -- as it will be to the question of Taiwan -- was a natural response: one civilization, many systems.
Teiseks ja võib-olla proosalisemaks näiteks on Hong Kong. Kas mäletate, kui Hong Kong anti 1997. aastal Suurbritannia poolt Hiinale üle? Võib-olla on teil meeles, milline oli Hiina põhiseaduslik ettepanek. Üks riik, kaks süsteemi. Vean kihla, et Läänes ei uskunud neid peaaegu mitte keegi. "Puhas dekoratsioon. Kui Hiina saab Hong Kongile küüned taha, siis nii küll ei lähe." 13 aastat hiljem on Hong Kongi poliitiline ja juriidiline süsteem jätkuvalt sama erinev kui aastal 1997. Me eksisime. Miks me eksisime? Me eksisime, sest me mõtlesime loomulikult vastavalt rahvusriigi arusaamadele. Mõelge Saksamaa ühendamisele aastal 1990. Mis juhtus? Põhimõtteliselt neelas Lääs Ida alla. Üks rahvus, üks süsteem. See on rahvusriigi mõtteviis. Aga sellist riiki nagu Hiina, tsivilisatsioon-riiki, ei ole võimalik juhtida põhimõttel "üks tsivilisatsioon, üks süsteem". See ei toimi. Nii et Hiina reaktsioon Hong Kongi küsimusele - nagu tulevikus ka Taiwani küsimusele - oli loomulik: üks tsivilisatsioon, mitu süsteemi.
Let me offer you another building block to try and understand China -- maybe not sort of a comfortable one. The Chinese have a very, very different conception of race to most other countries. Do you know, of the 1.3 billion Chinese, over 90 percent of them think they belong to the same race, the Han? Now, this is completely different from the world's [other] most populous countries. India, the United States, Indonesia, Brazil -- all of them are multiracial. The Chinese don't feel like that. China is only multiracial really at the margins. So the question is, why? Well the reason, I think, essentially is, again, back to the civilization-state. A history of at least 2,000 years, a history of conquest, occupation, absorption, assimilation and so on, led to the process by which, over time, this notion of the Han emerged -- of course, nurtured by a growing and very powerful sense of cultural identity.
Lubage, et annan teile veel ühe tugisamba, et püüda Hiinat mõista - see pole võib-olla kuigi meeldiv. Hiinlastel on väga-väga erinev arusaamine rassist, võrreldes enamikuga teistest riikidest. Kas te teate, et 1,3 miljardist hiinlasest rohkem kui 90% usuvad, et nad kuuluvad sama rassi, hanide hulka. See on täiesti erinev teistest maailma kõige rahvarohkematest riikidest. India, USA, Indoneesia, Brasiilia - nende kõigi rahvastik koosneb eri rassidest. Hiinlased nii ei tunne. Hiinas leidub teisi rasse üksnes piirialadel. Küsimus on - miks? Ma arvan, et põhjus peitub taas tsivilisatsioon-riigis. Viimase 2000 aasta ajalugu on vallutuste, okupatsioonide, allaneelamiste, assimileerimise jne ajalugu, mis tõi kaasa protsessi, mille läbi tekkis ajapikku hani mõiste - muidugi soodustas seda kasvav ja väga tugev kultuurilise identiteedi mõiste.
Now the great advantage of this historical experience has been that, without the Han, China could never have held together. The Han identity has been the cement which has held this country together. The great disadvantage of it is that the Han have a very weak conception of cultural difference. They really believe in their own superiority, and they are disrespectful of those who are not. Hence their attitude, for example, to the Uyghurs and to the Tibetans.
Selle ajaloolise kogemuse suureks eeliseks on, et ilma selleta, ilma hani mõisteta ei oleks Hiina mitte kunagi suutnud koos püsida. Hani-identiteet on olnud tsemendiks, mis on seda riiki koos hoidnud. Selle suureks puuduseks on, et hanid ei väärtusta üldse kultuurilisi erinevusi. Nad tõesti usuvad enda ülimuslikkusse, ega austa neid, kes nende hulka ei kuulu. Sellest on põhjustatud näiteks nende suhtumine uiguuridesse ja tiibetlastesse.
Or let me give you my third building block, the Chinese state. Now the relationship between the state and society in China is very different from that in the West. Now we in the West overwhelmingly seem to think -- in these days at least -- that the authority and legitimacy of the state is a function of democracy. The problem with this proposition is that the Chinese state enjoys more legitimacy and more authority amongst the Chinese than is true with any Western state. And the reason for this is because -- well, there are two reasons, I think. And it's obviously got nothing to do with democracy, because in our terms the Chinese certainly don't have a democracy. And the reason for this is, firstly, because the state in China is given a very special -- it enjoys a very special significance as the representative, the embodiment and the guardian of Chinese civilization, of the civilization-state. This is as close as China gets to a kind of spiritual role.
Lubage, et annan teile oma kolmanda alussamba seoses Hiina riigiga. Hiinas on suhe riigi ja ühiskonna vahel väga erinev sellest, mis on Läänes. Meie, Lääne inimesed, paistame enamuses arvavat - vähemalt tänapäeval - et riigi võim ja seaduslik alus on demokraatia tulemus. Selle väite puhul on probleemiks see, et Hiina riik naudib suuremat seaduslikku jõudu ja suuremat võimu hiinlaste hulgas kui ükski Lääneriik oma kodanike seas. Selle põhjuseks on see... tegelikult on sellel minu meelest kaks põhjust. Ja loomulikult ei ole sellel midagi pistmist demokraatiaga, sest demokraatiat meie mõistes Hiinas ei eksisteeri. Selle põhjuseks on esiteks, et Hiina riigile on antud väga eriline... sellel on väga eriline tähendus kui Hiina tsivilisatsiooni selle tsivilisatsioon-riigi esindajal, kehastajal ja hoidjal. See on Hiina lähim variant teatavale vaimsele rollile.
And the second reason is because, whereas in Europe and North America, the state's power is continuously challenged -- I mean in the European tradition, historically against the church, against other sectors of the aristocracy, against merchants and so on -- for 1,000 years, the power of the Chinese state has not been challenged. It's had no serious rivals. So you can see that the way in which power has been constructed in China is very different from our experience in Western history. The result, by the way, is that the Chinese have a very different view of the state. Whereas we tend to view it as an intruder, a stranger, certainly an organ whose powers need to be limited or defined and constrained, the Chinese don't see the state like that at all. The Chinese view the state as an intimate -- not just as an intimate actually, as a member of the family -- not just in fact as a member of the family, but as the head of the family, the patriarch of the family. This is the Chinese view of the state -- very, very different to ours. It's embedded in society in a different kind of way to what is the case in the West.
Teine põhjus on see, et kui Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei ole riiklik võim kunagi olnud puutumatu... Näiteks kui Euroopa ajaloos on astutud välja kiriku vastu, teiste aristokraatia esindajate vastu, kaupmeeste vastu jne... siis viimase 1000 aasta jooksul ei ole Hiina riigivõimule mitte keegi vastu astunud. Sellel ei ole olnud tõsiseid rivaale. Nagu näete, on see, kuidas võim on Hiinas üles ehitatud, väga erinev meie kogemusest Lääneriikide ajaloos. Selle tulemusena on hiinlastel väga erinev arusaam riigist. Kui meie käsitleme seda sekkujana, võõrana, või vähemasti organina, mille võimu tuleb piirata, defineerida või kitsendada, siis hiinlased ei käsitle riiki üldse niimoodi. Hiinlaste silmis on riik nende lähikondlane - isegi mitte ainult lähikondlane, vaid perekonnaliige. Ja mitte üksnes perekonnaliige, vaid perekonnapea, sugvõsa patriarh. See on hiinlaste nägemus riigist - väga-väga erinev meie omast. See on istutatud ühiskonda hoopis teistsugusel viisil, kui oleme harjunud Lääneriikides.
And I would suggest to you that actually what we are dealing with here, in the Chinese context, is a new kind of paradigm, which is different from anything we've had to think about in the past. Know that China believes in the market and the state. I mean, Adam Smith, already writing in the late 18th century, said, "The Chinese market is larger and more developed and more sophisticated than anything in Europe." And, apart from the Mao period, that has remained more or less the case ever since. But this is combined with an extremely strong and ubiquitous state. The state is everywhere in China. I mean, it's leading firms -- many of them are still publicly owned. Private firms, however large they are, like Lenovo, depend in many ways on state patronage. Targets for the economy and so on are set by the state. And the state, of course, its authority flows into lots of other areas -- as we are familiar with -- with something like the one-child policy.
Ma väidan, et see, millega meil on tegemist Hiina kontekstis, on uus paradigma, mis erineb kõigest, mille üle me oleme pidanud minevikus mõtlema. Teadke, et Hiina usub turgu ja riiki. Tahan öelda, et Adam Smith kirjutas juba 18. sajandi lõpus: "Hiina turg on suurem, arenenum ja keerukam kui ükski Euroopa oma." Kui Mao periood välja arvata, on see jäänud tänaseni enam-vähem samaks. Kuid see on ühendatud väga tugeva ja kõikejalejõudva riigiga. Hiinas on riigi kohalolek tajutav kõiges. See juhib ettevõtteid, millest mitmed on endiselt riiklikud. Kuid ka erafirmad, ükskõik kui suured, nagu Lenovo, sõltuvad suuresti riiklikust eestkostest. Majanduslikud eesmärgid jne pannakse paika riigi poolt. Ja riigivõim jõuab ka paljudesse teistesse valdkondadesse, nagu me teame - näiteks ühe lapse poliitika.
Moreover, this is a very old state tradition, a very old tradition of statecraft. I mean, if you want an illustration of this, the Great Wall is one. But this is another, this is the Grand Canal, which was constructed in the first instance in the fifth century B.C. and was finally completed in the seventh century A.D. It went for 1,114 miles, linking Beijing with Hangzhou and Shanghai. So there's a long history of extraordinary state infrastructural projects in China, which I suppose helps us to explain what we see today, which is something like the Three Gorges Dam and many other expressions of state competence within China. So there we have three building blocks for trying to understand the difference that is China -- the civilization-state, the notion of race and the nature of the state and its relationship to society.
Lisaks on neil väga iidne riigitraditsioon, väga iidne riigivalitsemise traditsioon. Kui te tahate sellest kujundlikku näidet, siis üks neist on Suur Hiina müür. Aga teiseks näiteks on Suur Kanal, mille rajamist alustati 5. sajandil eKr ja lõpetati viimaks 7. sajandil pKr. See on 1792 kilomeetri pikkune ning ühendab Pekingit Hangzhou ja Šanghaiga. Hiinas on väga pikk uskumatute riiklike infrastruktuuriprojektide teostamise ajalugu, mis minu arvates aitab selgitada seda, mida me täna näeme, nagu näiteks Kolme Kuristiku Tamm ja mitmed muud riikliku kompetentsi näited Hiinas. Need olid kolm alustala, mille abil mõista, kui erinev on Hiinas - tsivilisatsioon-riigis - rassi mõiste ja riigi olemus ning selle suhe ühiskonnaga.
And yet we still insist, by and large, in thinking that we can understand China by simply drawing on Western experience, looking at it through Western eyes, using Western concepts. If you want to know why we unerringly seem to get China wrong -- our predictions about what's going to happen to China are incorrect -- this is the reason. Unfortunately, I think, I have to say that I think attitude towards China is that of a kind of little Westerner mentality. It's kind of arrogant. It's arrogant in the sense that we think that we are best, and therefore we have the universal measure. And secondly, it's ignorant. We refuse to really address the issue of difference. You know, there's a very interesting passage in a book by Paul Cohen, the American historian. And Paul Cohen argues that the West thinks of itself as probably the most cosmopolitan of all cultures. But it's not. In many ways, it's the most parochial, because for 200 years, the West has been so dominant in the world that it's not really needed to understand other cultures, other civilizations. Because, at the end of the day, it could, if necessary by force, get its own way. Whereas those cultures -- virtually the rest of the world, in fact, which have been in a far weaker position, vis-a-vis the West -- have been thereby forced to understand the West, because of the West's presence in those societies. And therefore, they are, as a result, more cosmopolitan in many ways than the West.
Kuid sellegipoolest jääme me sageli kindlaks arvamusele, et me mõistame Hiinat, lähtudes üksnes Lääne kogemusest, vaadates seda läbi Lääne silmade, kasutades Lääne mõisteid. Kui te tahate teada, miks me mõistame Hiinat pidevalt valesti - miks meie ennustused selle kohta, mis Hiinas juhtuma hakkab, on ekslikud - siis see ongi põhjus. Kahjuks arvan ma, ma pean ütlema, et ma leian, et meie suhtumine Hiinasse on veidi nagu Lääne jõmmi suhtumine. See on veidi ülbe. Ülbus tuleb sellest, et me arvame, et me oleme parimad ja sellepärast on meil kõigele universaalne mõõt. Teiseks on see võhiklik. Me keeldume vaatamast otsa erinevuste teemale. Väga huvitav peatükk leidub ameerika ajaloolase Paul Coheni raamatus. Paul Cohen väidab, et Lääs peab ennast ilmselt kõige kosmopoliitsemaks kõigist kultuuridest. Aga ta ei ole seda. Mitmes mõttes on ta kõige kolkalikum, sest viimase 200 aasta jooksul on Lääs olnud maailmas nii domineeriv, et tal ei ole olnud õieti vaja mõista teisi kultuure, teisi tsivilisatsioone. Sest lõppude lõpuks võiks ta vajadusel ka jõuga oma tahtmise läbi suruda. Samas kui teised kultuurid - tegelikult sisuliselt kogu ülejäänud maailm - mis on olnud Läänega võrreldes nõrgemal positsioonil, on olnud sunnitud Läänt mõistma tänu Lääne mõjule nendes ühiskondades. Seetõttu on nad tulemusena mitmes mõttes kosmopoliitsemad kui Lääs.
I mean, take the question of East Asia. East Asia: Japan, Korea, China, etc. -- a third of the world's population lives there. Now the largest economic region in the world. And I'll tell you now, that East Asianers, people from East Asia, are far more knowledgeable about the West than the West is about East Asia. Now this point is very germane, I'm afraid, to the present. Because what's happening? Back to that chart at the beginning, the Goldman Sachs chart. What is happening is that, very rapidly in historical terms, the world is being driven and shaped, not by the old developed countries, but by the developing world. We've seen this in terms of the G20 usurping very rapidly the position of the G7, or the G8. And there are two consequences of this. First, the West is rapidly losing its influence in the world. There was a dramatic illustration of this actually a year ago -- Copenhagen, climate change conference. Europe was not at the final negotiating table. When did that last happen? I would wager it was probably about 200 years ago. And that is what is going to happen in the future.
Võtkem näiteks Ida-Aasia küsimus. Ida-Aasia: Jaapan, Korea, Hiina jne - seal elab kolmandik maailma rahvastikust ja see on nüüdseks maailma suurim majanduspiirkond. Kinnitan teile, et Ida-Aasia elanikud teavad palju rohkem Lääne kohta, kui Lääs teab Ida-Aasia kohta. Ma kardan, et see tõik puudutab vägagi tänast päeva. Sest mis toimub? Lähme tagasi alguses näidatud graafiku juurde - Goldman Sachsi graafiku juurde. Toimub see, et ajaloolises mõttes väga lühikese ajaga juhivad maailma ja kujundavad maailma mitte vanad arenenud riigid, vaid arenguriigid. Me oleme näinud seda seoses G20-ga, mis võttis väga kiiresti üle G7 positsiooni, või G8 positsiooni. Sellel on kaks tagajärge. Esiteks kaotab Lääs kiiresti oma mõjuvõimu maailmas. Seda illustreeris aasta aega tagasi ilmekalt kliimamuutuste konverents Kopenhaagenis. Euroopa jäi lõpuks läbirääkimiste laua tagant välja. Millal midagi sellist viimati juhtus? Vean kihla, et umbes 200 aastat tagasi. See on see, mis hakkab tulevikus juhtuma.
And the second implication is that the world will inevitably, as a consequence, become increasingly unfamiliar to us, because it'll be shaped by cultures and experiences and histories that we are not really familiar with, or conversant with. And at last, I'm afraid -- take Europe; America is slightly different -- but Europeans by and large, I have to say, are ignorant, are unaware about the way the world is changing. Some people -- I've got an English friend in China, and he said, "The continent is sleepwalking into oblivion." Well, maybe that's true, maybe that's an exaggeration. But there's another problem which goes along with this -- that Europe is increasingly out of touch with the world -- and that is a sort of loss of a sense of the future. I mean, Europe once, of course, once commanded the future in its confidence. Take the 19th century, for example. But this, alas, is no longer true.
Teine tähendus on see, et maailm muutub selle tagajärjel paratamatult meie jaoks üha võõramaks, sest seda kujundavad kultuurid, kogemused ja ajalood, millega me ei ole tegelikult tuttavad või millega meil puudub dialoog. Ja ma kardan, et lõpuks - kui võtta Euroopa, Ameerika on veidi teistsugune - aga laias laastus ei ole eurooplastel minu arust aimugi, nad ei ole teadlikud sellest, kuidas maailm muutub. Mul on Hiinas üks inglasest sõber, kes ütles: "See maailmajagu kõnnib unes unustusse." Võib-olla on see tõsi, võib-olla on see liialdus. Aga sellega kaasneb veel teine probleem - see, et Euroopa kaotab üha enam kontakti ülejäänud maailmaga - ja see tähendab, et ta kaotab ka tulevikunägemuse. Kunagi valitses Euroopa tuleviku üle, valitses enesekindlalt. Võtame näiteks 19. sajandi. Aga paraku ei ole see enam tõsi.
If you want to feel the future, if you want to taste the future, try China -- there's old Confucius. This is a railway station the likes of which you've never seen before. It doesn't even look like a railway station. This is the new [Wuhan] railway station for the high-speed trains. China already has a bigger network than any other country in the world and will soon have more than all the rest of the world put together. Or take this: now this is an idea, but it's an idea to be tried out shortly in a suburb of Beijing. Here you have a megabus, on the upper deck carries about 2,000 people. It travels on rails down a suburban road, and the cars travel underneath it. And it does speeds of up to about 100 miles an hour. Now this is the way things are going to move, because China has a very specific problem, which is different from Europe and different from the United States: China has huge numbers of people and no space. So this is a solution to a situation where China's going to have many, many, many cities over 20 million people.
Kui te tahate tulevikku tunneteda, seda maitsta, siis võtke Hiina - seal on vana Konfutsius. See on raudteejaam, millist te kunagi varem näinud ei ole. See ei näe isegi raudteejaama moodi välja. See on Kantoni uus raudteejaam kiirrongide jaoks. Hiinal on neid juba suurem võrgustik kui ühelgi teisel maailma riigil ja varsti on see suurem kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Või veel üks näide - see on alles idee tasandil, aga see on idee, mida katsetatakse varsti ühes Pekingi eeslinnas. See on megabuss, mille ülemine korrus mahutab umbes 2000 inimest. See sõidab rööbastel mööda äärelinna teed ja autod sõidavad selle all. Selle maksimumkiirus on 160 kilomeetrit tunnis. Asjad arenevad sinnapoole, sest Hiinal on väga spetsiifiline probleem, mis on erinev Euroopast ja erinev USAst. Hiinal on väga arvukas rahvastik ja vähe ruumi. See on lahendus tuleviku Hiina jaoks, kus on palju-palju linnu rohkem kui 20 miljoni elanikuga.
Okay, so how would I like to finish? Well, what should our attitude be towards this world that we see very rapidly developing before us? I think there will be good things about it and there will be bad things about it. But I want to argue, above all, a big-picture positive for this world. For 200 years, the world was essentially governed by a fragment of the human population. That's what Europe and North America represented. The arrival of countries like China and India -- between them 38 percent of the world's population -- and others like Indonesia and Brazil and so on, represent the most important single act of democratization in the last 200 years. Civilizations and cultures, which had been ignored, which had no voice, which were not listened to, which were not known about, will have a different sort of representation in this world. As humanists, we must welcome, surely, this transformation, and we will have to learn about these civilizations.
Millega tahaksin lõpetada? Kuidas peaksime suhtuma maailma, mida me näeme väga kiiresti arenemas oma silme all? Arvan, et selle juures on nii häid kui ka halbu asju. Ennekõike tahan ma esitada positiivse terviknägemuse seoses meie maailmaga. 200 aastat on maailma põhimõtteliselt valitsenud väike osa inimkonnast. See väike osa on Euroopa ja Põhja-Ameerika. See, et pildile on jõudnud riigid nagu Hiina ja India - mis hõlmavad kahepeale 38% maailma rahvastikust - samuti teised, nagu Indoneesia, Brasiilia jne, on kõige olulisemaks sündmuseks seoses demokraatia levikuga viimase 200 aasta jooksul. Tsivilisatsioonid ja kultuurid, mida on ignoreeritud, mille häält ei ole kuulda olnud, mida ei ole kuulda võetud, millest midagi ei teatud, saavad endale maailmas teistsuguse esindatuse. Humanistidena peaksime me loomulikult seda muutust tervitama. Ja me peame neid tsivilisatsioone tundma õppima.
This big ship here was the one sailed in by Zheng He in the early 15th century on his great voyages around the South China Sea, the East China Sea and across the Indian Ocean to East Africa. The little boat in front of it was the one in which, 80 years later, Christopher Columbus crossed the Atlantic. (Laughter) Or, look carefully at this silk scroll made by ZhuZhou in 1368. I think they're playing golf. Christ, the Chinese even invented golf.
Sellel suurel laeval siin seilas Zheng He 15. sajandi alguses oma suurtel rännakutel mööda Lõuna-Hiina ja Ida-Hiina merd ja mööda India ookeani Ida-Aafrikasse. Väikesel laeval, mis selle ees asub, seilas 80 aastat hiljem Christoph Kolumbus üle Atlandi ookeani. (Naer) Või vaadake hoolikalt seda siidimaali, mille autoriks oli ZhuZhou aastal 1368. Minu meelest mängivad nad golfi. Jeesus Kristus, hiinlased leiutasid isegi golfi.
Welcome to the future. Thank you.
Tere tulemast tulevikku. Tänan teid.
(Applause)
(Aplaus)