I am British.
Ma olen britt.
(Laughter)
(Naer)
(Applause)
(Aplaus)
Never before has the phrase "I am British" elicited so much pity.
Kunagi varem ei ole lause "Ma olen britt" tekitanud niipalju haletsust.
(Laughter)
(Naer)
I come from an island where many of us like to believe there's been a lot of continuity over the last thousand years. We tend to have historically imposed change on others but done much less of it ourselves.
Ma olen pärit saarelt, kus paljudele meeldib uskuda, et me pole viimase aastatuhande jooksul eriti muutnud. Ajaloo vältel oleme küll teisi sundinud muutuma, aga ennast oleme muutnud palju vähem.
So it came as an immense shock to me when I woke up on the morning of June 24 to discover that my country had voted to leave the European Union, my Prime Minister had resigned, and Scotland was considering a referendum that could bring to an end the very existence of the United Kingdom. So that was an immense shock for me, and it was an immense shock for many people, but it was also something that, over the following several days, created a complete political meltdown in my country. There were calls for a second referendum, almost as if, following a sports match, we could ask the opposition for a replay. Everybody was blaming everybody else. People blamed the Prime Minister for calling the referendum in the first place. They blamed the leader of the opposition for not fighting it hard enough. The young accused the old. The educated blamed the less well-educated. That complete meltdown was made even worse by the most tragic element of it: levels of xenophobia and racist abuse in the streets of Britain at a level that I have never seen before in my lifetime. People are now talking about whether my country is becoming a Little England, or, as one of my colleagues put it, whether we're about to become a 1950s nostalgia theme park floating in the Atlantic Ocean.
Seetõttu oli minu jaoks kohutav šokk, kui 24. juunil ärgates avastasin, et Suurbritannia oli hääletanud Euroopa Liidust väljaastumise poolt, peaminister oli tagasi astunud, ja et Šotimaa kaalus referendumit, millega Ühendkuningriik oma eksistentsi lõpetaks. Nii et minu jaoks oli see kohutav šokk, nagu oli see šokk paljude teistegi jaoks. Aga see oli ka midagi, mis järgnevate päevade jooksul tekitas Suurbritannias täieliku poliitilise kokkuvarisemise. Oli neid, kes nõudsid uut referendumit justkui spordis saaks peale kaotust vastaselt nõuda uut mängu. Kõik süüdistasid kedagi teist. Rahvas süüdistas peaministrit, et too oli referendumi korraldanud. Opositsiooniliidrit süüdistati, et ta võidelnud piisavalt. Noored süüdistasid vanu. Haritud süüdistasid vähemharituid. Selle täieliku kokkuvarisemise tegi veelgi hullemaks üks kohutav nähtus, mis sellega kaasnes: nii palju ksenofoobia ja rassiviha ilmingud Suurbritannia tänavatel, pole ma elus kunagi varem näinud. Arutletakse selle üle, kas Suurbritannia on muutumas Väikeseks Inglismaaks, või nagu üks mu kolleeg ütles, kas meist saab 1950ndate stiilis nostalgiline teemapark mis hulbib Atlandi ookeanis.
(Laughter)
(Naer)
But my question is really, should we have the degree of shock that we've experienced since? Was it something that took place overnight? Or are there deeper structural factors that have led us to where we are today? So I want to take a step back and ask two very basic questions. First, what does Brexit represent, not just for my country, but for all of us around the world? And second, what can we do about it? How should we all respond?
Aga ma tahaksin hoopis küsida, kas me üldse peaksime olema nüüd nii šokeeritud? Kas see kõik juhtus tõesti üleöö? Või on siin mängus sügavamad strukturaalsed põhjused, mis on meid sellise olukorrani viinud? Niisiis astuksin sammu tagasi ja esitaksin kaks põhimõttelist küsimust. Esiteks, mida Brexit tähendab, ja seda mitte ainult Suurbritannias, vaid meie kõigi jaoks üle kogu maailma? Ja teiseks, mida meil tuleks teha? Kuidas peaksime reageerima?
So first, what does Brexit represent? Hindsight is a wonderful thing. Brexit teaches us many things about our society and about societies around the world. It highlights in ways that we seem embarrassingly unaware of how divided our societies are. The vote split along lines of age, education, class and geography. Young people didn't turn out to vote in great numbers, but those that did wanted to remain. Older people really wanted to leave the European Union. Geographically, it was London and Scotland that most strongly committed to being part of the European Union, while in other parts of the country there was very strong ambivalence. Those divisions are things we really need to recognize and take seriously. But more profoundly, the vote teaches us something about the nature of politics today. Contemporary politics is no longer just about right and left. It's no longer just about tax and spend. It's about globalization. The fault line of contemporary politics is between those that embrace globalization and those that fear globalization.
Esiteks, mida Brexit tähendab? Tagantjärele tarkus on tore. Brexit ütleb nii mõndagi meie ühiskonna kohta ja ka teiste ühiskondade kohta kõikjal maailmas. Brexit toob selgelt välja, kui piinlikult pimedad oleme olnud oma ühiskonna lõhestatuse osas. Hääled jagunesid tulenevalt vanusest haridusest, sotsiaalsest klassist ja elukohast. Noorte valimisaktiivsus polnud teab mis suur, aga need, kes osalesid, hääletasid jäämise poolt. Vanemad inimesed tahtsid siiralt Euroopa Liidust välja astuda. Piirkondlikult olid London ja Šotimaa kõige rohkem Euroopa Liitu jäämise poolt, samas kui mujal Suurbritannias oli seis märksa vastuolulisem. Ilmenud vastuseisu tuleb tunnistada ja tõsiselt võtta. Aga eelkõige tuleb hääletustulemust võtta kui õppetundi kaasaegse poliitika olemuse kohta. Kaasaegne poliitline maastik ei jagune rangelt parem- ja vasakpoolseks. Põhiküsimus ei ole enam maksudes ja kulutustes. Küsimus on globaliseerumises. Poliitikud jagunevad tänapäeval kaheks: need, kes lähevad globaliseerumisega kaasa ja need, kes globaliseerumist kardavad.
(Applause)
(Aplaus)
If we look at why those who wanted to leave -- we call them "Leavers," as opposed to "Remainers" -- we see two factors in the opinion polls that really mattered. The first was immigration, and the second sovereignty, and these represent a desire for people to take back control of their own lives and the feeling that they are unrepresented by politicians. But those ideas are ones that signify fear and alienation. They represent a retreat back towards nationalism and borders in ways that many of us would reject. What I want to suggest is the picture is more complicated than that, that liberal internationalists, like myself, and I firmly include myself in that picture, need to write ourselves back into the picture in order to understand how we've got to where we are today. When we look at the voting patterns across the United Kingdom, we can visibly see the divisions. The blue areas show Remain and the red areas Leave. When I looked at this, what personally struck me was the very little time in my life I've actually spent in many of the red areas. I suddenly realized that, looking at the top 50 areas in the UK that have the strongest Leave vote, I've spent a combined total of four days of my life in those areas. In some of those places, I didn't even know the names of the voting districts. It was a real shock to me, and it suggested that people like me who think of ourselves as inclusive, open and tolerant, perhaps don't know our own countries and societies nearly as well as we like to believe.
Kui vaatame lähemalt, miks siis osad eelistasid lahkuda - nimetagem neid lahkujateks ja teisi jääjateks, siis näeme, et arvamusküsitlustes tõusis eristavana esile kaks teemat. Esimene teema oli sisseränne ja teine suveräänsus, mis mõlemad peegeldavad inimeste tahet taastada kontroll oma elu üle, ja arvamust, et poliitikud ei seisa nende huvide eest. Selline mõtlemine on aga märk hirmust ja võõrandumisest. See tähistab tagasipöördumist natsionalismi ja piiride juurde, millega paljud meist nõustuda ei saaks. Ma väidan seega, et asjad on keerulisemad, kui paistab, et liberaalsed internatsionalistid nagu ma ise - ja ma pean end kindlalt selle maailmavaate esindajaks, peavad end taas pildile tooma, selleks et mõista, kuidas me oleme praeguse olukorrani jõudnud. Kui vaadata hääletustulemuste jagunemist Suurbritannias tervikuna, on eraldusjooned väga selged. Sinised piirkonnad on jäämise poolt ja punased alad lahkumise poolt. Seda pilti vaadates jahmatas mind, kui vähe ma olen tegelikult käinud neis piirkondades, mis on märgitud punasega. Äkki sain aru, et kui võtta 50 suurimat Suurbritannia piirkonda, kus oli kõige enam lahkumise pooldajaid, olen ma neis paigus viibinud elu jooksul kokku vast 4 päeva. Leidus kohti, mille nimesid ma ei teadnudki. See avastus šokeeris mind, sest see tähendas, et minusugused, kes me peame end sõbralikuks, avatuks ja tolerantseks, äkki ei tunnegi oma kodumaad ega siinseid inimesi sugugi nii hästi, kui ise arvame.
(Applause)
(Aplaus)
And the challenge that comes from that is we need to find a new way to narrate globalization to those people, to recognize that for those people who have not necessarily been to university, who haven't necessarily grown up with the Internet, that don't get opportunities to travel, they may be unpersuaded by the narrative that we find persuasive in our often liberal bubbles.
Kõige keerulisem ongi leida see tee, kuidas õnnestuks tuua globaliseerumine ka nende inimesteni, mõistes, et neid, kes pole ehk õppinud ülikoolis, kes ei pruugi olla kasvanud üles Internetiga, kel pole olnud võimalusi reisimiseks, ei pruugi veenda samad argumendid, mis on veenvad meie jaoks,
(Applause)
kes me elame oma liberaalses mullis. (Aplaus)
It means that we need to reach out more broadly and understand. In the Leave vote, a minority have peddled the politics of fear and hatred, creating lies and mistrust around, for instance, the idea that the vote on Europe could reduce the number of refugees and asylum-seekers coming to Europe, when the vote on leaving had nothing to do with immigration from outside the European Union. But for a significant majority of the Leave voters the concern was disillusionment with the political establishment. This was a protest vote for many, a sense that nobody represented them, that they couldn't find a political party that spoke for them, and so they rejected that political establishment.
Tuleb kõnetada ja mõista senisest suuremat osa ühiskonnast. Lahkumisreferendumil purjetas vähemus hirmutamise ja vihaõhutamise laineharjal, luues valesid ja usaldamatust tekitades illusiooni, et see rahvahääletus võiks kuidagi vähendada põgenike arvu, kes tulevad Euroopasse varjupaika otsima, samas kui Euroopa Liitu jäämise referendumil polnud vähematki pistmist väljaspoolt Euroopat tuleva sisserändega. Aga enamuse lahkumise poolt hääletanute jaoks oli põhimureks pettumine poliitikas ja poliitikutes. Paljude jaoks oli see protestihääletus, võimalus öelda, et neid ei esinda keegi, et nad ei leidnud ühtki poliitilist parteid, mis kaitseks nende huve ja seetõttu hääletasid nad poliitilise eliidi vastu.
This replicates around Europe and much of the liberal democratic world. We see it with the rise in popularity of Donald Trump in the United States, with the growing nationalism of Viktor Orbán in Hungary, with the increase in popularity of Marine Le Pen in France. The specter of Brexit is in all of our societies.
Sama toimub ka mujal Euroopas ja enamikes liberaalsetes demokraatlikes riikides. Seda näitab Donald Trumpi populaarsuse kasv USAs, Viktor Orbani tõusev natsionalism Ungaris, Marine Le Peni populaarsuse kasv Prantsusmaal. Brexiti potentsiaal on olemas kõigis meie ühiskondades.
So the question I think we need to ask is my second question, which is how should we collectively respond? For all of us who care about creating liberal, open, tolerant societies, we urgently need a new vision, a vision of a more tolerant, inclusive globalization, one that brings people with us rather than leaving them behind.
Arvan, et siin tuleks hoopis küsida minu teist küsimust: nimelt, kuidas tuleks sellele üheskoos reageerida? Me kõik, kellele on oluline liberaalse avatud ja salliva ühiskonna loomine, vajame kiiremas korras uut visiooni, visiooni sallivamast ja kaasavamast globaliseerumisest, mis võtaks inimesed endaga kaasa, mitte ei jätaks maha.
That vision of globalization is one that has to start by a recognition of the positive benefits of globalization. The consensus amongst economists is that free trade, the movement of capital, the movement of people across borders benefit everyone on aggregate. The consensus amongst international relations scholars is that globalization brings interdependence, which brings cooperation and peace. But globalization also has redistributive effects. It creates winners and losers. To take the example of migration, we know that immigration is a net positive for the economy as a whole under almost all circumstances. But we also have to be very aware that there are redistributive consequences, that importantly, low-skilled immigration can lead to a reduction in wages for the most impoverished in our societies and also put pressure on house prices. That doesn't detract from the fact that it's positive, but it means more people have to share in those benefits and recognize them.
Selline globaliseerumise visioon peaks algama globaliseerumise positiivsete külgede nägemisest. Majandusteadlased on üksmeelel, et vabakaubandus, kapitali vaba liikumine, inimeste vaba liikumine, on kõigile kokkuvõttes kasulik. Rahvusvaheliste suhete eksperdid on ühel nõul selles, et globaliseerumine loob vastastikkuse sõltuvuse, mis omakorda viib koostööle ja rahule. Siiski on globaliseerumisel ka ümberjaotamise efekt. Ta tekitab võitjaid ja kaotajaid. Näiteks sisserände puhul on teada, et tervikuna on sisserändel majandusele peaaegu alati positiivne mõju, ükskõik, mis olukorras ja tingimustel. Samas tuleb selgelt teadvustada, et see toob endaga kaasa ümberjaotamise. Pole vähetähtis, et madalate oskustega inimeste sisseränne võib tuua kaasa palgataseme languse vähekindlustatud ühiskonnagruppides, ja samuti avaldada survet kinnisvarahindadele. Tervikuna on sisserände mõju siiski positiivne, kuid see tähendab, et on rohkem neid, kes seda kasu peavad omavahel jagama ja nendega arvestama.
In 2002, the former Secretary-General of the United Nations, Kofi Annan, gave a speech at Yale University, and that speech was on the topic of inclusive globalization. That was the speech in which he coined that term. And he said, and I paraphrase, "The glass house of globalization has to be open to all if it is to remain secure. Bigotry and ignorance are the ugly face of exclusionary and antagonistic globalization."
2002. aastal pidas endine ÜRO peasekretär Kofi Annan kõne Yale'i Ülikoolis. Selle kõne teemaks oli kaasav globaliseerumine. See väljend saigi alguse tema kõnest. Ja ta ütles, parafraseerin teda: 'Globaliseerumise kasvuhoone peab olema kõikidele avatud, vaid nii saab ta jääda turvaliseks. Eelarvamused ja hoolimatus on globaliseerumise valikulisust ja vastandumist peegeldav inetu pale.
That idea of inclusive globalization was briefly revived in 2008 in a conference on progressive governance involving many of the leaders of European countries. But amid austerity and the financial crisis of 2008, the concept disappeared almost without a trace. Globalization has been taken to support a neoliberal agenda. It's perceived to be part of an elite agenda rather than something that benefits all. And it needs to be reclaimed on a far more inclusive basis than it is today.
Kaasava globaliseerumise kontseptsioon tõusis uuesti päevakorrale 2008. aastal edumeelse riigivalitsemise konverentsil, kus osalesid paljude Euroopa riikide valitsusjuhid. Kuna 2008. aasta märksõnadeks olid kärped ja finantskriis, siis kadus see kontseptsioon peaaegu jäljetult. Arvatakse, et globaliseerumine toetab eelkõige neoliberaalset maailmavaadet. Seda peetakse pigem eliidi projektiks, kui millekski, mis toob kasu kõigile. Seda tuleks aga taaskäivitada oluliselt kaasavamana, kui see praegu on.
So the question is, how can we achieve that goal? How can we balance on the one hand addressing fear and alienation while on the other hand refusing vehemently to give in to xenophobia and nationalism? That is the question for all of us. And I think, as a social scientist, that social science offers some places to start. Our transformation has to be about both ideas and about material change, and I want to give you four ideas as a starting point.
Küsimus aga ongi selles, kuidas seda eesmärki saavutada. Kuidas küll tasakaalustada vajadust arvestada hirme ja võõrandumist samal ajal hoidudes järeleandmast ksenofoobilistele ja natsionalistlikele tendentsidele? Seda peaksime kõik endalt küsima. Ma leian sotsiaalteadlasena, et just sotsiaalteadused oleks siin heaks lähtepunktiks. Ümberkujunemine peaks hõlmama nii mõtlemist kui ka materiaalset külge ja alustuseks pakuksin välja neli ideed, kust võiks alustada.
The first relates to the idea of civic education. What stands out from Brexit is the gap between public perception and empirical reality. It's been suggested that we've moved to a postfactual society, where evidence and truth no longer matter, and lies have equal status to the clarity of evidence. So how can we --
Esimene ettepanek puudutab kodanikuharidust. Mis Brexiti puhul silma torkab, on suur erinevus inimeste arvamuste ja tegeliku reaalsuse vahel. Öeldakse, et oleme jõudnud post-faktuaalsesse ühiskonda, kus tõendamine ja tõde pole enam olulised ja valed on sama head kui kindlad faktid. Seega, kuidas oleks võimalik --
(Applause)
(Aplaus)
How can we rebuild respect for truth and evidence into our liberal democracies? It has to begin with education, but it has to start with the recognition that there are huge gaps.
Kuidas saaksime liberaalses demokraatias taastada austuse tõe ja faktide vastu? Kõik peab algama haridusest, aga esmalt tuleb endale tunnistada, et meil on suuri vajakajäämisi.
In 2014, the pollster Ipsos MORI published a survey on attitudes to immigration, and it showed that as numbers of immigrants increase, so public concern with immigration also increases, although it obviously didn't unpack causality, because this could equally be to do not so much with numbers but the political and media narrative around it. But the same survey also revealed huge public misinformation and misunderstanding about the nature of immigration. For example, in these attitudes in the United Kingdom, the public believed that levels of asylum were a greater proportion of immigration than they were, but they also believed the levels of educational migration were far lower as a proportion of overall migration than they actually are. So we have to address this misinformation, the gap between perception and reality on key aspects of globalization. And that can't just be something that's left to our schools, although that's important to begin at an early age. It has to be about lifelong civic participation and public engagement that we all encourage as societies.
2014. avaldas uuringufirma Ipsos MORI immigratsiooni puudutava arvamusküsitluse tulemused, mis näitas, et kui sisserändajate arv kasvab, teravneb ka avalikkuse hoiak immigratsiooni suhtes, kuigi otsest põhjuslikku seost ei saanud välja tuua, sest samahästi võis see tulla mitte sisserändajate arvust, vaid poliitilisest foonist ja sellest, kuidas meedia asjast räägib. Samast uuringust tuli ka välja, milline kohutav valeinfo ja eelarvamused sisserände teemat ümbritsevad. Näiteks arvavad Suurbritannia inimesed, et varjupaiga otsijaid on sisserännanute hulgas märksa rohkem, kui neid tegelikult on. Samuti arvati, et siia õppima tulevate välismaalaste osakaal on sisserändajate hulgas palju madalam, kui see tegelikult on. Selle valeinfoga tuleb midagi ette võtta, et vähendada lõhet ettekujutuse ja tegelikkuse vahel globaliseerumise olulistes aspektides. See ei saa olla vaid koolide ülesanne, kuigi on oluline alustada võimalikult vara Vaja on kodanike elukestvat osalust ja avalikkuse kaasatust, mida me kõik oma ühiskonnas püüame toetada.
The second thing that I think is an opportunity is the idea to encourage more interaction across diverse communities.
Teine ettepanek, milles näen võimalikku lahendust on erinevate kogukondade vahelise läbikäimise soodustamine.
(Applause)
(Aplaus)
One of the things that stands out for me very strikingly, looking at immigration attitudes in the United Kingdom, is that ironically, the regions of my country that are the most tolerant of immigrants have the highest numbers of immigrants. So for instance, London and the Southeast have the highest numbers of immigrants, and they are also by far the most tolerant areas. It's those areas of the country that have the lowest levels of immigration that actually are the most exclusionary and intolerant towards migrants.
Üks asi, mis on mulle Suurbritannias silma hakanud seoses suhtumisega immigratsiooni, on paradoksaalselt see, et need piirkonnad, kus ollakse immigratsiooni suhtes kõige tolerantsemad, on piirkonnad, kus sisserändajaid on kõige enam. Nii näiteks on kõige rohkem immigrante Londonis ja riigi kaguosas, samas on need piirkonnad teistest tunduvalt tolerantsemad. Samas on piirkonnad, kus sisserändajate osakaal on kõige madalam ka kõige tõrjuvamad ja mitte-sallivamad.
So we need to encourage exchange programs. We need to ensure that older generations who maybe can't travel get access to the Internet. We need to encourage, even on a local and national level, more movement, more participation, more interaction with people who we don't know and whose views we might not necessarily agree with.
Nii et kindlasti tuleks edendada vahetusprogramme. Tuleb luua võimalusi, et vanemad inimesed, kes ehk ei saa reisida, saaksid kasutada internetti. Tuleks toetada võimalusi reisimiseks nii kohalikul kui ka riigi tasandil, rohkem osalemist, rohkem suhtlemist nende inimestega, keda veel ei tunne ja kellega me ehk ei pruugi alati sama meelt olla.
The third thing that I think is crucial, though, and this is really fundamental, is we have to ensure that everybody shares in the benefits of globalization. This illustration from the Financial Times post-Brexit is really striking. It shows tragically that those people who voted to leave the European Union were those who actually benefited the most materially from trade with the European Union. But the problem is that those people in those areas didn't perceive themselves to be beneficiaries. They didn't believe that they were actually getting access to material benefits of increased trade and increased mobility around the world.
Kolmas asi on aga minu arust võtmetähtsusega, tegu on põhimõttelise küsimusega: kõikidel peab olema võimalus saada osa globaliseerumise positiivsetest külgedest. See Financial Timesis peale Brexitit avaldatud pilt on rabavalt kõnekas. On väga selgelt näha, kuidas need, kes hääletasid lahkumise poolt on just need, kes rahaliselt kõige enam said kasu kaubavahetusest Euroopa Liiduga. Häda on aga selles, et nende piirkondade elanikud ei saanud ise arugi, et nad midagi kasu on saanud. Nad ei olnud aimugi, et tegelikult on nende võimalused paremad just tänu suurenenud kaubavahetusele ja inimeste lihtsamale liikumisele.
I work on questions predominantly to do with refugees, and one of the ideas I spent a lot of my time preaching, mainly to developing countries around the world, is that in order to encourage the integration of refugees, we can't just benefit the refugee populations, we also have to address the concerns of the host communities in local areas. But in looking at that, one of the policy prescriptions is that we have to provide disproportionately better education facilities, health facilities, access to social services in those regions of high immigration to address the concerns of those local populations. But while we encourage that around the developing world, we don't take those lessons home and incorporate them in our own societies.
Ma ise tegelen peamiselt põgenikke puudutavate teemadega ja üks ideedest, mida ma ikka ja alati kõigile räägin, eriti just erinevates arengumaades, on see, et põgenike paremaks integreerimiseks ei piisa vaid põgenike heaks asjade tegemisest, vaid tuleb tegeleda nende kogukondadega, kuhu sisserändajad elama asuvad. Selle teema puhul soovitan võtta aluseks lähenemine, et nendes piirkondades tuleb pakkuda keskmisest parema taristut nii koolide kui ka ka tervishoiu osas, paremat sotsiaalteenuste kättesaadavust just neis piirkondades, kus on rohkem sisserändajaid, et arvestada kohalike elanike vajadustega. Samas kui räägime sellise tegevuse olulisusest mujal maailmas, ei tee me samamoodi oma riigis ja ei rakenda neid oma ühiskonnas.
Furthermore, if we're going to really take seriously the need to ensure people share in the economic benefits, our businesses and corporations need a model of globalization that recognizes that they, too, have to take people with them.
Veelgi enam, kui me tõesti tahame saavutada tulemusi, siis tuleb korraldada ka majandusliku kasu jõudmine inimesteni, ettevõtetel ja organisatsioonidel peaks olema globaliseerumise mudel, mis annaks ka neile võimaluse inimesi sellesse teemasse kaasata.
The fourth and final idea I want to put forward is an idea that we need more responsible politics. There's very little social science evidence that compares attitudes on globalization. But from the surveys that do exist, what we can see is there's huge variation across different countries and time periods in those countries for attitudes and tolerance of questions like migration and mobility on the one hand and free trade on the other. But one hypothesis that I think emerges from a cursory look at that data is the idea that polarized societies are far less tolerant of globalization. It's the societies like Sweden in the past, like Canada today, where there is a centrist politics, where right and left work together, that we encourage supportive attitudes towards globalization. And what we see around the world today is a tragic polarization, a failure to have dialogue between the extremes in politics, and a gap in terms of that liberal center ground that can encourage communication and a shared understanding. We might not achieve that today, but at the very least we have to call upon our politicians and our media to drop a language of fear and be far more tolerant of one another.
Neljas ja viimane ettepanek, millest tahaksin teha, on vajadus vastutustundlikuma poliitika järele. Sotsiaalteadlased on teinud väga vähe uurimusi, mis võrdleksid suhtumist globaliseerumisse. Aga nendes uurimustes, mis on tehtud, ilmneb tohutult suuri erinevusi hoiakutes ja sallivuse tasemes erinevates riikides ja erinevatel ajahetkedel ühelt poolt migratsiooni ja liikuvuse suhtes ja teiselt poolt vabakaubanduse suhtes. Hüpotees, mis minu arvates statistikat vaadates selgelt välja tuleb, on see, et polariseeritud ühiskonnad on globaliseerumise suhtes vähem tolerantsed. Ühiskondades, nagu seda oli varasemalt Rootsis ja praegu Kanadas, kus poliitika on tsentristlik, kus vasak- ja paremjõud teevad koostööd, kus on võimalik edendada globaliseerumise suhtes positiivseid hoiakuid. Samas näeme tänapäeva maailmas traagilist polariseerumist, suutmatust dialoogiks äärmuslike poliitiliste jõudude vahel ja liberaal-tsentristliku lähenemise puudumist, mis soodustaks kommunikatsiooni ja ühisele arusaamale jõudmist. Isegi kui meil koheselt ei õnnestu seda saavutada, peaksime vähemalt kutsuma üles oma poliitikuid ja meediat hoiduma hirmu õhutamisest ja olema üksteise vastu palju sallivam.
(Applause)
(Aplaus)
These ideas are very tentative, and that's in part because this needs to be an inclusive and shared project.
Need ideed on üsna esialgsed, osalt ka seetõttu, et see peaks olema kaasav ja ühine ettevõtmine.
I am still British. I am still European. I am still a global citizen. For those of us who believe that our identities are not mutually exclusive, we have to all work together to ensure that globalization takes everyone with us and doesn't leave people behind. Only then will we truly reconcile democracy and globalization.
Ma olen endiselt britt. Olen endiselt eurooplane. Olen endiselt maailmakodanik. Nende jaoks meie hulgast, kes usuvad, et meie identiteedid ei ole üksteist välistavad, meil tuleb üheskoos pingutada selle nimel, et globaliseerumine võtaks meid kõiki kaasa ja ei jätaks kedagi maha. Vaidnii on võimalik päriselt ühendada demokraatia ja globaliseerumine.
Thank you.
Aitäh!
(Applause)
(Aplaus)