I feel incredibly lucky to be from a country that's generally considered to be the best place in the world to be a woman.
Mul on kohutavalt vedanud, et olen pärit riigist, mida üldiselt peetakse maailma parimaks kohaks kus olla naine.
In 1975, when I was seven years old, women in Iceland went on a strike. They did no work that day, whether they held professional jobs or had the work of the home. They marched into the center of Reykjavík -- 90 percent of women participated -- and peacefully and in solidarity asked for equality. Nothing worked in Iceland that day, because nothing works when women are not at work.
1975. aastal, olin siis 7-aastane, hakkasid Islandi naised streikima. Nad ei töötanud sel päeval hetkegi, ei oma töökohal ega ka kodus. Nad läksid Reykjaviki kesklinna - osales 90% naistest - et rahumeelselt ja üheskoos nõuda võrdset kohtlemist. Islandil jäi elu sel päeval seisma, sest miski ei toimi, kui naised tööd ei tee.
(Applause)
(Aplaus)
Five years later, Icelanders had the courage to be the first country in the world to democratically elect a woman as their president. I will never forget this day, that President Vigdís, as we know her by her first name, stepped out on the balcony of her own home, a single mom with her daughter by her side as she had won.
Viis aastat hiljem oli islandlastel julgust olla esimene riik maailmas, kes valib demokraatlikul teel oma presidendiks naise. Ma ei unusta seda päeva kunagi, mil president Vigdís, nagu teda eesnime pidi teame, tuli välja oma kodu rõdule, üksikema koos oma tütrega, kes seisis ta kõrval,
(Applause)
kui ta oli valimised võitnud.
(Aplaus)
This woman was an incredible role model for me and everyone growing up at that time, including boys. She frequently shares the story of how a young boy approached her after a couple of terms in office and asked, "Can boys really grow up to be president?"
See naine oli suurepäraseks eeskujuks nii mulle kui ka kõikidele teistele, kes sel ajal üles kasvasid, ka poistele. Ta räägib sageli lugu ühest väikesest poisist, kes tuli ta juurde, kui ta oli juba paar ametiaega president olnud, ja küsis:" Kas poisid võivad ka suurena presidendiks saada?"
(Laughter)
(Naer)
Role models really matter, but even with such strong role models who I am so grateful for, when I was encouraged to run for president, my first reaction was, "Who am I to run for president? Who am I to be president?"
Eeskujud on väga olulised, aga isegi selliste võimsate eeskujude varal, kellele ma olen väga tänulik, tekkis mul siis, kui tehti ettepanek kandideerida presidendiks esimese reaktsioonina küsimus: kes olen mina, et presidendiks kandideerida? Kes olen mina, et olla president?
It turns out that women are less likely to consider running than men. So a study done in the US in 2011 showed that 62 percent of men had considered running for office, but 45 percent of women. That's gap of 16 percentage points, and it's the same gap that existed a decade earlier. And it really is a shame, because I am so convinced that the world is in real need for women leaders and more principle-based leadership in general.
Selgub, et naised mõtlevad kandideerimisele oluliselt vähem kui mehed. USAs 2011. aastal tehtud uurimus näitas, et valitavasse ametisse kandideerimist on kaalunud 62% meestest, aga ainult 45% naistest. Vahe on siin tervelt 16%, ja see on sama suur kui oli kümme aastat varem. Sellest on tõsiselt kahju, sest ma usun siiralt, et maailmal on väga vaja naisjuhte ja üldse rohkem väärtuspõhist juhtimist.
So my decision to run ultimately came down to the fact that I felt that I had to do my bit, even if I had no political experience, to step up and try to be part of creating the world that will make sense and be sustainable for our kids, and a world where we truly allow both our boys and girls to be all they can be.
Põhjus, miks ma otsustasin kandideerida oli tegelikult selles, et ma tundsin, et ma pean andma oma osa, isegi kui mul pole poliitilist kogemust, tuleb mul astuda ette ja püüda anda oma panus maailmale, mis oleks mõistlik ja jätkusuutlik meie laste jaoks. Luua selline maailm, kus meie poegadel ja tütardel on võimalik ennast 100% realiseerida.
And it was the journey of my life. It was amazing. The journey started with potentially as many as 20 candidates. It boiled down to nine candidates qualifying, and ultimately the race came down to four of us, three men and me.
Sellest saigi minu elu rännak. See on olnud imeline teekond. Teekond algas 20 potentsiaalse kandidaadiga. Seejärel jäi meid järgi üheksa ja viimases voorus oli meid neli: kolm meest ja mina.
(Applause)
(Aplaus)
But that's not all the drama yet. You may think you have drama in the US, but I can --
Aga sellega ei saanud tsirkus veel läbi. Võite mõelda, et teil siin USAs on valimised tõeline draama, aga ma võin kinnitada -
(Laughter)
(Naer)
I can assure you we had our own drama in Iceland. So our sitting president of 20 years announced initially that he was not going to run, which is probably what gave rise to so many candidates considering running. Then later he changed his mind when our prime minister resigned following the infamous Panama Papers that implicated him and his family. And there was a popular protest in Iceland, so the sitting president thought they needed a trusted leader. A few days later, relations to his wife and her family's companies were also discovered in the Panama Papers, and so he withdrew from the race again. Before doing so, he said he was doing that because now there were two qualified men who he felt could fill his shoes running for office.
et meil Islandil oli oma draama. Niisiis oli meie 20 aastat ametis olnud president esialgu teatanud, et ta ei kavatse enam kandideerida, mis tõenäoliselt pani nii mitmeid teisi ise kandideerimist kaaluma. Hiljem otsustas ta ümber, kui me peaminister astus tagasi seoses kurikuulsate Panama dokumentidega, mis puudutasid teda ja ta perekonda. See tekitas Islandil rahva meelepaha ja ametisolev president arvas, et rahval on vaja usaldusväärset juhti. Mõni päev hiljem selgus, et ta naise ja tolle pere firmad on samuti Panama paberite hulgas ning seejärel loobus ta taas kandideerimisest. Enne loobumist selgitas ta aga, et teeb seda selleks, et nüüd on olemas kaks sobivat meest, kes tema arvates suudaksid selles ametis hakkama saada.
So on May 9, 45 days before election day, it was not looking too good for me. I did not even make the graph in the newspaper. The polls had me at 1 percent, but that was still the highest that any woman announcing her candidacy had earned. So it would be an understatement to say that I had to work extremely hard to get my seat at the table and access to television, because the network decided that they would only include those with 2.5 percent or more in the polls in the first TV debate. I found out on the afternoon of the first TV debate that I would participate along with the three men, and I found out on live TV that I came in at exactly 2.5 percent on the day of the first TV debate.
9. mail, 45 päeva enne valimisi hakkasin vaikselt muretsema. Mind ei arvestatud isegi ajalehes toodud pingereas. Küsitluste alusel oli mu toetus vaid 1%, mis oli ikkagi kõrgeim tulemus nende naiste seas, kes olid kandideerimisest teatanud. Pehmelt öeldes pidin pööraselt vaeva nägema, et võidelda välja oma koht laua ääres ja ligipääs televisiooni, sest telekanalid olid otsustanud, et nad lubavad osaleda vaid neil, kelle toetus on peale esimest teledebatti vähemalt 2.5%. Sain alles pärast esimest teledebatti teada, et ma osalen koos kolme mehega ja see selgus otse-eetris, et pärast esimest debatti oli mu toetus täpselt 2.5%.
(Applause)
(Aplaus)
So, challenges. The foremost challenges I had to face and overcome on this journey had to do with media, muscle and money. Let's start with media. There are those who say gender doesn't matter when it comes to media and politics. I can't say that I agree. It proved harder for me to both get access and airtime in media. As a matter of fact, the leading candidate appeared in broadcast media 87 times in the months leading up to the elections, whereas I appeared 31 times. And I am not saying media is doing this consciously. I think largely this has to do with unconscious bias, because in media, much like everywhere else, we have both conscious and unconscious bias, and we need to have the courage to talk about it if we want to change it.
Niisiis, keeruline lugu. Kõige keerulisemaks tegid minu jaoks selle teekonna meedia, võim ja raha. Alustame meediast. On neid, kes väidavad, et pole vahet, kas oled mees või naine, kui jutt on meediast ja poliitikast. Ma ei ole sellega nõus. Minu jaoks osutus keerulisemaks nii meediaga suhtlemine kui eetriaja saamine. Liidrikohal olnud kandidaat oli tele- ja raadioeetris valimistele eelnenud kuudel 87 korral samas kui mina vaid 31 korral. Samas ei väida ma, et meedia tegi seda teadlikult. Ma arvan, et pigem on siin tegu teadvustamata suhtumisega, sest meedias nagu ka kõikjal mujal mõjutavad meid teadlikud kui teadvustamata hoiakud ja nendest tuleb julgeda rääkida, kui tahame olukorda muuta.
When I finally got access to TV, the first question I got was, "Are you going to quit?" And that was a hard one. But of course, with 1 percent to 2.5 percent in the polls, maybe it's understandable. But media really matters, and every time I appeared on TV, we saw and experienced a rise in the polls, so I know firsthand how much this matters and why we have to talk about it. I was the only one out of the final four candidates that never got a front page interview. I was sometimes left out of the questions asked of all other candidates and out of coverage about the elections. So I did face this, but I will say this to compliment the Icelandic media. I got few if any comments about my hair and pantsuit.
Kui mind lõpuks lasti TVs eetrisse, siis oli esimene küsimus: "Kas kavatsete pooleli jätta?". See oli raske hetk. Arusaadavalt võib küsitluste põhjal saadud 1- 2.5% toetus tekitada sellise küsimuse. Aga meedial on mõjujõud, nii et iga kord, kui ma teles esinesin, tõusis küsituste kohaselt mu toetus, seega võin oma kogemusest kinnitada, kui oluline on meedia ja miks sellest tuleb rääkida. Olin ainus neljast lõppvooru pääsenud kandidaadist, kellega ei avaldatud esikülje intervjuud. Oli juhtumeid, kus minult jäeti küsimata see, mida küsiti teistestel kandidaatidelt ja mind ei kajastatud valimisülevaadetes. Nii et seda tuli ette, ja ütlen seda Islandi meedia tunnustuseks. Tulid vaid üksikud kommentaarid mu soengu ja pükskostüümi kohta.
(Applause)
(Aplaus)
So kudos to them. But there is another experience that's very important. I ran as an independent candidate, not with any political party or muscle behind me. That lack of experience and lack of access to resources probably came at a cost to our campaign, but it also allowed us to innovate and do politics differently. We ran a positive campaign, and we probably changed the tone of the election for others by doing that. It may be the reason why I had less airtime on TV, because I wanted to show other contenders respect.
Nii et minu lugupidamine. Siiski oli veel üks kogemus, mida pean väga oluliseks. Kandideerisin sõltumatu kandidaadina ja minu taga ei olnud poliitilist parteid ega muud huvigruppi. Kogemuse puudumine ja piiratud vahendid ilmselt jätsid kampaaniale pitseri, aga see sundis meid olema leidlik ja tegema poliitikat teisiti kui seni. Meie tegime positiivset kampaaniat ja tõenäoliselt mõjutasime sellega valimiste tonaalsust ka teiste jaoks. Põhjus, miks ma sain vähem eetriaega võib olla ka selles, et tahtsin teiste kandidaatide suhtes lugupidavalt käituda.
When access to media proved to be so difficult, we ran our own media. I ran live Facebook sessions where I took questions from voters on anything and responded on the spot. And we put all the questions I got and all the answers on an open Facebook because we thought transparency is important if you want to establish trust. And when reaching young voters proved to be challenging, I became a Snapchatter. I got young people to teach me how to do that, and I used every filter on Snapchat during the last part of the campaign. And I actually had to use a lot of humor and humility, as I was very bad at it. But we grew the following amongst young people by doing that. So it's possible to run a different type of campaign.
Kui meediasse pääsemine osutus väga keerukaks, kasutasime oma meediakanaleid. Korraldasin arutelusid Facebookis, kus valijad said esitada küsimusi, millele kohe ka vastasin. Kõik esitatud küsimused ja antud vastused jäid ka Facebookis nähtavaks, sest meie jaoks oli läbipaistvus oluline, et tekitada usaldust. Kui paistis, et nooremate valijateni on raske jõuda, hakkasin kasutama Snapchati. Lasin noorematel endale õpetada, kuidas see täpselt käib ja kampaania lõpuks kasutasin kõiki Snapchati filtereid. Sain enda üle kõvasti naerda ja piinlikkust tunda, sest olin ikka päris saamatu. Samas aitas see kasvatada nooremate valijate toetust. Nii et on täiesti võimalik teha teistsugust kampaaniat.
But unfortunately, one cannot talk about politics without mentioning money. I am sad that it is that way, but it's true, and we had less financial resources than the other candidates. This probably was partly due to the fact that I think I had a harder time asking for financial support. And maybe I also had the ambition to do more with less. Some would call that very womanly of me.
Paraku ei ole võimalik rääkida poliitikast toomata sisse rahastamist. Mul on kahju, et see nii on, aga midagi pole teha. Meie eelarve oli väiksem kui teistel kandidaatidel. Osalt oli see nii ehk ka seetõttu, et minu jaoks ei olnud lihtne kelletki raha küsida. Ja ilmselt oli mu eesmärgiks ka vähemaga rohkem ära teha. Seda võiks isegi väga naiselikuks pidada.
But even with one third the media, one third the financial resources, and only an entrepreneurial team, but an amazing team, we managed to surprise everyone on election night, when the first numbers came in. I surprised myself, as you may see in that photo.
Arvestades, et meil oli vaid kolmandik meediakajastustest, kolmandik eelarvest ja üks lihtsalt entusiastlik, suurepärane meeskond, siis õnnestus meil kõiki valimiste õhtul üllatada, kui tulemused laekuma hakkasid. Ma üllatasin ennast ka, nagu sel fotol siin näha on.
(Laughter)
(Naer)
So the first numbers, I came in neck to neck to the leading candidate.
Siin on esimesed tulemused, olen võrdses seisus juhtiva kandidaadiga.
(Cheers)
(Rõõmuhõisked, aplaus)
Well, too early, because I didn't quite pull that, but I came in second, and we went a long way from the one percent, with nearly a third of the vote, and we beat the polls by an unprecedented margin, or 10 percentage points above what the last poll came in at.
Siiski liiga ennatlik, tegelikult ma seekord ära ei teinud, vaid jäin teiseks. Me tegime suure hüppe ühelt protsendilt ligi kolmandiku häälteni ja purustasime kõik ennustused seninägemata vahemaaga üle 10 protsendipunktiga viimastest küsitlusest.
Some people call me the real winner of the election because of this, and there are many people who encouraged me to run again. But what really makes me proud is to know that I earned proportionately higher percentage support from the young people, and a lot of people encouraged my daughter to run in 2040.
On neid, kes peavad mind tänu sellele tegelikuks valimiste võitjaks ja palju on neid, kes on mind kannustanud uuesti kandideerima. Aga mis paneb mind uhkust tundma on teadmine, et mul õnnestus koguda proportsionaalselt kõrgem toetus just noorte valijate seas ja paljud kannustasid mu tütart kandideerima 2040 valimistel.
(Applause)
(Aplaus)
She is 13, and she had never been on TV before. And on election day, I observed her on TV repeatedly, and she was smart, she was self-confident, she was sincere, and she was supportive of her mother. This was probably the highlight of my campaign.
Ta on 13-aastane ja ei ole kunagi varem teles esinenud. Valimiste päeval jälgisin, kuidas ta eetris olles käitus ja ta oli nutikas ning enesekindel, ta oli vahetu ja ta toetas igati oma ema. See oligi ehk minu valimiskampaania kõrghetk.
(Applause)
(Aplaus)
But there was another one. These are preschool girls out on a walk, and they found a poster of me on a bus stop, and they saw the need to kiss it.
Üks hetk oli veel. Lasteaiatüdrukud käisid jalutamas ja kui nad nägid bussipeatuses minu plakatit, siis tahtsid nad seda musitada.
Audience: Aw!
This picture was really enough of a win for me. What we see, we can be. So screw fear and challenges.
Juba selle pildi pärast tundsin end võitjana. Kui midagi tahta, siis selle ka saame. Nii et saatke on kahtlused ja hirm pikalt!
(Applause)
(Aplaus)
It matters that women run, and it's time for women to run for office, be it the office of the CEO or the office of the president. I also managed to put an impression on your very own "New Yorker." I earned a new title, "A living emoji of sincerity."
On oluline, et naised kandideeriksid ja käes on aeg, et naised juhiksid, olgu see siis ettevõtte juhina või riigi presidendina. Mul õnnestus muljet avaldada ka teie enda "New Yorkerile". Mulle anti uus tiitel: "Elav siiruse emotikon"
(Cheers)
(Aplaus)
It is possibly my proudest title yet, and the reason is that women too often get penalized for using what I call their emotional capital, but I know from experience that we become so good when we do just that.
See on ilmselt seni mu kõige uhkem tiitel, ja seda sellepärast, et naisi hurjutatakse liiga sageli oma emotsionaalse kapitali kasutamise eest aga omast kogemusest tean, et seda kasutades suudame olla erakordselt tugevad.
(Applause)
(Aplaus)
And we need more of that.
Me peaksime seda rohkem kasutama.
We celebrated as if we had won on election night, because that's how we felt. So you don't necessarily have to reach that office. You just have to go for it, and you, your family, your friends, everyone working with you, if you do it well, you will grow beyond anything you will experience before.
Tähistasime nii, nagu oleksime valimised võitnud, sest meil oligi täpselt selline tunne. Nii et lõpuks ei olegi vaja ametipostile saada. Lihtsalt tuleb selle poole püüelda, nii ise, perekond, sõbrad ja kõik, kellega koos töötad, ja kui seda teha hästi, on võimalik tõusta kõrgemale, kui kunagi varem.
So we had a good time, and I learned a lot on this journey, probably more lessons than I can share here in the time we have today. But rest assured, it was hard work. I lost a lot of sleep during those months. It took resilience and perseverance to not quit, but I learned something that I knew before on the one percent day, and that is that you can only be good when you are truly, authentically listening to your own voice and working in alignment with that. As a good sister of mine sometimes says, you may cheat on your intuition, but your intuition never cheats on you.
Nii et meil oli väga lahe, ja ma õppisin sellest palju, palju rohkem, kui täna on aega seda kõike teiega jagada. Aga kindlasti oli see ränk töö mida tuli sageli teha uneaja arvelt. Tuli olla vastupidav ja järjekindel, et mitte pooleli jätta, aga mulle sai selgeks midagi, mida teadsin juba enne 1% päeva: edukas on võimalik olla vaid siis, kui kuulata oma sisetunnet ja tegutseda sellele vastavalt. Mu kallis õde ütleb vahel, et on võimalik alt vedada oma sisetunnet, aga sisetunne ei vea kunagi alt.
I think it's also very important, and you all know this, that on any journey you go on, it's the team you take along. It's having people around you who share your values, your vision, but are different in every other way. That's the formula for success for me, and I am blessed with an amazing husband, here today, an incredible family --
Samuti on väga oluline ja te kõik ju teate seda, et ükskõik millisele reisile minnes, tuleb kaasa võtta oma meeskond. Inimesed, kellega sul on sarnased väärtused ja visioon, aga kes muus osas on täiesti erinevad. See ongi minu edu valem ja olen õnnistatud imelise abikaasaga, kes on täna siin, minu fantastiline perekond --
(Applause)
(Aplaus)
and great friends, and we came together as entrepreneurs in the political arena, and pulled something off that everyone said would be impossible. As a matter of fact, the leading PR expert told me before I made my decision that I would do well to get seven percent. I appreciated his perspective, because he was probably right, and he was basing it on valuable experience. But on the one percent day, I decided here to show him that he was wrong.
ja suurepärased sõbrad. Me jaoks oli see ühine ettevõtmine poliitilisel areenil ning saime hakkama millegagi, mida kõik pidasid võimatuks. Tegelikult ütles mulle üks parimaid PR spetsialiste, veel enne kui otsustasin kandideerida, et kui hästi läheb, saan 7% häältest. Ma kuulasin tema arvamust, sest tal võis ilmselt õiguski olla, kuna see oletus põhines ta suurele kogemusele. Aga sel 1% päeval otsustasin talle näidata, et ta eksib.
It's very important to mention this, because I did lose a lot of sleep, and I worked hard, and so did the people with me. We can never go the distance if we forget to take care of ourselves. And it's two things that I think are very important in that, in surrounding yourself with people and practices that nourish you, but it's equally important, maybe even more important, to have the courage to get rid of people and practices that take away your energy, including the wonderful bloggers and commentators. I took a lot of support from others in doing this, and I made the decision to go high when others went low, and that's partly how I kept my energy going throughout all of this. And when I lost my energy for a moment -- and I did from time to time, it wasn't easy -- I went back to why I decided to run, and how I had decided to run my own race.
Seda peab kindlasti mainima, sest mul oli palju unetuid öid, ma tegin kõvasti tööd, nagu kogu mu meeskondki. Keegi ei pea pikalt vastu, kui enda eest ei hoolitse. Siin pean ma väga oluliseks kahte asja: esiteks, koondada enda ümber inimesed ja töövõtted, mis sind aitavad, aga sama oluline, ehk veelgi olulisem on, et oleks julgust öelda lahti neist inimestest ja tegevustest, mis võtavad energiat ära, kaasaarvatud kõik need suurepärased blogijad ja kommenteerijad. Mul oli vaja palju teiste toetust, et seda teha ja otsustasin, et ei lase oma taset alla, ka siis kui laskuti väga madalale. See võimaldas mul leida energiat et minna lõpuni välja. Kui tekkis hetki, kus ma enam ei jaksanud, ja neid tuli ikka aeg-agalt ette, lihtne see polnud, mõtlesin tagasi sellele, miks ma üldse otsustasin kandideerida ja kuidas ma otsustasin oma kampaaniat teha.
I called it a 4G campaign, the G's representing the Icelandic words. And the first one is called "Gagn." I ran to do good, to be of service, and I wanted servant leadership to be at the center of how I worked and everybody else in the campaign. Second one is "Gleði," or joy. I decided to enjoy the journey. There was a lot to be taken out of the journey, no matter if the destination was reached or not. And I tried my utmost to inspire others to do so as well. Third is "Gagnsæi." I was open to any questions. I kept no secrets, and it was all open, on Facebook and websites. Because I think if you're choosing your president, you deserve answers to your questions. Last but not least, I don't need to explain that in this room, we ran on the principle of Girlpower.
Kutsun seda 4G kampaaniaks, G tähistab islandikeelseid sõnu. Esimene sõna on "gagn". Kandideerin selleks, et tuua kasu, teha midagi kellegi heaks. Tahan, et juhtimine kui teenistuses olemine oleks meie kampaania ülesehituse lähtealuseks. Teine sõna on "Gleði," rõõm. Otsustasin, et kavatsen sellest teekonnast rõõmu tunda. Sel kogemusel on nii palju pakkuda, olenemata sellest, kas jõuame sihile või mitte. Andsin endast kõik, et ka teised samamoodi tunneksid. Kolmas on "Gagnsæi". Olin valmis vastama kõikidele küsimustele. Mul ei olnud saladusi, kõik oli avalik, nii Facebookis kui veebis. Sest kui valitakse presidenti, siis on õigus saada oma küsimustele vastused. Ja lõpuks midagi sama olulist, mida siinolijatele selgitada pole vaja: kampaania põhialuseks oli girlpower.
(Cheers)
(Aplaus)
I am incredibly glad that I had the courage to run, to risk failure but receive success on so many levels. I can't tell you that it was easy, but I can tell you, and I think my entire team will agree with me, that it was worth it.
Mul on kohutavalt hea meel, et leidsin endas julgust kandideerida, riskida läbikukkumisega, aga saavutada edu ja seda nii mitmes mõttes. Ma ei ütle, et see oli kerge, aga võin kinnitada, ja usun, et kogu mu meeskond nõustub, et asi oli seda väärt.
Thank you.
Aitäh.
(Applause)
(Aplaus)
Thank you. Thank you.
Aitäh. Ma tänan.
(Applause)
(Aplaus)
Pat Mitchell: I'm not letting you go yet.
[Pat Mitchell] Sind ei saa veel ära lasta.
Halla Tómasdóttir: What a great crowd.
[Halla Tómasdóttir] Suurepärane publik!
PM: I can't let you go without saying that probably everybody in the room is ready to move to Iceland and vote for you. But of course we probably can't vote there, but one thing we can get from Iceland and have always gotten is inspiration. I mean, I'm old enough to remember 1975 when all the Icelandic women walked out, and that really was a very big factor in launching the women's movement. You made a reference to it earlier. I'd love to bring the picture back up and just have us remember what it was like when a country came to a standstill. And then what you may not know because our American media did not report it, the Icelandic women walked out again on Monday. Right?
[PM] Ma ei saa sind ära lasta ütlemata, et ilmselt oleksid kõik siin valmis kohe Islandile kolima ja sinu poolt hääletama. Aga tegelikult me seal valida ei saaks, aga üks, mida Islandilt oleme saanud ja sealt saab seda alati, on inspiratsioon. Olen juba nii vana, et mäletan 1975. aastat, kui kõik Islandi naised tulid tänavatele, ja see andis väga olulise tõuke naisliikumise hoogustumisele. Mainisid seda ka oma kõnes ja näitaks uuesti seda fotot, et meenutada, mis tunne oli, kui kogu riik jäi seisma. On veel midagi, mida te ehk ei tea, sest Ameerika press sellest ei rääkinud. Islandi naised tulid jälle tänavatele
HT: Yes, they did. PM: Can you tell us about that?
sel esmaspäeval, kas polnud nii?
[HTY] Jah, oli küll. [PM] Räägi palun sellest.
HT: Yes, so 41 years after the original strike, we may be the best place in the world to be a woman, but our work isn't done. So at 2:38pm on Monday, women in Iceland left work, because that's when they had earned their day's salary.
[HT] Jah, nii on, et 41 aastat peale seda suurt streiki olemegi ehk riik, kus naistel on kõige parem elada, aga meie töö ei ole veel tehtud. Nii et esmaspäeval kell 14.38 tulid Islandi naised töölt ära, sest selleks ajaaks olid nad oma päevapalga välja teeninud.
(Applause)
(Aplaus)
What's really cool about this is that young women and men participated in greater numbers than before, because it is time that we close the pay gap.
Eriti lahe on aga see, et neid noori naisi ja mehi, kes osalesid, oli palju rohkem kui kunagi varem, sest käes on aeg kaotada palgalõhe.
PM: So I'm not going to ask Halla to commit right now to what she's doing next, but I will say that you'd have a very large volunteer army should you decide to do that again. Thank you Halla.
[PM] Ma ei saa nõuda Hallalt, et ta kohe praegu lubaks, mida ta järgmiseks ette võtab, aga olen kindel, et siin on suur vabatahtlikke armee, juhuks, kui otsustad uuesti kandideerida. Aitäh sulle, Halla.
HT: Thank you all.
[HT] Aitäh teile kõigile!
(Applause)
(Aplaus)