The story starts: I was at a friend's house, and she had on her shelf a copy of the DSM manual, which is the manual of mental disorders. It lists every known mental disorder. And it used to be, back in the '50s, a very slim pamphlet. And then it got bigger and bigger and bigger, and now it's 886 pages long. And it lists currently 374 mental disorders.
Lugu algab sellest, et olin ühe sõbra pool ja tal oli riiulil DSM-i köide, mis on psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat, kus on loetletud kõik teadaolevad psüühikahäired. 50ndatel oli see pigem õhuke brošüür, kuid siis see aina kasvas ja kasvas ja praeguseks on seal 886 lehekülge, kus on toodud 374 psüühikahäiret.
So I was leafing through it, wondering if I had any mental disorders, and it turns out I've got 12.
Ma mõtlesin seda lehitsedes, et kas mul on ka mõni vaimne häire, ja tuli välja, et mul on neid lausa 12.
(Laughter)
(Naer)
I've got generalized anxiety disorder, which is a given. I've got nightmare disorder, which is categorized if you have recurrent dreams of being pursued or declared a failure, and all my dreams involve people chasing me down the street going, "You're a failure!"
Mul on generaliseerunud ärevushäire, mis on iseenesestmõistetav. Mul on uneärevus, mis tähendab, et esinevad korduvad unenäod, kus sind jälitatakse või luuseriks kutsutakse. Ja kõigis mu unenägudes ajavad tõesti mind inimesed mööda tänavaid taga ja hüüavad: “Sa oled hädavares!”
(Laughter)
(Naer)
I've got parent-child relational problems, which I blame my parents for.
Mul on vanema ja lapse vahelised suhteprobleemid, milles süüdistan oma vanemaid.
(Laughter)
(Naer)
I'm kidding. I'm not kidding. I'm kidding. And I've got malingering. And I think it's actually quite rare to have both malingering and generalized anxiety disorder, because malingering tends to make me feel very anxious.
Ma teen nalja. Ma ei tee nalja. Ma teen nalja! Mul on teesklushäire. Ma arvan, et see on üsna haruldane, et mul on korraga teesklushäire ja generaliseerunud ärevushäire, sest teesklemine kaldub mind muutma väga ärevaks.
Anyway, I was looking through this book, wondering if I was much crazier than I thought I was, or maybe it's not a good idea to diagnose yourself with a mental disorder if you're not a trained professional, or maybe the psychiatry profession has a kind of strange desire to label what's essentially normal human behavior as a mental disorder. I didn't know which of these was true, but I thought it was kind of interesting, and I thought maybe I should meet a critic of psychiatry to get their view, which is how I ended up having lunch with the Scientologists.
Igatahes sirvisin seda raamatut ja mõtlesin, kas olen hullem, kui end arvasin olevat, või siiski ei tasuks iseendal vaimset häiret diagnoosida, kui sa pole väljaõppinud professionaal. Või äkki on psühhiaatrial mingi veider kalduvus lahterdada ka iseenesest normaalne käitumine vaimse häirena. Ma ei teadnud, mis oli tõde, aga see tundus huvitavana, ja arvasin, et võiks rääkida mõne psühhiaatria kriitikuga, et kuulda ka nende arvamust. Mis viis selleni, et läksin lõunale saientoloogidega.
(Laughter)
(Naer)
It was a man called Brian, who runs a crack team of Scientologists who are determined to destroy psychiatry wherever it lies. They're called the CCHR. And I said to him, "Can you prove to me that psychiatry is a pseudo-science that can't be trusted?" And he said, "Yes, we can prove it to you." And I said, "How?" And he said, "We're going to introduce you to Tony." And I said, "Who's Tony?" And he said, "Tony's in Broadmoor." Now, Broadmoor is Broadmoor Hospital. It used to be known as the Broadmoor Asylum for the Criminally Insane. It's where they send the serial killers, and the people who can't help themselves. And I said to Brian, "Well, what did Tony do?" And he said, "Hardly anything. He beat someone up or something, and he decided to fake madness to get out of a prison sentence. But he faked it too well, and now he's stuck in Broadmoor and nobody will believe he's sane. Do you want us to try and get you into Broadmoor to meet Tony?" So I said, "Yes, please."
Briani-nimeline mees, kes juhib saientoloogide tipptiimi, kelle eesmärgiks on hävitada psühhiaatria, kus iganes see ka ei peituks. Neid kutsutakse CCHR-iks. Ma küsisin temalt: "Kas sa saad tõestada mulle, et psühhiaatria on pseudoteadus, mida ei saa usaldada?" Ta vastas: ”Jah, me saame seda tõestada,” ja ma küsisin "Kuidas?" Ta ütles: "Me tutvustame sulle Tonyt." Ma küsisin: ”Kes on Tony?” ja ta vastas: ”Tony on Broadmooris.” Broadmoor on Broadmoori haigla. Varasemalt nimetati seda Broadmoori kriminaalsete vaimuhaigete haiglaks, kuhu saadetakse sarimõrvarid ja inimesed, kes ei suuda ennast kontrollida. Ma küsisin Brianilt: "Aga mida Tony siis tegi?" Ja ta vastas: "Peaaegu mitte midagi. Ta peksis kellegi läbi või midagi sarnast ning otsustas hullu teeselda, et vanglakaristusest pääseda. Aga ta teeskles liiga hästi ja nüüd on ta kinni Broadmooris. Ja keegi ei usu, et ta on tegelikult normaalne. Tahad, me üritame su Broadmoori sisse saada, et Tonyga kohtuda?" Ja ma vastasin: “Jah, palun."
So I got the train to Broadmoor. I began to yawn uncontrollably around Kempton Park, which apparently is what dogs also do when anxious, they yawn uncontrollably. And we got to Broadmoor. And I got taken through gate after gate after gate after gate into the wellness center, which is where you get to meet the patients. It looks like a giant Hampton Inn. It's all peach and pine and calming colors. And the only bold colors are the reds of the panic buttons. And the patients started drifting in. And they were quite overweight and wearing sweatpants, and quite docile-looking. And Brian the Scientologist whispered to me, "They're medicated," which, to the Scientologists, is like the worst evil in the world, but I'm thinking it's probably a good idea.
Sõitsingi siis rongiga Broadmoori. Kuskil Kemptoni pargi juures hakkasin kontrollimatult haigutama, nagu selgus, teevad seda ka koerad, kui nad ärevuses on, nad hakkavad kohutavalt haigutama. Jõudsime Broadmoori, mind viidi läbi ühe ja teise ja kolmanda ja neljanda värava tervisekeskusesse, kus kohtutakse patsientidega. See paistis nagu hiiglaslik Hampton Inn, kõik pastelsetes ja rahustavates toonides. Ainsaks erksaks värviks oli paanikanuppude punane. Ja siis hakkasid patsiendid sisse valguma. Nad olid suhteliselt ülekaalulised, kandsid dressipükse ja paistsid üsna vagurad. Saientoloog Brian sosistas selle peale "Nad on ravimite mõju all," mis saientoloogide arust on kõige hullem asi maailmas, aga mulle tundub, et äkki on see hea mõte.
(Laughter)
(Naer)
And then Brian said, "Here's Tony." And a man was walking in. And he wasn't overweight, he was in very good physical shape. And he wasn't wearing sweatpants, he was wearing a pinstripe suit. And he had his arm outstretched like someone out of The Apprentice. He looked like a man who wanted to wear an outfit that would convince me that he was very sane.
Ja siis ütles Brian: “See ongi Tony.” Ning üks mees kõndis sisse. Ta polnud ülekaalus, ta oli väga heas füüsilises vormis. Ja ta ei olnud dressipükstes, vaid kandis peenetriibulist ülikonda. Ta käsi oli välja sirutatud nagu keegi sarjast “The Apprentice”. Ta nägi välja kui mees, kes oli end meelega nii riidesse pannud veenmaks mind, et ta on täiesti normaalne.
And he sat down. And I said, "So is it true that you faked your way in here?" And he said, "Yep. Yep. Absolutely. I beat someone up when I was 17. And I was in prison awaiting trial, and my cellmate said to me, 'You know what you have to do? Fake madness. Tell them you're mad, you'll get sent to some cushy hospital. Nurses will bring you pizzas, you'll have your own PlayStation.'" I said, "Well, how did you do it?" He said, "Well, I asked to see the prison psychiatrist. And I'd just seen a film called 'Crash,' in which people get sexual pleasure from crashing cars into walls. So I said to the psychiatrist, 'I get sexual pleasure from crashing cars into walls.'" And I said, "What else?" He said, "Oh, yeah. I told the psychiatrist that I wanted to watch women as they died, because it would make me feel more normal." I said, "Where'd you get that from?" He said, "Oh, from a biography of Ted Bundy that they had at the prison library."
Ta võttis istet. Küsisin: “Kas on tõsi, et sa teesklesid siia sisse saamiseks?" Ta vastas: "Jah. Absoluutselt. Ma peksin ühe inimese läbi 17-aastasena. Kui olin vanglas kohut ootamas, ütles mu kongikaaslane mulle: “Tead, mida sul tuleks teha? Teeskle hullu. Ütle, et oled hull ja sind saadetakse kuskile mõnusasse haiglasse. Õed toovad sulle pitsat ja sul on oma PlayStation." Küsisin: “Kuidas sa seda siis tegid?” Ta ütles: “Palusin kokkusaamist vangla psühhiaatriga. Olin just näinud filmi “Kokkupõrge", kus inimesed saavad seksuaalset rahuldust autode vastu seina puruks sõitmisest. Ma siis ütlesin psühhiaatrile: “Mulle pakub rahuldust autode vastu seina puruks sõitmine." Küsisin: "Mida veel?" Ta jätkas: “Ah jaa, ütlesin psühhiaatrile, et tahan vaadata surevaid naisi, sest see laseks mul end normaalsemana tunda." Küsisin: “Kust sa selle peale tulid?” Ta vastas: “Ah, Ted Bundy biograafiast, mis oli vangla raamatukogus.”
Anyway, he faked madness too well, he said. And they didn't send him to some cushy hospital. They sent him to Broadmoor. And the minute he got there, said he took one look at the place, asked to see the psychiatrist, said, "There's been a terrible misunderstanding. I'm not mentally ill." I said, "How long have you been here for?" He said, "Well, if I'd just done my time in prison for the original crime, I'd have got five years. I've been in Broadmoor for 12 years."
Igal juhul teeskles ta enda sõnul liiga hästi. Ja teda ei saadetud mingisse hubasesse haiglasse vaid ta saadeti Broadmoori. Ja kohe, kui ta sinna jõudis ja pilgu üle koha lasi, küsis ta näha psühhiaatrit: "See on kohutav arusaamatus. Ma ei ole vaimuhaige." Ma küsisin: “Kaua sa oled siin olnud?" Ta ütles: "Kui oleksin oma aja vanglas ära istunud oma algse kuritöö eest, oleksin saanud viis aastat. Ma olen Broadmooris olnud 12 aastat."
Tony said that it's a lot harder to convince people you're sane than it is to convince them you're crazy. He said, "I thought the best way to seem normal would be to talk to people normally about normal things like football or what's on TV. I subscribe to New Scientist, and recently they had an article about how the U.S. Army was training bumblebees to sniff out explosives. So I said to a nurse, 'Did you know that the U.S. Army is training bumblebees to sniff out explosives?' When I read my medical notes, I saw they'd written: 'Believes bees can sniff out explosives.'"
Tony sõnul on märksa raskem veenda inimesi, et oled terve mõistuse juures, kui veenda neid selles, et oled hull. Ta lisas: "Ma arvasin, et parim viis normaalsena näida, on rääkida inimestega normaalselt normaalsetest asjadest nagu jalgpall või mis telekast tuleb. Ma tellin ajakirja The New Scientist ja seal oli artikkel, kuidas USA sõjavägi õpetab maamesilasi nuuskima välja lõhkekehasid. No ma ütlesin siis õele: “Kas sa tead, et USA sõjaväes treenitakse maamesilasi nuuskima välja lõhkekehasid?” Kui lugesin oma haiguslugu, oli seal kirjas: “Usub, et mesilased suudavad avastada lõhkekehasid.”
(Laughter)
(Naer)
He said, "You know, they're always looking out for nonverbal clues to my mental state. But how do you sit in a sane way? How do you cross your legs in a sane way? It's just impossible." When Tony said that to me, I thought to myself, "Am I sitting like a journalist? Am I crossing my legs like a journalist?"
Ta ütles: “Kas tead, nad otsivad alati mitteverbaalseid märke minu vaimse seisundi kohta. Aga kuidas istuda terve inimese kombel? Kuidas panna normaalselt jalga üle põlve? See on lihtsalt võimatu." Kui Tony seda mulle ütles, siis hakkasin ka mõtlema: "Kas ma istun nagu ajakirjanik? Kas ma panen jalga üle põlve nagu ajakirjanik?”
He said, "You know, I've got the Stockwell Strangler on one side of me, and I've got the 'Tiptoe Through the Tulips' rapist on the other side of me. So I tend to stay in my room a lot because I find them quite frightening. And they take that as a sign of madness. They say it proves that I'm aloof and grandiose." So, only in Broadmoor would not wanting to hang out with serial killers be a sign of madness. Anyway, he seemed completely normal to me, but what did I know?
Ta jätkas: “Saad aru, ühel pool on mul Stockwelli kägistaja ja teisel pool tuntud sarivägistaja. Nii et ma olen päris palju oma toas, sest nad tekitavad minus hirmu. Aga seda võetakse ka vaimuhaiguse märgina. Öeldakse, et see tõestab, et olen endassetõmbunud ja suurusluuluga." Ainult Broadmooris peetakse sarimõrvarite vältimist tõestuseks, et oled ebanormaalne. Igatahes tundus ta täiesti normaalne, aga mida mina ka tean?
And when I got home I emailed his clinician, Anthony Maden. I said, "What's the story?" And he said, "Yep. We accept that Tony faked madness to get out of a prison sentence, because his hallucinations -- that had seemed quite cliche to begin with -- just vanished the minute he got to Broadmoor. However, we have assessed him, and we've determined that what he is is a psychopath." And in fact, faking madness is exactly the kind of cunning and manipulative act of a psychopath. It's on the checklist: cunning, manipulative. So, faking your brain going wrong is evidence that your brain has gone wrong. And I spoke to other experts, and they said the pinstripe suit -- classic psychopath -- speaks to items one and two on the checklist: glibness, superficial charm and grandiose sense of self-worth. And I said, "Well, but why didn't he hang out with the other patients?" Classic psychopath -- it speaks to grandiosity and also lack of empathy. So all the things that had seemed most normal about Tony was evidence, according to his clinician, that he was mad in this new way. He was a psychopath.
Koju jõudes kirjutasin ta raviarstile Anthony Madenile. Küsisin, et mis lugu seal taga on. Ja ta vastas: "Jah. Me nõustume, et Tony teeskles hullu, et pääseda vanglakaristusest, sest ta hallutsinatsioonid, mis paistsid päris klišeelikud, kadusid Broadmoori jõudes koheselt. Ent oleme teda analüüsinud ja teinud kindlaks, et tema puhul on tegu psühhopaadiga.” Tegelikult on vaimuhaiguse teesklemine täpselt psühhopaadile omane salakaval ja manipuleeriv käitumine. See on sümptomite nimekirjas: salakaval, manipuleeriv. Niisiis, et teesklemine, et su peas pole kõik korras ongi tõestuseks, et su peas pole kõik korras. Rääkisin ka teiste ekspertidega, ja öeldi, et peenetriibuline ülikond - psühhopaadile tüüpiline - kinnitab esimest ja teist diagnostilist sümptomit: lobe jutt, pealiskaudne sarm ja kõrgendatud enesehinnang. Ma küsisin: “Aga miks ta sel juhul teiste patsientidega ei sõbrustanud?" Tüüpiline psühhopaat ongi üleolev ja vähese empaatiavõimega. Niisiis kõik, mis tundus Tony puhul täiesti normaalne, kinnitas tema arsti arvates seda, et ta oli tänapäevases mõttes hull. Ta oli psühhopaat.
And his clinician said to me, "If you want to know more about psychopaths, you can go on a psychopath-spotting course run by Robert Hare, who invented the psychopath checklist." So I did. I went on a psychopath-spotting course, and I am now a certified -- and I have to say, extremely adept -- psychopath spotter.
Ta arst lisas: “Kui tahad psühhopaatide kohta rohkem teada, võid minna psühhopaatide tuvastamise kursusele, mida teeb Robert Hare, kes koostas psühhopaadi diagnostikavahendi." Ma siis läksingi. Ma läksin psühhopaatide tuvastamise koolitusele, ja olen nüüd diplomeeritud - pean lisama, et väga vilunud - psühhopaadimääraja.
So, here's the statistics: One in a hundred regular people is a psychopath. So there's 1,500 people in his room. Fifteen of you are psychopaths. Although that figure rises to four percent of CEOs and business leaders, so I think there's a very good chance there's about 30 or 40 psychopaths in this room. It could be carnage by the end of the night.
Statistika on järgmine: üks inimene sajast on psühhopaat. Siin ruumis on 1500 inimest, 15 teist on psühhopaadid. Kuigi see protsent tõuseb neljani, tippjuhtide ja edukate ettevõtjate puhul, on päris suur tõenäosus, et siin on praegu 30 või 40 psühhopaati. Täna võib asi veel veresaunaga lõppeda...
(Laughter)
(Naer)
Hare said the reason why is because capitalism at its most ruthless rewards psychopathic behavior -- the lack of empathy, the glibness, cunning, manipulative. In fact, capitalism, perhaps at its most remorseless, is a physical manifestation of psychopathy. It's like a form of psychopathy that's come down to affect us all. Hare said, "You know what? Forget about some guy at Broadmoor who may or may not have faked madness. Who cares? That's not a big story. The big story," he said, "is corporate psychopathy. You want to go and interview yourself some corporate psychopaths."
Hare sõnul on põhjuseks see, et halastamatu kapitalism premeerib psühhopaatilist käitumist - empaatiavõime puudumine, jooksev jutt, salakavalus ja manipuleerimine. Kapitalism võib-olla ongi oma kõige julmemal kujul psühhopaatia reaalne väljendus. See on nagu psühhopaatia vorm, mis on tulnud meid mõjutama. Hare ütles: "Tead mis? Unusta see Broadmoori tüüp, kes võib teeselda hullu, aga ei pruugi. Keda huvitab? Pole väga oluline. Oluline on aga,” ütles ta "korporatiivne psühhopaatia. Äkki lähed ja intervjueerid mõnd suurettevõtte psühhopaati."
So I gave it a try. I wrote to the Enron people. I said, "Could I come and interview you in prison, to find out it you're psychopaths?"
Ma siis proovisin. Kirjutasin Enroni inimestele. Kirjutasin: ”Kas võin teid vanglas intervjueerida,
(Laughter)
et teada saada, kas olete psühhopaadid?”
(Naer)
And they didn't reply.
Nad ei vastanud.
(Laughter)
(Naer)
So I changed tack. I emailed "Chainsaw Al" Dunlap, the asset stripper from the 1990s. He would come into failing businesses and close down 30 percent of the workforce, just turn American towns into ghost towns. And I emailed him and I said, "I believe you may have a very special brain anomaly that makes you ... special, and interested in the predatory spirit, and fearless. Can I come and interview you about your special brain anomaly?" And he said, "Come on over!"
Muutsin siis taktikat. Kirjutasin Mootorsae-Al Dunlapile, kes 1990ndatel saneeris firmade varasid. Ta tuli pankrotistuvatesse firmadesse, lasi lahti 30% töötajatest, muutes mitmed Ameerika linnad kummituslinnadeks. Meilisin talle ja ütlesin: "Ma usun, et teil on väga eriline aju anomaalia, mis teeb teid... eriliseks, loomult kiskjalikuks ning kartmatuks. Kas võiksin teiega intervjuu teha teie erilise ajuanomaalia teemal ?” Ja ta vastas: "Tule aga!"
(Laughter)
(Naer)
So I went to Al Dunlap's grand Florida mansion. It was filled with sculptures of predatory animals. There were lions and tigers -- he was taking me through the garden -- there were falcons and eagles, he was saying, "Over there you've got sharks and --" he was saying this in a less effeminate way -- "You've got more sharks and you've got tigers." It was like Narnia.
Ma siis läksin Al Dunlapi uhkesse Florida häärberisse. See oli täis kiskjate skulptuure. Oli lõvisid ja tiigreid - ta viis mind läbi aia - seal olid pistrikud ja kotkad, jätkates "Seal on haid ja," - öeldes seda vähem edeval toonil - "seal on veel haisid ja tiigreid." See oli nagu Narnia.
(Laughter)
(Naer)
And then we went into his kitchen. Now, Al Dunlap would be brought in to save failing companies, he'd close down 30 percent of the workforce. And he'd quite often fire people with a joke. Like, for instance, one famous story about him, somebody came up to him and said, "I've just bought myself a new car." And he said, "Well, you may have a new car, but I'll tell you what you don't have -- a job."
Edasi läksime ta kööki. Niisiis Al Dunlap kutsuti kohale pankrotistuvate firmade päästmiseks, ta vallandas 30% töötajatest. Sageli vallandas ta inimesi justkui naljatades. Näiteks üks tuntud lugu - keegi tuli tema juurde ja ütles “Ostsin just endale uue auto," mille peale tema ütles "No sul võib ju olla uus auto, aga las ma ütlen, mida sul ei ole - töökohta.”
So in his kitchen -- he was in there with his wife, Judy, and his bodyguard, Sean -- and I said, "You know how I said in my email that you might have a special brain anomaly that makes you special?" He said, "Yeah, it's an amazing theory, it's like Star Trek. You're going where no man has gone before." And I said, "Well --" (Clears throat)
Seal tema köögis - ta oli seal koos oma naise Judy ja ihukaitsja Seaniga - ütlesin: “Mäletad, et mainisin oma kirjas, et sul võib olla eriline ajuanomaalia, mis muudab su eriliseks?" Ta vastas: “Jah, see on jube lahe teooria, nagu Star Trek. Lähed sinna, kus keegi pole varem käinud.” Ja ma ütlesin: “No tegelikult...”
(Laughter)
(Naer)
Some psychologists might say that this makes you --" (Mumbles)
"mõni psühholoog võiks öelda, et sa oled...” (Pobin)
(Laughter)
(Naer)
And he said, "What?" And I said, "A psychopath." And I said, "I've got a list of psychopathic traits in my pocket. Can I go through them with you?"
Ta küsis: "Kuidas?" Ja ma ütlesin: ”Psühhopaat.” ja lisasin “Mul on taskus nimekiri psühhopaadi iseloomujoontest. Kas ma saaksin need koos sinuga läbi vaadata?"
And he looked intrigued despite himself, and he said, "Okay, go on." And I said, "Okay. Grandiose sense of self-worth." Which I have to say, would have been hard for him to deny, because he was standing under a giant oil painting of himself.
Hoolimata kõigest näis ta huvitatud ja ütles: "Jah, lase käia." Ma alustasin: "Okei. Kõrgendatud enesehinnang." Pean ütlema, et tal oleks olnud raske seda eitada, sest ta seisis sel hetkel hiiglasliku teda ennast kujutava õlimaali all.
(Laughter)
(Naer)
He said, "Well, you've got to believe in you!" And I said, "Manipulative." He said, "That's leadership."
Ta vastas: “Noh, endasse tuleb ju uskuda!” Jätkasin: "Manipuleeriv." Ta vastas: "See on juhiomadus."
(Laughter)
(Naer)
And I said, "Shallow affect, an inability to experience a range of emotions." He said, "Who wants to be weighed down by some nonsense emotions?" So he was going down the psychopath checklist, basically turning it into "Who Moved My Cheese?"
Ma ütlesin: “Emotsionaalne külmus, võimetus tunda erinevaid emotsioone.” Ta vastas: “Kes tahaks lasta end mingitel mõttetutel emotsioonidel morjendada?" Ta võttis kogu kontrollnimekirja läbi, pöörates selle põhimõtteliselt "Kes näppas minu juustu?" raamatuks.
(Laughter)
(Naer)
But I did notice something happening to me the day I was with Al Dunlap. Whenever he said anything to me that was kind of normal -- like he said "no" to juvenile delinquency, he said he got accepted into West Point, and they don't let delinquents in West Point. He said "no" to many short-term marital relationships. He's only ever been married twice. Admittedly, his first wife cited in her divorce papers that he once threatened her with a knife and said he always wondered what human flesh tasted like, but people say stupid things to each other in bad marriages in the heat of an argument, and his second marriage has lasted 41 years. So whenever he said anything to me that just seemed kind of non-psychopathic, I thought to myself, well I'm not going to put that in my book. And then I realized that becoming a psychopath spotter had kind of turned me a little bit psychopathic. Because I was desperate to shove him in a box marked "Psychopath." I was desperate to define him by his maddest edges.
Märkasin, et midagi muutus ka minus sel Al Dunlapiga koosveedetud päeval. Igal korral, kui ta ütles midagi, mis tundus normaalsena - näiteks, et tal ei olnud noorpõlves seadusrikkumisi, ja et ta sai sisse West Pointi sõjaväeakadeemiasse, ja sinna ei võeta vastu õigusrikkujaid. Ta vastas "ei" ka mitmete lühiajalistele abielusuhet kohta. Ta oli abiellunud kahel korral. Väidetavalt oli tema esimene naine lahutuspaberites maininud, et ta oli üks kord teda noaga ähvardanud, öeldes, et ta on alati tahtnud teada, kuidas inimliha maitseb, aga inimesed ütlevadki üksteisele igasugu lollusi kui abielu läheb viltu ja tülitsetakse ning tema teine abielu on kestnud juba 41 aastat. Alati kui ta ütles midagi, mis tundus pigem mitte-psühhopaatiline, mõtlesin omaette, et no seda ma küll oma raamatusse ei pane. Ja siis ma taipasin, et üritades saada psühhopaadi määrajaks, olin ka ise muutunud veidike psühhopaatiliseks, sest üritasin teda meeleheitlikult pühhopaadiks tembeldada. Üritasin teda määratleda tema kõige äärmuslikemate joonte kaudu.
And I realized, my God -- this is what I've been doing for 20 years. It's what all journalists do. We travel across the world with our notepads in our hands, and we wait for the gems. And the gems are always the outermost aspects of our interviewee's personality. And we stitch them together like medieval monks, and we leave the normal stuff on the floor. And you know, this is a country that over-diagnoses certain mental disorders hugely. Childhood bipolar -- children as young as four are being labeled bipolar because they have temper tantrums, which scores them high on the bipolar checklist.
Ja ma mõistsin, et olen teinud seda juba 20 aastat. Kõik ajakirjanikud teevad seda. Reisime mööda maailma märkmik näpus ja otsime "pärle". Ja pärlid on alati need kõige äärmuslikumad jooned meie intervjueeritavate isiksustes. Traageldame need kokku nagu keskeagsed mungad, ja jätame normaalse kraami põrandale vedelema. Nagu teate, ülediagnoositakse meie maal mitmeid vaimseid häireid Populaarne on lapse-ea bipolaarne häire - lausa 4aastased lapsed lahterdatakse bipolaarseks, sellepärast, et neil on jonnihood, mis bipolaarsuse kontrollnimekirjas annab palju punkte.
When I got back to London, Tony phoned me. He said, "Why haven't you been returning my calls?" I said, "Well, they say that you're a psychopath." And he said, "I'm not a psychopath." He said, "You know what? One of the items on the checklist is lack of remorse, but another item on the checklist is cunning, manipulative. So when you say you feel remorse for your crime, they say, 'Typical of the psychopath to cunningly say he feels remorse when he doesn't.' It's like witchcraft, they turn everything upside-down." He said, "I've got a tribunal coming up. Will you come to it?" So I said okay.
Londonisse tagasi jõudes sain kõne Tonylt. Ta küsis: "Miks sa ei ole mu kõnedele vastanud?" Ma vastasin: "No nad ütlevad, et sa oled psühhopaat." Ta ütles: "Ma ei ole psühhopaat. Tead mis? Üks punkt nimekirjas on süütunde puudumine, aga teine punkt on salakaval ja manipuleeriv. Nii et kui sa ütled, et kahetsed oma kuritegu, siis nad ütlevad: "Tüüpiline psühhopaadile kavalalt tunnistada oma süüd, kui ta tegelikult seda ei tunne." See on nagu nõidus, nad pööravad kõik tagurpidi." Ta lisas: "Mul tuleb peatselt kohtuistung. Kas sa tuleksid sinna?" Ma vastasin, et olgu.
So I went to his tribunal. And after 14 years in Broadmoor, they let him go. They decided that he shouldn't be held indefinitely because he scores high on a checklist that might mean that he would have a greater than average chance of recidivism. So they let him go. And outside in the corridor he said to me, "You know what, Jon? Everyone's a bit psychopathic." He said, "You are, I am. Well, obviously I am." I said, "What are you going to do now?" He said, "I'm going to go to Belgium. There's a woman there that I fancy. But she's married, so I'm going to have to get her split up from her husband."
Ma läksin ta kohtuistungile. Ja pärast 14 aastat Broadmooris lasti tal minna. Nad otsustasid, et nad ei peaks teda määramata ajaks kinni hoidma vaid sellepärast, et ta vastab mingitele punktidele kontrollnimekirjas, mille kohaselt on tal keskmisest kõrgem tõenäosus retsidivismiks. Niisiis nad lasid tal minna. Ja koridoris ta ütles mulle: "Tead mis, Jon? Kõik on natuke psühhopaatilised." Ta ütles: "Sina oled. Mina olen. No mina olen ilmselgelt." Ma küsisin: "Mis sa nüüd tegema hakkad?" Ta vastas: "Ma lähen Belgiasse. Seal on üks naine, kes mulle meeldib. Aga ta on abielus, nii et ma pean ta oma mehest kuidagi lahku ajama.”
(Laughter)
(Naer)
Anyway, that was two years ago, and that's where my book ended. And for the last 20 months, everything was fine. Nothing bad happened. He was living with a girl outside London. He was, according to Brian the Scientologist, making up for lost time, which I know sounds ominous, but isn't necessarily ominous. Unfortunately, after 20 months, he did go back to jail for a month. He got into a "fracas" in a bar, he called it. Ended up going to jail for a month, which I know is bad, but at least a month implies that whatever the fracas was, it wasn't too bad.
Igatahes see oli kaks aastat tagasi ja sealkohas lõppes mu raamat. Ja viimased 20 kuud oli kõik hästi. Midagi halba ei juhtunud. Ta elas ühe tüdrukuga Londoni lähistel. Saientoloog Briani kohaselt üritas ta korvata kaotsiläinud aega, mis kõlab küll kurjakuulutavalt, aga ei pruugi seda olla. Kahjuks pärast 20 kuud, läks ta vangi kuuks ajaks. Ta sattus ühes baaris “arusaamatusesse", nagu ta seda nimetas. Mille eest ta läks kuuks ajaks vangi, mis küll on halb, aga üks kuu tähendab, et mis iganes arusaamatus see oli, polnud see väga hull.
And then he phoned me. And you know what, I think it's right that Tony is out. Because you shouldn't define people by their maddest edges. And what Tony is, is he's a semi-psychopath. He's a gray area in a world that doesn't like gray areas. But the gray areas are where you find the complexity. It's where you find the humanity, and it's where you find the truth. And Tony said to me, "Jon, could I buy you a drink in a bar? I just want to thank you for everything you've done for me." And I didn't go. What would you have done?
Ja siis ta helistas mulle. Ja ma leian, et on õige, et Tony on vabaduses. Sest inimesi ei tohiks lahterdada nende kõige hullemate omaduste järgi. Ja Tony puhul on tegu pool-psühhopaadiga. Ta jääb kuskile halli alasse maailmas, kus ei ole ruumi hallidele aladele. Aga just tänu hallidele aladele tuleb esile maailma mitmetahulisus. Sealt leiab inimlikkuse ja sealt leiab tõe. Ja Tony ütles mulle: "Jon, kas ma võin sulle baaris joogi välja teha? Ma tahaks sind tänada kõige eest, mis sa minu heaks oled teinud." Ja ma ei läinud. Mida teie oleksite teinud?
Thank you.
Tänan.
(Applause)
(Aplaus)