Well, we all need a reason to wake up. For me, it just took 11,000 volts.
Meil kõigil on ärkamiseks põhjust vaja Minu jaoks piisas vaid 11 000 voldist
I know you're too polite to ask, so I will tell you.
Olete liiga viisakad, et küsida. Niisiis, las ma räägin teile.
One night, sophomore year of college, just back from Thanksgiving holiday, a few of my friends and I were horsing around, and we decided to climb atop a parked commuter train. It was just sitting there, with the wires that run overhead. Somehow, that seemed like a great idea at the time. We'd certainly done stupider things. I scurried up the ladder on the back, and when I stood up, the electrical current entered my arm, blew down and out my feet, and that was that. Would you believe that watch still works? Takes a licking!
Ühel õhtul ülikooli teisel aastal, kui olin äsja naasenud tänupühade tähistamiselt, lollitasime me koos sõpradega ja otsustasime ronida parkiva reisirongi katusele. Rong lihtsalt seisis seal ja selle kohal rippusid juhtmed. Tol hetkel tundus see hea mõte. Me olime oma elus kindlasti rumalamaid asju teinud. Ma ronisin rongi taga olevast redelist üles ja kui ma püsti tõusin, läks elektrivool mu käe kaudu sisse ja liikus alla, väljudes mu jalgadest ning oligi kõik. Kas te suudate uskuda, et mu kell töötab ikka veel? Kõva kui kivi!
(Laughter)
(Publik naerab)
My father wears it now in solidarity.
Nüüd kannab seda minu toetuseks mu isa.
That night began my formal relationship with death -- my death -- and it also began my long run as a patient. It's a good word. It means one who suffers. So I guess we're all patients.
Sel ööl algas minu suhe surmaga - minu enda surmaga ja samuti sai alguse minu elu patsiendina. See on huvitav sõna. "Patsient" on keegi, kes kannatab. Siis vist on igaüks patsient.
Now, the American health care system has more than its fair share of dysfunction -- to match its brilliance, to be sure. I'm a physician now, a hospice and palliative medicine doc, so I've seen care from both sides. And believe me: almost everyone who goes into healthcare really means well -- I mean, truly. But we who work in it are also unwitting agents for a system that too often does not serve.
Nüüd aga Ameerika tervishoiusüsteemist: sel on omajagu puudusi vastukaaluks selle ilmselgetele eelistele. Olen elukutselt raviarst, töötan hospiitsides palliatiivse meditsiini alal. Seega olen näinud hoolekande erinevaid tahke. Ja uskuge mind: igaüks, kes hakkab tegelema tervishoiuga soovib tõesti ainult parimat. Kuid meie, kes me seal töötame, oleme tihti tahtmatud esindajad süsteemile, mis oma eesmärki ei täida.
Why? Well, there's actually a pretty easy answer to that question, and it explains a lot: because healthcare was designed with diseases, not people, at its center. Which is to say, of course, it was badly designed. And nowhere are the effects of bad design more heartbreaking or the opportunity for good design more compelling than at the end of life, where things are so distilled and concentrated. There are no do-overs.
Mispärast? Tegelikult on sellele küsimusele üsna lihtne vastus ja see seletab nii mõndagi: tervishoiusüsteemi keskmeks on haigused, mitte inimesed. See tähendab muidugi, et süsteem ei ole läbi mõeldud. Ja kuskil mujal ei ole süsteemi puudujäägid südantlõhestavamad ja võimalused selle parandamiseks põletavamad, kui rääkides inimelu viimastest päevadest, mil kõik on teravdatud ja kontsentreeritud. Pole rohkem teisi võimalusi.
My purpose today is to reach out across disciplines and invite design thinking into this big conversation. That is, to bring intention and creativity to the experience of dying. We have a monumental opportunity in front of us, before one of the few universal issues as individuals as well as a civil society: to rethink and redesign how it is we die.
Minu tänane eesmärk on leida kontakt teiste teadusharudega, ning tekitada selle probleemipüstitusega loovat mõtlemist. Ma tahan tuua eesmärgi ja loovuse suremise kogemusse. Meie ees seisab üüratu võimalus see on universaalne küsimus nii indiviididele kui ka ühiskonnale: mõelda ja visandada ümber see, kuidas me sureme.
So let's begin at the end. For most people, the scariest thing about death isn't being dead, it's dying, suffering. It's a key distinction. To get underneath this, it can be very helpful to tease out suffering which is necessary as it is, from suffering we can change. The former is a natural, essential part of life, part of the deal, and to this we are called to make space, adjust, grow. It can be really good to realize forces larger than ourselves. They bring proportionality, like a cosmic right-sizing. After my limbs were gone, that loss, for example, became fact, fixed -- necessarily part of my life, and I learned that I could no more reject this fact than reject myself. It took me a while, but I learned it eventually. Now, another great thing about necessary suffering is that it is the very thing that unites caregiver and care receiver -- human beings. This, we are finally realizing, is where healing happens. Yes, compassion -- literally, as we learned yesterday -- suffering together.
Niisiis, alustame lõpust. Enamike inimeste jaoks ei tähenda surm surnud olemist, vaid suremist ja kannatamist. See on väga oluline erinevus Et seda mõista, on vaja tõmmata joon vältimatu ja välditava kannatamise vahele. Esimene on elu lahutamatu ja paratamatu osa ning sellega peab lihtsalt toime tulema ja kohanema. Vahel on hea näha midagi meist endast suuremat. See paneb asjad perspektiivi, nagu kosmiline kalibreerimine. Jäsemete kaotamisest sai tõsiasi, mis on nüüd paratamatu osa minu elust ning ma mõistsin, et ma ei saa seda tõrjuda, nagu ma ei saa tõrjuda iseennast. Mul läks aega, et sellest aru saada. Veel üks hea asi vältimatu kannatuse juures on asjaolu et see tekitab sideme hooldaja ja hoolealuse vahel, kahe inimese vahel. Nii toimubki tegelikult paranemine. Tõepoolest, kaastunne, nagu me eile juba kuulsime, on koos kannatamine.
Now, on the systems side, on the other hand, so much of the suffering is unnecessary, invented. It serves no good purpose. But the good news is, since this brand of suffering is made up, well, we can change it. How we die is indeed something we can affect. Making the system sensitive to this fundamental distinction between necessary and unnecessary suffering gives us our first of three design cues for the day. After all, our role as caregivers, as people who care, is to relieve suffering -- not add to the pile.
Teisalt aga on süsteemi seisukohalt vaadatuna suurem osa kannatusest ebavajalik ja süsteemi enda poolt loodud. Sellel ei ole mingit kõrgemat eesmärki. Hea uudis aga on see, et kuna need kannatused on inimese poolt loodud, on neist ka võimalik vabaneda. Me saame muuta seda, kuidas me sureme. Süsteemi muutmine viisil, et oleks võimalik teha vahet vajaliku ning välditava kannatuse vahel, on esimene kolmest põhimõttest, mis aitavad probleemile lahendust leida. Lõppude lõpuks on hoolekandjate eesmärk kannatusi leevendada, mitte suurendada.
True to the tenets of palliative care, I function as something of a reflective advocate, as much as prescribing physician. Quick aside: palliative care -- a very important field but poorly understood -- while it includes, it is not limited to end of life care. It is not limited to hospice. It's simply about comfort and living well at any stage. So please know that you don't have to be dying anytime soon to benefit from palliative care.
Palliatiivse hoolekande süsteemis olen mina nii kaalutlev toetaja kui ka praktiseeriv arst. Kiire vahemärkus: palliatiivne hoolekanne on oluline, kuid tihti vääriti mõistetud ning ei kätke endas ainult surmale eelnevat hoolekannet. See ei piirdu vaid hospiitsidega. Eesmärk on mugavus ja täisväärtuslik elu ükskõik millises etapis. Nii et teadke, et te ei pea olema suremas, et saada abi palliatiivsest ravist.
Now, let me introduce you to Frank. Sort of makes this point. I've been seeing Frank now for years. He's living with advancing prostate cancer on top of long-standing HIV. We work on his bone pain and his fatigue, but most of the time we spend thinking out loud together about his life -- really, about our lives. In this way, Frank grieves. In this way, he keeps up with his losses as they roll in, so that he's ready to take in the next moment. Loss is one thing, but regret, quite another. Frank has always been an adventurer -- he looks like something out of a Norman Rockwell painting -- and no fan of regret. So it wasn't surprising when he came into clinic one day, saying he wanted to raft down the Colorado River. Was this a good idea? With all the risks to his safety and his health, some would say no. Many did, but he went for it, while he still could. It was a glorious, marvelous trip: freezing water, blistering dry heat, scorpions, snakes, wildlife howling off the flaming walls of the Grand Canyon -- all the glorious side of the world beyond our control. Frank's decision, while maybe dramatic, is exactly the kind so many of us would make, if we only had the support to figure out what is best for ourselves over time.
Las ma tutvustan teile Franki. Et ilmestada oma juttu. Ma olen Franki aastaid ravinud. Tal on süvenev eesnäärmevähk lisaks pikalt põetud HIV-le. Me ravime ta luuvalu ja väsimust, kuid enamuse ajast veedame me tema elu üle mõtiskledes, ja oma enda elu vaagides. See on Franki viis leinamiseks. Nii suudab ta kaotustega kohe tegeleda ning on seeläbi valmis ka oma eluga edasi liikuma. Üks asi on kaotus, kuid hoopis teine asi on kahetsus. Frank on alati olnud seikleja, ta oleks nagu otse Norman Rockwelli maalilt välja hüpanud ja ta ei talu kahetsust. Seega ei olnud üllatav, ühel päeval kliinikusse saabudes avaldas ta soovi Colorado jõe kärestikel sõita. Kas see oli hea idee? Võttes arvesse ohtu tema elule ja tervisele, ütleksid paljud, et ei ole. Ja paljud ütlesidki, kuid ta läks ikka, kuni tal selleks veel jõudu oli. See oli täiesti imeline reis: jääkülm vesi, kõrvetav kuumus, skorpionid, maod, ürgne loodus kajamas Suure kanjoni leegitsevpunastelt seintelt, kogu meie jaoks kontrollimatu maailma ilu. Franki otsus, olgu see dramaatiline, on siiski täpselt see, mida teeks paljud meist, kui meil oleks piisavalt tuge, et aja jooksul teada saada, mis on meile parim.
So much of what we're talking about today is a shift in perspective. After my accident, when I went back to college, I changed my major to art history. Studying visual art, I figured I'd learn something about how to see -- a really potent lesson for a kid who couldn't change so much of what he was seeing. Perspective, that kind of alchemy we humans get to play with, turning anguish into a flower.
Suur osa tänasest probleemipüstitusest seisab perspektiivimuutuse taga. Kui ma pärast oma õnnetust kooli naasesin, muutsin ma eriala ja hakkasin kunstiajalugu õppima Visuaalset kunsti uurides arvasin ma, et õpin, kuidas midagi näha, kuid see oli mulle õppetunniks, sest ma ei saanud muuta seda, mida ma näen. Vaatepunkt on asi, millega on võimalik mängida ning selle abil võib saada kannatusest kaunis õis.
Flash forward: now I work at an amazing place in San Francisco called the Zen Hospice Project, where we have a little ritual that helps with this shift in perspective. When one of our residents dies, the mortuary men come, and as we're wheeling the body out through the garden, heading for the gate, we pause. Anyone who wants -- fellow residents, family, nurses, volunteers, the hearse drivers too, now -- shares a story or a song or silence, as we sprinkle the body with flower petals. It takes a few minutes; it's a sweet, simple parting image to usher in grief with warmth, rather than repugnance. Contrast that with the typical experience in the hospital setting, much like this -- floodlit room lined with tubes and beeping machines and blinking lights that don't stop even when the patient's life has. Cleaning crew swoops in, the body's whisked away, and it all feels as though that person had never really existed. Well-intended, of course, in the name of sterility, but hospitals tend to assault our senses, and the most we might hope for within those walls is numbness -- anesthetic, literally the opposite of aesthetic. I revere hospitals for what they can do; I am alive because of them. But we ask too much of our hospitals. They are places for acute trauma and treatable illness. They are no place to live and die; that's not what they were designed for.
Kiire hüpe tänapäeva: praegu töötan ma San Fransiscos ühes imelises kohas, mille nimi on Zen Hospice Project ning meil on seal vaatepunkti muutmiseks oma väike rituaal. Kui meie hoolealune sureb, saabuvad surnukambri töötajad ning kui me surnukeha aia kaudu välja viime ja värava poole jõuame, teeme me pausi. Igaüks, kel selleks soov on, kas residendid, pereliikmed, haiglaõed või vabatahtlikud või ka surnuvankri juhid, saavad jagada mõne loo või olla vaikuses samal ajal, kui me lahkunu lilleõitega üle puistame. See võtab paar minutit ning on südamlik mälestus, mis seob leina soojuse, mitte vastikusega. Võrrelge seda tavalises haiglas saadava kogemusega, kui on ülevalgustatud toad, mis on täis juhtmeid ja piiksuvaid masinaid ja vilkuvaid tulesid, mis ei kustu isegi siis, kui patsiendi eluküünal kustunud on. Koristusmeeskond tuleb sisse, lahkunud viiakse minema ning see kõik tekitab tunde, nagu seda inimest polekski olemas olnud. Muidugi on see nii, et säilitada steriilsust, kuid haiglatel on kombeks rünnata meie meeli ning parim mida me sealt loota võime, on selline tuimus, mille kohta võib öelda anesteesia, kuid mis ei ole kindlasti kunagi kaunis. Ma austan haiglate tegevust, ma olen ise tänu nendele elus. Kuid me ootame oma haiglatelt liiga palju. Need on kohad tõsiste traumade ja ravitavate haiguste jaoks. Kuid need ei ole kohad, kus elada ja surra, sest need ei ole selleks mõeldud.
Now mind you -- I am not giving up on the notion that our institutions can become more humane. Beauty can be found anywhere. I spent a few months in a burn unit at St. Barnabas Hospital in Livingston, New Jersey, where I got really great care at every turn, including good palliative care for my pain. And one night, it began to snow outside. I remember my nurses complaining about driving through it. And there was no window in my room, but it was great to just imagine it coming down all sticky. Next day, one of my nurses smuggled in a snowball for me. She brought it in to the unit. I cannot tell you the rapture I felt holding that in my hand, and the coldness dripping onto my burning skin; the miracle of it all, the fascination as I watched it melt and turn into water. In that moment, just being any part of this planet in this universe mattered more to me than whether I lived or died. That little snowball packed all the inspiration I needed to both try to live and be OK if I did not. In a hospital, that's a stolen moment.
Muidugi arvan ma siiski, et meie asutused võiksid tulevikus olla inimlikumad. Ilu leidub igal pool. Ma veetsin mõned kuud põletusosakonnas New Jerseys St. Barnabasi haiglas, kus minu eest kanti igal sammul suurepäraselt hoolt ning anti ka palliatiivset ravi, et leevendada mu valu Ja ühel ööl hakkas õues lund sadama ning ma mäletan, et õed kurtsid, et peavad läbi tuisu sõitma. Mu toas ei olnud akent, kuid oli imeline ette kujutada, kuidas lumi räitsakatena langeb. Järgmisel päeval tõi üks mu õdedest mulle salaja lumepalli. Ta tõi selle põletusosakonda. Ma ei suuda kirjeldada vaimustust, mida ma tundsin seda käes hoides, jääkülmad tilgad mu põletaval nahal, selle kõige ilu ja lummus, kui nägin lund sulamas ja veeks muutumas. Sel hetkel oli selle planeedi ja universumi osaks olemine tähtsam sellest, kas ma jään ellu või suren. Selles väikses lumepallis oli kogu inspiratsioon, mida ma vajasin, et kas püüda jääda ellu või leppida surmaga. Haiglas tekib selliseid hetki haruharva.
In my work over the years, I've known many people who were ready to go, ready to die. Not because they had found some final peace or transcendence, but because they were so repulsed by what their lives had become -- in a word, cut off, or ugly. There are already record numbers of us living with chronic and terminal illness, and into ever older age. And we are nowhere near ready or prepared for this silver tsunami. We need an infrastructure dynamic enough to handle these seismic shifts in our population. Now is the time to create something new, something vital. I know we can because we have to. The alternative is just unacceptable. And the key ingredients are known: policy, education and training, systems, bricks and mortar. We have tons of input for designers of all stripes to work with.
Oma aastatepikkuse karjääri jooksul olen ma näinud mitmeid inimesi, kes olid valmis surema. Mitte seepärast, et nad oleksid lõpuks leppinud või rahu leidnud, vaid seetõttu, et nende elu tekitas neis jälestust - see oli inetust täis ning muust maailmast ära lõigatud. Juba praegu elab rekordiline arv inimesi kroonilise ja surmava haigusega ning nad elavad kõrge eani. Ning me ei ole sellise tuleviku jaoks absoluutselt valmis. Meil on vaja piisavalt dünaamilist infrastruktuuri, et tulla toime oluliste muutustega meie rahvastiku hulgas. Praegu on aeg, et luua midagi uut, mis on eluks vajalik. Ma tean, et me suudame seda, sest me peame suutma. Alternatiiv ei tule kõne alla. Ja olulised lahendused on meile teada: poliitika, haridus ja väljaõpe ehk süsteem, tellised ja mört. Meil on erinevate alade mõtlejatele tohutult palju ülesandeid.
We know, for example, from research what's most important to people who are closer to death: comfort; feeling unburdened and unburdening to those they love; existential peace; and a sense of wonderment and spirituality.
Näiteks teame me tänu uurimustele, mis on surevatele patsienditele kõige tähtsam: lohutus, ning tunne, et neil pole koormat ja et nende lähedastel ei ole koormat, eksistentsiaalne rahu ning imetluse ja spirituaalsuse tundmine.
Over Zen Hospice's nearly 30 years, we've learned much more from our residents in subtle detail. Little things aren't so little. Take Janette. She finds it harder to breathe one day to the next due to ALS. Well, guess what? She wants to start smoking again -- and French cigarettes, if you please. Not out of some self-destructive bent, but to feel her lungs filled while she has them. Priorities change. Or Kate -- she just wants to know her dog Austin is lying at the foot of her bed, his cold muzzle against her dry skin, instead of more chemotherapy coursing through her veins -- she's done that. Sensuous, aesthetic gratification, where in a moment, in an instant, we are rewarded for just being. So much of it comes down to loving our time by way of the senses, by way of the body -- the very thing doing the living and the dying.
Zen Hospice'i 30 aastase tööaja jooksul oleme oma hoolealuselt veelgi enam õppinud. Väikesed asjad ei ole üldsegi nii väikesed. Võtame näiteks Janette'i. Tal on iga päev ALSi tõttu aina raskem hingata. Kuid teate mis? Ta tahab uuesti suitsetama hakata ja veel prantsuse sigarette, palun väga. Mitte mingi enesehävitusliku tungi tõttu, vaid selleks, et tunda oma kopse töötamas, kuni tal veel kopsud on. Prioriteedid muutuvad. Või näiteks Kate. Ta tahab lihtsalt olla kindel, et tema koer Austin lamab ta voodijalutsis ning koera külm nina on ta kuiva naha vastas selle asemel, et saada veel keemiaravi, seda on juba proovitud. Meeleline ja esteetiline nauding võimaldab hetkeks ainult olemas olemisest rõõmu tunda. Nii et põhiline on tunnetada meile antud aega oma meelte abil, läbi oma keha, mis ongi see, mis elab ja sureb.
Probably the most poignant room in the Zen Hospice guest house is our kitchen, which is a little strange when you realize that so many of our residents can eat very little, if anything at all. But we realize we are providing sustenance on several levels: smell, a symbolic plane. Seriously, with all the heavy-duty stuff happening under our roof, one of the most tried and true interventions we know of, is to bake cookies. As long as we have our senses -- even just one -- we have at least the possibility of accessing what makes us feel human, connected. Imagine the ripples of this notion for the millions of people living and dying with dementia. Primal sensorial delights that say the things we don't have words for, impulses that make us stay present -- no need for a past or a future.
Üks olulisemaid tube Zen Hospice külalismajas on meie köök, mis tundub kummaline, kui mõelda sellele, et paljud meie patsiendid söövad väga vähe või üldse mitte. Kuid me pakume toitu ka teistele meeltele, kööki täidavad ka lõhnad. Võttes arvesse väga keerukaid olukord, mis külalistemajas tekivad, on kõige tõhusam lahendus alati olnud küpsiste küpsetamine. Nii kaua, kui meil on meeled, kasvõi üks neist, on meil võimalus pääseda selleni, mis paneb meid ennast inimestena tundma. Kujutlege selle idee tulemit miljonite jaoks, kes elevada ja surevad dementsust põdedes. Primaarsed meelelised naudingud väljendavad asju, milleks meil sõnu pole, impulsid naelutavad meid olevikku, minevikku ega tulevikku ei ole tarvis.
So, if teasing unnecessary suffering out of the system was our first design cue, then tending to dignity by way of the senses, by way of the body -- the aesthetic realm -- is design cue number two. Now this gets us quickly to the third and final bit for today; namely, we need to lift our sights, to set our sights on well-being, so that life and health and healthcare can become about making life more wonderful, rather than just less horrible. Beneficence.
Kui esimene süsteemi muutmise viis on eemaldada sealt ebavajalik kannatamine, siis väärikuse tagamine läbi meelte, läbi inimese keha ja esteetilise välja, on kindlasti teine moodus. See toob meid kolmanda ning viimase mooduse juurde ning selleks peame tõstma oma pilgud heaolu suunas nii, et elu, tervis ja tervishoid keskenduks sellele, et teha elu rohkem imetabaseks, mitte vähem kohutavaks. Õilsus.
Here, this gets right at the distinction between a disease-centered and a patient- or human-centered model of care, and here is where caring becomes a creative, generative, even playful act. "Play" may sound like a funny word here. But it is also one of our highest forms of adaptation. Consider every major compulsory effort it takes to be human. The need for food has birthed cuisine. The need for shelter has given rise to architecture. The need for cover, fashion. And for being subjected to the clock, well, we invented music. So, since dying is a necessary part of life, what might we create with this fact? By "play" I am in no way suggesting we take a light approach to dying or that we mandate any particular way of dying. There are mountains of sorrow that cannot move, and one way or another, we will all kneel there. Rather, I am asking that we make space -- physical, psychic room, to allow life to play itself all the way out -- so that rather than just getting out of the way, aging and dying can become a process of crescendo through to the end. We can't solve for death. I know some of you are working on this.
See tabab täpselt erinevust, mis on haiguspõhise ja patsiendipõhise hoolekande vahel ning selle abil saab hoolitsemisest loominguline, edasiviiv ja isegi mänguline akt. Sõna "mäng" tundub antud kontekstis imelik. Kuid see on üks meie tõhusamaid kohanemise viise. Mõelge kõikidele jõupingutustele, mis käivad inimeseks olemisega kaasas. Vajadusest toidu järele on tekkinud kokakunst. Vajadusest peavarju järele on ekkinud arhitektuur. Vajadusest kehakattele sündis jällegi mood. Kellalöökidest omakorda oleme suutnud välja võluda muusika. Niisiis, kui suremine on elu lahutamatu osa, siis mida me sellest teadmisest tekitada suudame? Kasutades sõna "mäng" ei soovi ma surma kergekäeliselt suhtuda või luua mingit kindlat viisi siit ilmast lahkumiseks. On ahastust, millest me ei pääse ja mingil viisil jõuab see kunagi igaüheni meist. Pigem tahaksin ma teha ruumi, füüsilist ruumi, et lubada elul orgaaniliselt lõpuni kulgeda nii, et lihtsalt kustumise asemel oleks vananemine ja suremine kui tugev lõpunoot meie elule. Me ei leia lahendust surmale. Ma tean, et mõned teist otsivad seda.
(Laughter)
(Publik naerab)
Meanwhile, we can --
Seni aga --
(Laughter)
(Publik naerab)
We can design towards it. Parts of me died early on, and that's something we can all say one way or another. I got to redesign my life around this fact, and I tell you it has been a liberation to realize you can always find a shock of beauty or meaning in what life you have left, like that snowball lasting for a perfect moment, all the while melting away. If we love such moments ferociously, then maybe we can learn to live well -- not in spite of death, but because of it. Let death be what takes us, not lack of imagination.
Seni aga võime püüda seda kaunimaks muuta. Osa minust suri juba noorelt ja see on miski, mida mingil moel saab öelda iga inimene. Ma olen sellele toetudes saanud oma elu muuta ning võin öelda, et on äärmiselt vabastav mõista, et jahmatavat ilu või tähenduslikkust on võimalik leida igal elu hetkel, täpselt nagu see lumepall, mis oli hetkeks mu käes ning samal ajal juba sulas. Kui me armastame selliseid hetki kirega, siis võibolla õpima elama nii, et me ei trotsi surma, vaid mööname selle paratamatust. Las olla surm see, mis meid võtab ning mitte kujutlusvõime puudus.
Thank you.
Tänan!
(Applause)
(Aplaus)