Speaking up is hard to do. I understood the true meaning of this phrase exactly one month ago, when my wife and I became new parents. It was an amazing moment. It was exhilarating and elating, but it was also scary and terrifying. And it got particularly terrifying when we got home from the hospital, and we were unsure whether our little baby boy was getting enough nutrients from breastfeeding. And we wanted to call our pediatrician, but we also didn't want to make a bad first impression or come across as a crazy, neurotic parent. So we worried. And we waited. When we got to the doctor's office the next day, she immediately gave him formula because he was pretty dehydrated. Our son is fine now, and our doctor has reassured us we can always contact her. But in that moment, I should've spoken up, but I didn't.
Enda eest seismine on raske. Sain sellest päriselt aru täpselt kuu aega tagasi, kui meist naisega said lapsevanemad. See oli imeline hetk. See oli vapustav ja fantastiline, aga see oli ka hirmutav ja õudne. Asi läks eriti kriitiliseks, kui saime haiglast koju ja me ei saanud täpselt aru, kas meie pisipoeg saab rinnapiimast ikka piisavalt toitu. Tahtsime helistada oma lastearstile, aga samas ei soovinud jätta negatiivset esmamuljet, või paista ülinärviliste vanematena. Nii et muretsesime ja ootasime. Kui järgmisel päeval arsti juurde läksime, andis arst viivitamatult beebile piimasegu, sest tal oli vedelikupuudus. Nüüd on meie poisiga kõik hästi, ja teame, et võime oma arstiga iga kell ühendust võtta, aga sel hetkel oleksin pidanud enda eest seisma, aga ma ei teinud seda.
But sometimes we speak up when we shouldn't, and I learned that over 10 years ago when I let my twin brother down. My twin brother is a documentary filmmaker, and for one of his first films, he got an offer from a distribution company. He was excited, and he was inclined to accept the offer. But as a negotiations researcher, I insisted he make a counteroffer, and I helped him craft the perfect one. And it was perfect -- it was perfectly insulting. The company was so offended, they literally withdrew the offer and my brother was left with nothing.
Mõnikord tehakse suu lahti seal, kus seda ei peaks tegema. Selle õppetunni sain 10 aastat tagasi, kui oma kaksikvenda alt vedasin. Mu kaksikvend teeb dokfilme ja ühe oma esimese filmiga seoses sai ta koostööpakkumise levifirmalt. Ta oli väga elevil ja tahtis kohe pakkumist vastu võtta. Aga läbirääkimiste asjatundjana soovitasin tal kindlasti teha oma pakkumine. Aitasingi tal koostada perfektse vastupakkumise. Ja see oli täiuslik - see oli täiuslikult solvav... Firma solvus sellest pakkumisest niivõrd, et nad võtsid oma pakkumise tagasi ja mu vennale jäid tühjad pihud.
And I've asked people all over the world about this dilemma of speaking up: when they can assert themselves, when they can push their interests, when they can express an opinion, when they can make an ambitious ask.
Olen kõikjal maailmas küsinud inimestelt, kuidas nad tajuvad enda eest seismise dilemmat ennast maksma pannes oma huve läbisurudes, oma arvamust avaldades, soovides kelleltki midagi saada.
And the range of stories are varied and diverse, but they also make up a universal tapestry. Can I correct my boss when they make a mistake? Can I confront my coworker who keeps stepping on my toes? Can I challenge my friend's insensitive joke? Can I tell the person I love the most my deepest insecurities?
Lood, mida kuulsin, olid väga erinevad, aga siiski joonistus välja üks universaalne muster Kas ma võin oma ülemust parandada kui ta eksib? Kas võin astuda vastu kolleegile, kes pidevalt minust üle sõidab? Kas võin teha sõbrale märkuse kui tema nali on kohatu? Kas võin oma kõige armsamale inimesele rääkida oma suurimatest muredest?
And through these experiences, I've come to recognize that each of us have something called a range of acceptable behavior. Now, sometimes we're too strong; we push ourselves too much. That's what happened with my brother. Even making an offer was outside his range of acceptable behavior. But sometimes we're too weak. That's what happened with my wife and I. And this range of acceptable behaviors -- when we stay within our range, we're rewarded. When we step outside that range, we get punished in a variety of ways. We get dismissed or demeaned or even ostracized. Or we lose that raise or that promotion or that deal.
Läbi nende kogemuste olen ma hakanud mõistma, et igaühe jaoks on olemas teatud piirid, kus käitumine on aktsepteeritav. Vahel võime olla liiga jõulised, ja minna üle enda jaoks sobiva piiri Nii oli see minu venna loos. Isegi vastupakkumise tegemine oli midagi sellist, mida ta tegelikult ei teeks. Teinekord oleme aga liiga pehmed. Nii oli see minu ja mu naisega. See sobiva käitumise piir toimib nii, et kui oma piiridest kinni peetakse, läheb kõik hästi, kui aga oma piiridest üle minnakse, tabavad igasugused tagasilöögid. Meid võidakse eemale tõugata, alandada või isegi maha kanda. Võime ilma jääda palgatõusust, edutamisest või äritehingust.
Now, the first thing we need to know is: What is my range? But the key thing is, our range isn't fixed; it's actually pretty dynamic. It expands and it narrows based on the context. And there's one thing that determines that range more than anything else, and that's your power. Your power determines your range. What is power? Power comes in lots of forms. In negotiations, it comes in the form of alternatives. So my brother had no alternatives; he lacked power. The company had lots of alternatives; they had power. Sometimes it's being new to a country, like an immigrant, or new to an organization or new to an experience, like my wife and I as new parents. Sometimes it's at work, where someone's the boss and someone's the subordinate. Sometimes it's in relationships, where one person's more invested than the other person.
Esimese asjana tuleks teada, millised on minu piirid. Siiski tuleb meeles pidada, et piirid pole kivisse raiutud, tegelikult on piirid üsna painlikud. Piirid laienevad või ahenevad sõltuvalt kontekstist. On üks ääretult oluline faktor, mis määratleb piiride ulatuse. See on võim, mis sul on. Sinu võim paneb paika piiride ulatuse. Mida tähendab võim? Võimu on mitmesugust. Läbirääkimiste puhul peitub võim olemasolevates valikuvõimalustes. Minu vennal polnud mingit alternatiivi, seega puudus tal võim. Kirjastusel oli palju valikuvõimalusi, võim oli nende käes. Juhtub, et oled uuel maal, nagu immigrandid või oled uuel töökohal või teed midagi esimest korda nagu me naisega olime esimest korda lapsevanemad. Nii võib juhtuda tööl, kus üks on ülemus ja teine on alluv. Nii võib juhtuda suhtes, kuhu üks on panustanud rohkem kui teine.
And the key thing is that when we have lots of power, our range is very wide. We have a lot of leeway in how to behave. But when we lack power, our range narrows. We have very little leeway. The problem is that when our range narrows, that produces something called the low-power double bind. The low-power double bind happens when, if we don't speak up, we go unnoticed, but if we do speak up, we get punished.
Põhiline on siin see, et kui meil on palju võimu, on meie piirid väga avarad. Meil on käitumise mõttes palju manööverdamisruumi. Aga kui võimu on vähe, on ka piirid ahtamad. Manööverdamisruumi on napilt. Probleem võimaluste piiratuse olukorras on selles, et ilmneb võimuvähesuse paradoks. Vähese võimu paradoks seisneb selles, et kui me enda eest ei seisa, siis meid ei panda tähele, aga kui enda eest välja astume, siis saame karistada.
Now, many of you have heard the phrase the "double bind" and connected it with one thing, and that's gender. The gender double bind is women who don't speak up go unnoticed, and women who do speak up get punished. And the key thing is that women have the same need as men to speak up, but they have barriers to doing so. But what my research has shown over the last two decades is that what looks like a gender difference is not really a gender double bind, it's a really a low-power double bind. And what looks like a gender difference are really often just power differences in disguise. Oftentimes we see a difference between a man and a woman or men and women, and think, "Biological cause. There's something fundamentally different about the sexes." But in study after study, I've found that a better explanation for many sex differences is really power. And so it's the low-power double bind. And the low-power double bind means that we have a narrow range, and we lack power. We have a narrow range, and our double bind is very large.
Ilmselt on paljud teist kuulnud sellest paradoksist, ühes konkreetses kontekstis, seoses soolise võrdõiguslikkusega. Sooline paradoks on selles, et kui naised enda eest ei seisa, siis neid ei märgata aga need naised, kes enda eest välja astuvad, saavad karistada. On selge, et naistel on vaja samuti enda eest seista nagu meestel, aga nende puhul on tõkked ees. Minu teadustööst on viimase kahekümne aasta jooksul selgunud, et mis esmapilgul võib tunduda soolise erinevusena, ei ole mitte alati sooline paradoks vaid vähese võimu paradoks. Mis esmapilgul tundub soolise esinevusena, tuleneb tegelikult ebavõrdsest võimuvahekorrast. Pahatihti nähes erinevusi naiste ja meeste vahel arvame, et erinevuse põhjus on bioloogiline. Et mehed ja naised ongi sünnilt erinevad. Oma uurimustöös olen ikka ja jälle jõudnud selleni, et sooliste erinevuste puhul on tegelik põhjus hoopis mõjuvõimus. Siit tuleb ka vähese võimu paradoks. Vähese võimu paradoks tähendab seda, et meie piirid on ahtad ja meil ei ole võimu. Meie valikud on piiratud ja meid kammitseb võimu puudumine.
So we need to find ways to expand our range. And over the last couple decades, my colleagues and I have found two things really matter. The first: you seem powerful in your own eyes. The second: you seem powerful in the eyes of others. When I feel powerful, I feel confident, not fearful; I expand my own range. When other people see me as powerful, they grant me a wider range. So we need tools to expand our range of acceptable behavior. And I'm going to give you a set of tools today. Speaking up is risky, but these tools will lower your risk of speaking up.
Oleks vaja leida võimalusi oma valikute mitmekesistamiseks. Paarikümne aastaga on meil kolleegidega saanud selgeks, et tegelikult loeb kaks asja. Esiteks: kui inimene ise tunnetab, et tal on võimu. Teiseks: kui teised arvavad, et mul on võimu. Kui tunnen, et mul on mõjuvõim, siis olen enesekindel ja ei karda midagi. Ma avardan oma valikuvõimalusi. Kui teised arvavad, et mul on mõjuvõimu, siis annavad nad mulle rohkem võimalusi. Niisiis on vaja vahendeid, et suurendada oma valikuvõimalusi käitumiseks. Annangi teile täna vastava tööriistakomplekti. Enda eest seismine on riskantne, aga nende vahenditega vähendate väljaütlemiste võimalikku riski.
The first tool I'm going to give you got discovered in negotiations in an important finding. On average, women make less ambitious offers and get worse outcomes than men at the bargaining table. But Hannah Riley Bowles and Emily Amanatullah have discovered there's one situation where women get the same outcomes as men and are just as ambitious. That's when they advocate for others. When they advocate for others, they discover their own range and expand it in their own mind. They become more assertive. This is sometimes called "the mama bear effect." Like a mama bear defending her cubs, when we advocate for others, we can discover our own voice.
Esimene vahend, mille teile annan, leiti seoses läbirääkimistega ja see on väga oluline avastus. Läbirääkimiste laua taga teevad naised keskmiselt madalamaid pakkumisi ja saavad kesisema tulemuse kui mehed. Aga Hannah Riley Bowles ja Emily Amantatullah avastasid, et on üks olukord, kus naised saavutavad sama tulemuse kui mehed ja on sama ambitsioonikad. See on siis, kui nad seisavad kellegi teise eest. Kui nad seisavad kellegi teise eest, tunnetavad nad suuremaid võimalusi. Nad muutuvad jõulisemaks. Mõnikord kutsutakse seda emakaru efektiks. Nagu emakarul oma poegi kaitstes, avaldub me tegelik võimekus siis, kui teiste kaitseks eest välja astume.
But sometimes, we have to advocate for ourselves. How do we do that? One of the most important tools we have to advocate for ourselves is something called perspective-taking. And perspective-taking is really simple: it's simply looking at the world through the eyes of another person. It's one of the most important tools we have to expand our range. When I take your perspective, and I think about what you really want, you're more likely to give me what I really want.
Samas tuleb ka sageli enda eest seista. Kuidas seda siis teha? Üks parimaid võtteid enda eest seismiseks on asja vaatamine suures plaanis. Suure plaani kasutamine on väga lihtne: tuleb lihtsalt vaadata asju justkui teise inimese silmade läbi. See on üks tõhusamaid viise, kuidas tunnetada suuremat tegutsemisvabadust. Kui ma vaatan asja sinu vaatenurgast ja mõtlen, mida sa tegelikult tahad, siis on tõenäolisem, et sa annad ka mulle, mida mina tegelikult tahan.
But here's the problem: perspective-taking is hard to do. So let's do a little experiment. I want you all to hold your hand just like this: your finger -- put it up. And I want you to draw a capital letter E on your forehead as quickly as possible. OK, it turns out that we can draw this E in one of two ways, and this was originally designed as a test of perspective-taking. I'm going to show you two pictures of someone with an E on their forehead -- my former student, Erika Hall. And you can see over here, that's the correct E. I drew the E so it looks like an E to another person. That's the perspective-taking E because it looks like an E from someone else's vantage point. But this E over here is the self-focused E. We often get self-focused. And we particularly get self-focused in a crisis.
Väike probleem siin muidugi on: suure plaani vaatamine nõuab pingutust. Teeme väikese eksperimendi: Palun hoidke oma kätt nii nagu ma näitan: tõstke sõrm püsti. Palun kirjutage nüüd täht E oma laubale nii kiiresti kui saate. Selgub, et seda E-d saab joonistada kahte moodi, algselt oligi see katse teise inimese inimese olukorra tunnetamise testiks. Näitan teile kahte pilti inimestest, kelle laubale on kirjutatud E Minu endine üliõpilane Erika Hall. Nagu siin näete, on E kirjutatud õigesti. Ma joonistasin E nii, et see paistaks E ka teisele inimesele. See on teise vaatenurka arvestav E, sest kui teine inimene seda vaatab, siis ta näeb tähte õigetpidi. Aga see E siin on enesekeskne E. Me muutume sageli enesekeskseks. Eriti juhtub see siis, kui oleme stressiolukorras.
I want to tell you about a particular crisis. A man walks into a bank in Watsonville, California. And he says, "Give me $2,000, or I'm blowing the whole bank up with a bomb." Now, the bank manager didn't give him the money. She took a step back. She took his perspective, and she noticed something really important. He asked for a specific amount of money.
Räägin teile ühest konkreetsest juhtumist. Üks mees läheb Watsonville'is Californias panka ja ütleb: “Andke 2000 dollarit või muidu lasen panga õhku." Pangatöötaja ei andnud talle raha. Ta astus sammu tagasi, ja vaatas asja pangaröövli vaatenurgast ja märkas midagi väga olulist. Ta nõudis väga konkreetset rahasummat
So she said, "Why did you ask for $2,000?"
ja ta küsis: "Miks te tahate just 2000 dollarit?"
And he said, "My friend is going to be evicted unless I get him $2,000 immediately."
Mees vastas: "Mu sõber tõstetakse tänavale kui ma kohe talle 2000 dollarit ei vii."
And she said, "Oh! You don't want to rob the bank -- you want to take out a loan."
Ja tema vastu: "Oi, aga te ei tahagi panka röövida vaid laenu võtta?"
(Laughter)
(Naer)
"Why don't you come back to my office, and we can have you fill out the paperwork."
"Aga astuge palun siis edasi ja vormistame laenupaberid ära." (Naer)
(Laughter)
Now, her quick perspective-taking defused a volatile situation. So when we take someone's perspective, it allows us to be ambitious and assertive, but still be likable.
Naise oskus kiiresti vaatenurka muuta lahendas pingelise situatsiooni. Nii et kui läheneda asjale teisest vaatenurgast, laseb see olla julgem ja saavutada rohkem,
Here's another way to be assertive but still be likable,
säilitades samas sõbralikkuse.
and that is to signal flexibility. Now, imagine you're a car salesperson, and you want to sell someone a car. You're going to more likely make the sale if you give them two options. Let's say option A: $24,000 for this car and a five-year warranty. Or option B: $23,000 and a three-year warranty. My research shows that when you give people a choice among options, it lowers their defenses, and they're more likely to accept your offer.
On ka teine viis, kuidas ennast kehtestada jäädes samas sõbralikuks: tuleb näidata valmisolekut paindlikkuseks. Oletame, et olete autokaupmees ja tahate kellelegi autot müüa. Tõenäosus, et klient ostu teeb on suurem, kui annate talle kaks valikut. Variant A: auto hinnaks on 24 000 dollarit, lisaks 5-aastane garantii. Ja variant B: 23 000 dollarit ja 3-aastane garantii. Minu uurimused on näidanud, et kui anda inimestele võimalus valida, siis muutuvad nad vastuvõtlikumaks ja on suurem tõenäosus, et nad pakkumisega nõustuvad.
And this doesn't just work with salespeople; it works with parents. When my niece was four, she resisted getting dressed and rejected everything. But then my sister-in-law had a brilliant idea. What if I gave my daughter a choice? This shirt or that shirt? OK, that shirt. This pant or that pant? OK, that pant. And it worked brilliantly. She got dressed quickly and without resistance.
See meetod toimi ainult müügitöös, vaid on abiks ka lapsevanematele. Kui mu vennatütar oli neljane ei tahtnud ta üldse riidesse panna, miski ei sobinud. Mu vennanaisel tuli aga hiilgav mõte. Mis oleks, kui annaksin lapsele valida? Vali, see pluus või teine pluus. OK, see. Vali, kas need või teised püksid. OK, need. Kõik toimis suurepäraselt. Ta sai kiirelt riidesse, jonni polnud.
When I've asked the question around the world when people feel comfortable speaking up, the number one answer is: "When I have social support in my audience; when I have allies." So we want to get allies on our side. How do we do that? Well, one of the ways is be a mama bear. When we advocate for others, we expand our range in our own eyes and the eyes of others, but we also earn strong allies.
Kui olen inimestelt küsinud, mis teeb enda eest seismise lihtsamaks, vastatakse kõige sagedamini, et kuulajate toetuse tunnetamine, tajumine, et on mõttekaaslasi. Nii et meil on vaja toetajaid. Kuidas seda saavutada? Üks võimalus on olla karuema. Kui me seisame kellegi teise eest, siis on meie volitused suuremad nii iseenda kui ka teiste silmis, lisaks võidame tugevaid toetajaid.
Another way we can earn strong allies, especially in high places, is by asking other people for advice. When we ask others for advice, they like us because we flatter them, and we're expressing humility. And this really works to solve another double bind. And that's the self-promotion double bind. The self-promotion double bind is that if we don't advertise our accomplishments, no one notices. And if we do, we're not likable.
Teine võimalus mõjukate toetajate leidmiseks, eriti kõrge positsiooniga inimeste seas, on minna nendelt nõu küsima. Nõu küsima minek teeb meid sümpaatseks, kuna seda võetakse komplimendina, ja me väljendame oma alandlikkust. Ja see aitab saada üle ühest teisest paradoksist: see on eneseupitamise paradoks. Eneseupitamise paradoks seisneb selles, et kui ise oma saavutusi ei promo, siis ei märka neid keegi. Samas jätab iseenda upitamine ebasümpaatse mulje.
But if we ask for advice about one of our accomplishments, we are able to be competent in their eyes but also be likeable. And this is so powerful it even works when you see it coming. There have been multiple times in life when I have been forewarned that a low-power person has been given the advice to come ask me for advice. I want you to notice three things about this: First, I knew they were going to come ask me for advice. Two, I've actually done research on the strategic benefits of asking for advice. And three, it still worked! I took their perspective, I became more invested in their cause, I became more committed to them because they asked for advice.
Aga kui küsida nõu mõne oma saavutuse osas paistame teiste silmis pädevana, ja samas ka sümpaatsena. Ja see tõesti toimib väga hästi, isegi siis, kui teine seda läbi näeb. Mul on elus tulnud korduvalt ette, et minuni jõuab info et mõnele vähese võimuga inimesele on soovitatud tulla minu nõu küsima. Pange nüüd tähele kolme asja: Esiteks, ma teadsin, et tullakse minult nõu küsima. Teiseks, olen teaduslikult uurinud nõuküsimise strateegilist kasu. Ja kolmandaks, vaatama kõigele see nipp ikkagi toimib! Vaatasin asju nende vaatepunktist, võtsin nende pöördumist tõsisemalt ja tegelesin nendega põhjalikumalt, sest nad tulid minult nõu küsima.
Now, another time we feel more confident speaking up is when we have expertise. Expertise gives us credibility. When we have high power, we already have credibility. We only need good evidence. When we lack power, we don't have the credibility. We need excellent evidence.
Ja teine võimalus tunda end sõna võttes kindlamalt on siis, kui me teemat hästi valdame. Teadmised annavad meile usaldusväärsust. Kui oleme kõrgel kohal, siis juba oleme usaldusväärsed. Vaja on lihtsalt häid tõendeid. Kui meil pole mõjuvõimu, siis meid ka ei usaldata, ja seetõttu on vaja erakordselt häid tõendeid.
And one of the ways we can come across as an expert is by tapping into our passion. I want everyone in the next few days to go up to friend of theirs and just say to them, "I want you to describe a passion of yours to me." I've had people do this all over the world and I asked them, "What did you notice about the other person when they described their passion?" And the answers are always the same. "Their eyes lit up and got big." "They smiled a big beaming smile." "They used their hands all over -- I had to duck because their hands were coming at me." "They talk quickly with a little higher pitch."
Üks viis, kuidas end eksperdina tõestada on kasutada oma kirge antud teema vastu. Palun, et te läheksite lähipäevil oma sõprade juurde ja ütleksite nii: “Palun kirjelda mulle seda, mis sulle tõeliselt korda läheb.” Olen palunud seda teha inimestel üle kogu maailma ja siis küsinud neilt, “Mida te märkasite selle inimese juures, kes teile oma armastatud tegevust kirjeldas?” Ja vastus oli alati sama: “Nende silmad läksid suureks ja lõid särama. Nende näole tuli suur lai naeratus. Nad hakkasid kätega vehkima ja mul tuli kõrvale põigelda, sest sattusid nii hoogu. Nad hakkasid rääkima kiiresti ja kõrge häälega.”
(Laughter)
(Naer)
"They leaned in as if telling me a secret."
“Nad tulid lähemale, justkui räägiks mingit saladust.”
And then I said to them, "What happened to you as you listened to their passion?"
Ja siis ütlesin neile: “Aga mis toimus teiega, kui kuulsite neid oma armastatud valdkonnast rääkimas?”
They said, "My eyes lit up. I smiled. I leaned in."
Nad ütlesid: “Mu silmad läksid särama. Naeratasin ja kallutasin end nende poole.”
When we tap into our passion, we give ourselves the courage, in our own eyes, to speak up, but we also get the permission from others to speak up. Tapping into our passion even works when we come across as too weak. Both men and women get punished at work when they shed tears. But Lizzie Wolf has shown that when we frame our strong emotions as passion, the condemnation of our crying disappears for both men and women.
Kui me kasutame ära oma kiindumust, annab see meile julguse enda eest seista, samas saame justkui volitused teistelt enda eest seista. Millestki südamelähedasest rääkides oleme tugevad ka oma nõrkusehetkedel. Nii meestele kui naistele vaadatakse viltu kui nad tööl pisara poetavad. Aga Lizzie Wolf näitas, et kui tugevaid emotsioone serveerida kirglikkuse märgina, ei vaadata viltu ei naiste ega meeste pisarate peale.
I want to end with a few words from my late father that he spoke at my twin brother's wedding. Here's a picture of us. My dad was a psychologist like me, but his real love and his real passion was cinema, like my brother. And so he wrote a speech for my brother's wedding about the roles we play in the human comedy.
Tahaksin lõpetada sõnadega, mu kadunud isalt, mida ta ütles mu kaksikvenna pulmas. Siin on meist üks foto. Mu isa oli psühholoog nagu minagi, aga ta tõeline kirg ja armastus oli filmikunst, nagu mu vennalgi. Nii rääkiski tema kõne mu venna pulmas rollidest, mida me selles inimlikus komöödias mängime.
And he said, "The lighter your touch, the better you become at improving and enriching your performance. Those who embrace their roles and work to improve their performance grow, change and expand the self. Play it well, and your days will be mostly joyful."
Ta ütles: “Mida kergemalt asja võtad, seda osavam oled sa oma osa täiustamises ja rikastamises. Need, kes rolli omaks võtavad ja oma soorituse kallal vaeva näevad arenevad, muutuvad ja suurendavad end. Mängi oma osa hästi ja Sinu päevad on täis rõõmu.”
What my dad was saying is that we've all been assigned ranges and roles in this world. But he was also saying the essence of this talk: those roles and ranges are constantly expanding and evolving.
Mida mu isa pidas silmas, on see, et meile on kõigile siin ilmas antud oma piirid ja oma roll. Aga tema sõnumis oli põhiline see, et need rollid ja mängumaa on pidevas muutuses ja kasvamises.
So when a scene calls for it, be a ferocious mama bear and a humble advice seeker. Have excellent evidence and strong allies. Be a passionate perspective taker. And if you use those tools -- and each and every one of you can use these tools -- you will expand your range of acceptable behavior, and your days will be mostly joyful.
Nii et kui vastav stseen seda nõuab, tuleb olla raevukas emakaru ja alandlik nõuküsija. Tunne oma teemat ja leia tugevaid liitlasi. Vaata alati asju laiemas perspektiivis. Kui kasutad neid võtteid, mis on igaühe jaoks jõukohased, suurendad oma käitumisvalikuid ja sinu elupäevad on valdavalt rõõmsad.
Thank you.
Aitäh!
(Applause)
(Aplaus)