You know, I didn't set out to be a parenting expert. In fact, I'm not very interested in parenting, per Se. It's just that there's a certain style of parenting these days that is kind of messing up kids, impeding their chances to develop into theirselves. There's a certain style of parenting these days that's getting in the way.
Mul polnud üldse plaanis hakata lapsevanemaks olemise eksperdiks. Ega see mind otseselt väga ei huvitagi. Paraku aga kipuvad tänapäeva lapsevanemad käituma viisil, mis tegelikult häirib laste kasvamist, takistades neil areneda iseendaks. Vanemate selline käitumine on lastele pärssiv.
I guess what I'm saying is, we spend a lot of time being very concerned about parents who aren't involved enough in the lives of their kids and their education or their upbringing, and rightly so. But at the other end of the spectrum, there's a lot of harm going on there as well, where parents feel a kid can't be successful unless the parent is protecting and preventing at every turn and hovering over every happening, and micromanaging every moment, and steering their kid towards some small subset of colleges and careers.
Ma mõtlen siin seda, et väga palju muretsetakse selle üle, et vanemaid ei tegele piisavalt oma laste harimise ja kasvatamisega, ja see mure on õigustatud. Aga teine äärmus on vanemad, kes ka osutavad oma lastele karuteene. Need vanemad arvavad, et laps ei suuda olla edukas ilma, et vanemad neid pidevalt ei kaitseks ja hoolitseks, nende kõiki tegemisi ei valvaks ja iga pisematki liigutust ära ei korraldaks, suunates oma last ainult valitud eliitülikoolide ja karjääri suunas.
When we raise kids this way, and I'll say we, because Lord knows, in raising my two teenagers, I've had these tendencies myself, our kids end up leading a kind of checklisted childhood.
Kui me oma lapsi sedasi kasvatame, ja ütlen siin meelega “meie”, sest Jumal näeb, et oma kahe teismelisega olen ka mina kippunud niimoodi käituma, siis muutub lapsepõlv etteantud tegevuste nimekirja täitmiseks.
And here's what the checklisted childhood looks like. We keep them safe and sound and fed and watered, and then we want to be sure they go to the right schools, that they're in the right classes at the right schools, and that they get the right grades in the right classes in the right schools. But not just the grades, the scores, and not just the grades and scores, but the accolades and the awards and the sports, the activities, the leadership. We tell our kids, don't just join a club, start a club, because colleges want to see that. And check the box for community service. I mean, show the colleges you care about others.
Rangelt planeeritud lapsepõlv näeb välja selline: lastel peab olema turvaline ja hea, nad peavad olema söönud ja joonud, nad peavad ilmtingimata käima õiges koolis ja õiges klassis ja seal õiges koolis ja õiges klassis saama õigeid hindeid. Lisaks hinnetele peavad olema head eksamitulemused, ja lisaks õpitulemustele ka muud saavutused ja kiituskirjad, kindlasti sport, hobid ja aktiivsus. Lisaks ringides käimisele peaks ise algatama mõne ringi, sest ülikooli saamisel seda hinnatakse. Kindlasti tuleb teha vabatahtlikku tööd, et ülikool näeks, kuivõrd sa teistest hoolid.
(Laughter)
(Naer)
And all of this is done to some hoped-for degree of perfection. We expect our kids to perform at a level of perfection we were never asked to perform at ourselves, and so because so much is required, we think, well then, of course we parents have to argue with every teacher and principal and coach and referee and act like our kid's concierge and personal handler and secretary.
Ja kõike seda tuleb sooritada kõrgtasemel. Nõuame, et lapsed teeksid kõike perfektselt, nii, nagu meilt seda kunagi ei nõutud, aga tänapäeval on ootused nii kõrged, vähemalt meile tundub nii, sest õige lapsevanem käib ju vaidlemas iga õpetaja, koolidirektori, treeneri ja kohtunikuga, olles justkui lapse teener, isiklik asjaajaja ja sekretär.
And then with our kids, our precious kids, we spend so much time nudging, cajoling, hinting, helping, haggling, nagging as the case may be, to be sure they're not screwing up, not closing doors, not ruining their future, some hoped-for admission to a tiny handful of colleges that deny almost every applicant.
Kulutame meeletult aega sellele, et oma kullakalleid lapsi suunata, juhendada, innustada, abistada, kaubelda, õiendada ja vajadusel ka näägutada, et nad ometi midagi nässu ei keeraks, enda võimalusi maha ei mängiks, oma tulevikuga ei riskiks, ei kaotaks võimalust saada sisse vähestesse ihaldusväärsetesse eliitülikoolidesse, kuhu sisse saada on praktiliselt võimatu.
And here's what it feels like to be a kid in this checklisted childhood.
(Naer)
First of all, there's no time for free play. There's no room in the afternoons, because everything has to be enriching, we think. It's as if every piece of homework, every quiz, every activity is a make-or-break moment for this future we have in mind for them, and we absolve them of helping out around the house, and we even absolve them of getting enough sleep as long as they're checking off the items on their checklist. And in the checklisted childhood, we say we just want them to be happy, but when they come home from school, what we ask about all too often first is their homework and their grades. And they see in our faces that our approval, that our love, that their very worth, comes from A's. And then we walk alongside them and offer clucking praise like a trainer at the Westminster Dog Show --
Lapse enda jaoks näeb aga säärane ärakorraldatud lapsepõlv välja nii: esiteks ei ole mingit niisama olemist ja mängimist pärastlõunati pole üldse aega, sest kõik peab olema last arendav. Nagu iga kodune ülesanne ja tegevus oleks nende planeeritud tuleviku jaoks määrava tähtsusega, seega vabastame nad kõikidest kodutöödest, ja vabastame ka piisavast uneajast, kui on vaja ära teha need asjad, mis on selles nimekirjas. Täisplaneeritud lapsepõlve eesmärk on, et lapsed saaksid õnnelikuks, aga kui nad koolist koju jõuavad, küsime neilt pahatihti kõige esimesena seda, kuidas kodused tööd läksid ja mis hindeid nad said. Ja nad loevad meie ilmest, et meie tunnustus ja armastus nende vastu nende väärtus meie jaoks, sõltub sellest, kas nad said hinde A. Ja siis me käime nende kõrval ja kudrutame kiidusõnu nagu koeratreener Westminsteri koerashow'l
(Laughter)
(Naer)
coaxing them to just jump a little higher and soar a little farther, day after day after day. And when they get to high school, they don't say, "Well, what might I be interested in studying or doing as an activity?" They go to counselors and they say, "What do I need to do to get into the right college?" And then, when the grades start to roll in in high school, and they're getting some B's, or God forbid some C's, they frantically text their friends and say, "Has anyone ever gotten into the right college with these grades?"
meelitades neid hüppama natuke kõrgemale ja kargama veidi kaugemale ja nii iga jumala päev. Ja keskkooli jõudes, ei püütagi ise mõelda sellele, mis ained võiks endale huvi pakkuda või millise hobiga tahaks tegeleda, vaid minnakse kohe nõustajalt küsima, mida on vaja, et saada valitud ülikooli. Ja kui siis keskkoolis hakkavad hinded natuke langema ja saadakse ka mõned B-d, või hoidku selle eest, mõned C-d, siis hakatakse paaniliselt sõpradele sõnumeid saatma küsides, kas keegi teab kedagi, kes on selliste hinnetega heasse ülikooli saanud.
And our kids, regardless of where they end up at the end of high school, they're breathless. They're brittle. They're a little burned out. They're a little old before their time, wishing the grown-ups in their lives had said, "What you've done is enough, this effort you've put forth in childhood is enough." And they're withering now under high rates of anxiety and depression and some of them are wondering, will this life ever turn out to have been worth it?
Ja siis meie lapsed, olenemata sellest, kuhu nad peale keskkooli lõppu lähevad, nad on oimetud. Nad on muutunud hapraks. Nad on kergelt läbipõlenud. Nad on natuke enneaegselt vananenud, soovides, et täiskasvanud oleksid neile öelnud, et see, mida nad on teinud, on piisav, sest nad on lapsepõlves piisavalt pingutanud. Nüüd aga kannatavad nad ärevushäirete ja depressiooni käes ja mõtlevad, kas nad üldse kunagi oma elus jõuavad kuhugi, mis kogu seda pingutust õigustaks.
Well, we parents, we parents are pretty sure it's all worth it. We seem to behave -- it's like we literally think they will have no future if they don't get into one of these tiny set of colleges or careers we have in mind for them.
Meie vanematena oleme muidugi täiesti veendunud selles, et asi on pingutust väärt, Me käitume nii, justkui arvaksime, et neil pole mingit tulevikku, kui nad ei saa sisse mõnda valitud ülikooli või ihaldatud erialale, mida oleme nende jaoks planeerinud.
Or maybe, maybe, we're just afraid they won't have a future we can brag about to our friends and with stickers on the backs of our cars.
Või äkki me pelgame lihtsalt seda, et neid ei ootagi ees selline tulevik, millega saaksime uhkustada sõprade ees
Yeah.
ja oma autole kleepekaid kleepida. (Naer) Eks ole.
(Applause)
(Aplaus)
But if you look at what we've done, if you have the courage to really look at it, you'll see that not only do our kids think their worth comes from grades and scores, but that when we live right up inside their precious developing minds all the time, like our very own version of the movie "Being John Malkovich," we send our children the message: "Hey kid, I don't think you can actually achieve any of this without me." And so with our overhelp, our overprotection and overdirection and hand-holding, we deprive our kids of the chance to build self-efficacy, which is a really fundamental tenet of the human psyche, far more important than that self-esteem they get every time we applaud. Self-efficacy is built when one sees that one's own actions lead to outcomes, not -- There you go.
Kui aga nüüd mõelda sellele, mida me tegelikult oleme teinud, kui julgeda tõesti asjale otsa vaadata, näeme, et mitte ainult lapsed ei ole hakanud arvama, et nende väärtus sõltub hinnetest ja saavutustest, vaid et oleme end justkui neile pähe istutanud ja juhendame sealt neid nagu filmis “Olles John Malkovich”, öeldes neile: “Kuule laps, ma ei usu, et sa suudaksid ilma minuta midagi saavutada.” Ja sedasi võtame oma liigse abistamisega, oma ülehoolitsemisega, liigse suunamise ja käehoidmisega ära võimaluse, et lapsel kujuneks usk oma hakkamasaamisesse, mis on inimese sisemise mina tõeliseks alustalaks, palju tähtsam, kui see eneseusk, mis tekib siis, kui talle plaksutame. Hakkamasaamise tunne tekib siis, kui inimese enda tegudest sünnib midagi, mitte -- No näed siis.
(Applause)
(Aplaus)
Not one's parents' actions on one's behalf, but when one's own actions lead to outcomes. So simply put, if our children are to develop self-efficacy, and they must, then they have to do a whole lot more of the thinking, planning, deciding, doing, hoping, coping, trial and error, dreaming and experiencing of life for themselves.
Mitte siis, kui lapsevanem lapse eest midagi ära teeb, vaid siis, kui ise suudetakse midagi ära teha. Ühesõnaga, selleks, et meie lapsed õpiksid ise hakkama saama, ja nad peavad iseseisvaks saama, tuleb neil endal palju rohkem mõelda, planeerida, otsustada, teha, loota, hakkama saada, katsetada ja eksida, unistada ja asju oma nahal läbi elada, tehes seda iseenda jaoks.
Now, am I saying every kid is hard-working and motivated and doesn't need a parent's involvement or interest in their lives, and we should just back off and let go? Hell no.
Kas ma püüan siin väita, et iga laps on töökas ja motiveeritud ja ei vaja mingit vanema sekkumist või huvitundmist, et tuleks tõmmata tagasi ja lasta asjadel omasoodu minna? Kohe kindlasti mitte.
(Laughter)
(Naer)
That is not what I'm saying. What I'm saying is, when we treat grades and scores and accolades and awards as the purpose of childhood, all in furtherance of some hoped-for admission to a tiny number of colleges or entrance to a small number of careers, that that's too narrow a definition of success for our kids. And even though we might help them achieve some short-term wins by overhelping -- like they get a better grade if we help them do their homework, they might end up with a longer childhood résumé when we help -- what I'm saying is that all of this comes at a long-term cost to their sense of self. What I'm saying is, we should be less concerned with the specific set of colleges they might be able to apply to or might get into and far more concerned that they have the habits, the mindset, the skill set, the wellness, to be successful wherever they go. What I'm saying is, our kids need us to be a little less obsessed with grades and scores and a whole lot more interested in childhood providing a foundation for their success built on things like love and chores.
Kindlasti ei taha ma seda öelda. Tahan öelda, et kui hakkame hindeid saavutusi, kiituskirju ja auhindu pidama lapsepõlve eesmärgiks, kõike seda vähestesse ihaldatud ülikoolidesse sissesaamise või väga valitud erialal töötamise nimel, siis see on meie laste edukuse jaoks liiga piiratud definitsioon. Kuigi ülehoolitsemisega võib saavutada mõningast lühiajalist edu, näiteks parem hinne kodutöös, mida oleme aidanud ära teha, või on tänu meie utsitamisele tekkinud pikem lapsepõlve CV, siis on sellel pikemas perspektiivis negatiivne mõju lapse mina-arengule. Ma väidan, et tuleks vähem muretseda õigesse ülikooli sissesaamise pärast, kuhu nad võiksid kandideerida ja sisse saada, ja näha palju rohkem vaeva sellega, et neil kujuneks vajalikud harjumused, hoiakud, oskused ja meelekindlus, olla edukas ükskõik kus, kuhu tulevik nad viib. Nii et laste huvides võiks vähem tegeleda hinnete ja tulemustega ja palju rohkem olla huvitatud sellest, et lapsepõlves saaks rajatud tugev vundament nende edukusele, mis põhineb armastusel ja kodutöödel.
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
Did I just say chores? Did I just say chores? I really did. But really, here's why. The longest longitudinal study of humans ever conducted is called the Harvard Grant Study. It found that professional success in life, which is what we want for our kids, that professional success in life comes from having done chores as a kid, and the earlier you started, the better, that a roll-up-your-sleeves- and-pitch-in mindset, a mindset that says, there's some unpleasant work, someone's got to do it, it might as well be me, a mindset that says, I will contribute my effort to the betterment of the whole, that that's what gets you ahead in the workplace. Now, we all know this. You know this.
Kas ma tõesti ütlesin, et kodutööd? Ütlesin küll. Nii ütlesingi, ja põhjusega. Kõige kauem kestnud pikaajaline uurimus mille nimi on Harvard Grant Study, leidis, et edukus tööl, mis ongi ju see, mida oma lastele soovime tööalane edukus sõltub sellest, kas lapsena tehti kodutöid, mida varem alustati, seda parem. see kääri käised üles ja hakka pihta suhtumine, mis õpetab, et on ebameeldivaid töid, mis lihtsalt tuleb ära teha, keegi peab neid tegema, mina ka. Suhtumine, et mul on ka oma osa selles, et meil kõigil parem elada oleks, siis see on suhtumine, mis aitab oma töös edasi jõuda. Me kõik ju teame seda. Sina tead seda ka.
(Applause)
(Aplaus)
We all know this, and yet, in the checklisted childhood, we absolve our kids of doing the work of chores around the house, and then they end up as young adults in the workplace still waiting for a checklist, but it doesn't exist, and more importantly, lacking the impulse, the instinct to roll up their sleeves and pitch in and look around and wonder, how can I be useful to my colleagues? How can I anticipate a few steps ahead to what my boss might need?
Kõik me teame seda, aga siiski ei ole kodutöid arvatud eduka lapsepõlve kohustuslike tegevuste nimekirja. Nii juhtubki, et noored oma esimeses töökohas eeldavad, et neile antakse kätte tegevuste nimekiri aga sellist asja pole olemas. Veelgi olulisem, neil pole pealehakkamist ise käised üles käärida ja pihta hakata, ise märgata ja näha, kuidas saaks kolleegidele kasulik olla. Kuidas aimata ette, mida ülemusel vaja oleks?
A second very important finding from the Harvard Grant Study said that happiness in life comes from love, not love of work, love of humans: our spouse, our partner, our friends, our family. So childhood needs to teach our kids how to love, and they can't love others if they don't first love themselves, and they won't love themselves if we can't offer them unconditional love.
Harvard Grant Study teine suur avastus oli see, et õnn elus sõltub armastusest, mitte armastusest töötegemise vastu vaid armastusest inimeste vastu, abikaasa, partneri, sõprade ja pere vastu. Nii et lapsepõlves tuleks lastel õppida armastama ja nad ei suuda armastada teisi, kui nad kõigepealt ei armasta ennast ja nad ei hakka armastama iseennast, kui meie neid tingimusteta ei armasta.
(Applause)
(Aplaus)
Right. And so, instead of being obsessed with grades and scores when our precious offspring come home from school, or we come home from work, we need to close our technology, put away our phones, and look them in the eye and let them see the joy that fills our faces when we see our child for the first time in a few hours. And then we have to say, "How was your day? What did you like about today?" And when your teenage daughter says, "Lunch," like mine did, and I want to hear about the math test, not lunch, you have to still take an interest in lunch. You gotta say, "What was great about lunch today?" They need to know they matter to us as humans, not because of their GPA.
Nii on. Selle asemel, et pidevalt muretseda hinnete ja tulemuste pärast, kui me armsad lapsed koolis koju tulevad, või me ise töölt koju jõuame, tuleb panna ära igasugused nutiseadmed ja telefonid, vaadata oma lastele silma ja näidata neile, kui hea meel meil on, et nendega jälle kokku saame. Ja siis tuleks küsida: Kuidas Su päev läks? Mis oli Sul täna kõige toredam asi? Ja kui teismeline siis vastab, et lõuna, nagu minu oma ütles, ja mind huvitab hoopis, kuidas läks matemaatika kontrolltöö, mitte lõunasöök, siis tuleks ikka tunda huvi selle lõunasöögi kohta. Tuleb küsida, mille poolest see tänane lõuna nii hea oli? On oluline, et nad teaksid, et nad on meile olulised lihtsalt inimestena, mitte ainult eksamitulemuste põhjal.
All right, so you're thinking, chores and love, that sounds all well and good, but give me a break. The colleges want to see top scores and grades and accolades and awards, and I'm going to tell you, sort of. The very biggest brand-name schools are asking that of our young adults, but here's the good news. Contrary to what the college rankings racket would have us believe --
Hea küll, nüüd ilmselt mõtlete, et tore on, kodutööd ja armastus, et kõik see on tore, aga mida hekki! Ülikooli jaoks on olulised hinded ja eksamitulemused, tunnustus ja kiituskirjad, see pole mingi uudis, tõepoolest. Kõige kuulsamad ülikoolid just seda noortelt eeldavad, aga häid uudiseid on ka. Vastupidiselt sellele, mida ülikoolide edetabeli-diktatuur sunnib meid arvama
(Applause)
(Aplaus)
you don't have to go to one of the biggest brand name schools to be happy and successful in life. Happy and successful people went to state school, went to a small college no one has heard of, went to community college, went to a college over here and flunked out.
ei pea tingimata käima just kõige kuulsamates ülikoolides, et olla elus õnnelik ja edukas. Edukad ja õnnelikud inimesed käisid tavalises koolis, õppisid kuskil täiesti suvalises väikeses koolis, käisid oma kodukohajärgses keskkoolis, õppisid tavalises ülikoolis ja kukkusid sealt isegi välja.
(Applause)
(Aplaus)
The evidence is in this room, is in our communities, that this is the truth. And if we could widen our blinders and be willing to look at a few more colleges, maybe remove our own egos from the equation, we could accept and embrace this truth and then realize, it is hardly the end of the world if our kids don't go to one of those big brand-name schools. And more importantly, if their childhood has not been lived according to a tyrannical checklist then when they get to college, whichever one it is, well, they'll have gone there on their own volition, fueled by their own desire, capable and ready to thrive there.
Siinolijate näitel võib väita, et meie ühiskonnas täpselt nii see ongi. Kui avaksime oma silmad ja tunnistaksime, et tegelikult on olemas teisigi ülikoole, kui ei püüaks iga hinna eest oma ego upitada, siis võiksime vaadata otsa reaalsusele ja mõista et ei olegi maailma lõpp, kui meie lapsed ei lähegi mõnda eliitülikooli. Ja mis veel olulisem. kui nad ei pea lapsepõlves rangelt järgima kohustuslikku kava, siis ülikooli jõudes, ükskõik, mis ülikool see ka poleks, siis on nad läinud sinna vastavalt oma otsusele, kannustatuna oma soovidest ja eelistustest, olles valmis ja võimelised seal edukad olema.
I have to admit something to you. I've got two kids I mentioned, Sawyer and Avery. They're teenagers. And once upon a time, I think I was treating my Sawyer and Avery like little bonsai trees --
Pean teile midagi ära rääkima. Mul on kaks last, keda enne nimetasin, Sawyer ja Avery. Nad on teismelised. Kunagi käitusin ka mina oma Sawyeri ja Averyga nagu väikeste bonsai puudega.
(Laughter)
(Naer)
that I was going to carefully clip and prune and shape into some perfect form of a human that might just be perfect enough to warrant them admission to one of the most highly selective colleges. But I've come to realize, after working with thousands of other people's kids --
Tahtsin neid hoolega lõigata ja kärpida, et kujundada neist täiuslikud inimolendid. Just nii täiuslikud, et nad saaksid kindlasti sisse mõnda kõige suurema konkursiga ülikooli. Aga tegeledes tuhandete teiste lastevanemate lastega, olen mõistnud,
(Laughter)
(Naer)
and raising two kids of my own, my kids aren't bonsai trees. They're wildflowers of an unknown genus and species --
ja kasvades kahte oma last, et mu lapsed ei ole bonsai puud. Nad on metsikud lilled, täiesti tundmatut liiki,
(Laughter)
(Naer)
and it's my job to provide a nourishing environment, to strengthen them through chores and to love them so they can love others and receive love and the college, the major, the career, that's up to them. My job is not to make them become what I would have them become, but to support them in becoming their glorious selves.
Minu ülesanne on pakkuda neile toetavat keskkonda, kasvatada neid tugevamaks koduste toimetuste abil ja armastada neid nii, et nad suudaksid armastada ja armastust vastu võtta, olgu keskkoolis, ülikoolis või tööelus, nagu nad ise seda soovivad. Minu ülesanne pole teha neist kedagi, kellena mina tahan neid näha, vaid pakkuda neile tuge, et nad saaksid kasvada imeliseks iseendaks.
Thank you.
Suur tänu!
(Applause)
(Aplaus)